movies · prantsuse

Livide (2011) ja White Oleander (2002)

Ehk siis kaks filmi, üks on megaigav ja teine päris hea. “Livide” oli PÖFFi kavas, aga minu jaoks täielik pettumus. Veidi nagu õudukas ja veidi nagu vampiiridest, aga see tekitab terve hulga küsimusi, mis kõik vastuseta jäävad. Lõpuks on ainult selline segane “möh?” Mulle jäi pigem tunne, et olen raisanud poolteist tundi oma elust.

White Oleander” oli aga päris hea. Erinevalt Murcast leian ma, et ema oli lihtsalt paras psühhopaat, aga film oli sellest hoolimata huvitav. Point siis selles, et emme tapab ühe mehe ja tema 14aastane laps peab ühest perest teise liikuma, kuni piisavalt vanaks saab, et oma elu elama hakata. Eks see film veidi naiivne oli (eriti see, kuidas ta suurepärane poiss teda aastaid ootas, kui tüdruk isegi kirjadele vastata ei viitsinud), aga päris huvitav oli ta rabelemist vaadata.

anna kannatust

Meil on koer ketis. Valvuriks

Postimehes on taaskord lugu, mis paratamatult paneb mõtlema Eesti “traditsiooniliste” loomapidamistavade loogilisusele, õigemini loogika puudumisele. Point siis selles, et keset ööd tuli hunt koera murdma, aga koer jäi tänu laiale kaelarihmale siiski ellu. Perenaine ütles kommentaariks, et kuulis küll öösel, et koerad hauguvad, aga kuna koerad ju nagunii kogu aeg hauguvad, siis ta vaatama ei läinud. Selle peale küsis üks naiivne kommenteerija, et kas koera peetakse siis ainult solgi ümbertöötlemise eesmärkidel või miks üldse koera ketis pidada – ja sai mitu solvunud vastust, et koer ju valvab.

Lausa paradoksaalne, koer “valvab” igal öösel kõva kisaga naabrite rõõmuks (st lõugab iga kord, kui naaberkülas mõni koer häält teeb, kui lind üle lendab jne), keti tõttu ei saa ei end hädaohust päästa ega potentsiaalset varast reaalselt takistada, aga omanik ei tule välja ka siis, kui koer juba surmakisa teeb (isegi meie rott lõugas nagu ratta peal, kui metsiku rotiga tülli läks, usun, et koer teeb natuke kõvemat häält). Sama hästi oleks võinud keegi ju naisel terve kuuri tühjaks tassida ja naine oleks hommikul õlgu kehitanud ja öelnud, et “Nojah, kuulsin küll, et koerad haukusid”. Aga koer peab ketis olema, muidu äkki rikub roosipõõsa ära – ja ilma koerata ka ei saa, sest ta ju valvab ja temast on nii palju kasu. Kas ma olen ainus, kellel sellise loogika peale mõte kinni kiilub?

P.S. Kas kodanikuühiskonna uhke liikmena peaksin igaks juhuks politsei kutsuma, kui naabrimammi seina tagant appi karjub? St muidu ei tekiks sellist küsimust, aga muud hüüded viitavad pigem sellele, et tegelikult on ta olukorraga rahul (välja arvatud ehk hetked, kus ta imestunult küsib:”Mida sa NÜÜD tegid?” nii et mul tekib kohe küsimus, mille põnevaga mees teda pärast kõiki neid aastaid üllatada võis) ja ka pensionieas võib inimestel mitmekesine seksuaalelu olla. Mõtlen vaikselt, et peaks teise magamistuppa tagasi kolima, sinna oli ainult see kuulda, kui inimesed suvel akna all viina võtsid.