Ehk siis kaks filmi, üks on megaigav ja teine päris hea. “Livide” oli PÖFFi kavas, aga minu jaoks täielik pettumus. Veidi nagu õudukas ja veidi nagu vampiiridest, aga see tekitab terve hulga küsimusi, mis kõik vastuseta jäävad. Lõpuks on ainult selline segane “möh?” Mulle jäi pigem tunne, et olen raisanud poolteist tundi oma elust.
“White Oleander” oli aga päris hea. Erinevalt Murcast leian ma, et ema oli lihtsalt paras psühhopaat, aga film oli sellest hoolimata huvitav. Point siis selles, et emme tapab ühe mehe ja tema 14aastane laps peab ühest perest teise liikuma, kuni piisavalt vanaks saab, et oma elu elama hakata. Eks see film veidi naiivne oli (eriti see, kuidas ta suurepärane poiss teda aastaid ootas, kui tüdruk isegi kirjadele vastata ei viitsinud), aga päris huvitav oli ta rabelemist vaadata.
Pärdikute päevaraamat 
Kui lugupeetaval blogipidajal veel ei ole eutorrents kontot, siis ma tean, kust saab. Mõtlesin, et imelike filmide huvilisele pakun.