movies · prantsuse

Café de Flore

Käisingi reedel kinos, nagu räägitud sai. Üks Annika hoiatas, et see on “võimas film” ja “raputab, veristab ja narmendab edaspidigi”, nii et ootasin väga depressiivset filmi, aga võimas oli see küll, ent õnneks mitte liiga depressiivne, vähemalt mitte minu jaoks.

Vanessat olin ma siiani ainult mingites romantilistes komöödiates näinud, nii et olin veidi umbusklik selle suhtes, kuidas ta draamas hakkama võiks saada (kui ma suvel Prantsusmaal olin, siis tegelikult reklaamiti üht teist filmi, kus ta samuti naispeaosas oli, aga toda ma ei ole näinud), aga tegelikult mängis ta lausa suurepäraselt. Tõesti mängis, sai isegi parima naispeaosa Genie auhinna.

Igatahes räägib film paralleelselt kahte lugu. Üks on väga kummaline muusikaga põimitud tänapäeva armukolmnurk ja teine räägib 60ndate emast, kes peab üksi kasvatama last, kellel on downi sündroom. Lood armastusest, lootusest ja lootusetusest. Tugevad ja hingeminevad lood.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.