Ühe nädala jooksul juba kaks äärmiselt kahtlast lugu. Üleeile läksime K-ga poodi, sest keedukartuleid küll oli veel, aga sinna kõrvale ei olnud enam midagi – ja kui koju jõudsime, oli asju, mida kartulite kõrvale süüa, aga tuhlitest endist polnud enam mingit jälge. Seejuures on oluline ära märkida, et koertest, kes tavaliselt meile uksele vastu jooksevad, polnud kippu ega kõppu, nii et ilmselgelt oli tegu eriliste jõhkarditega, kes kartuliröövi käigus nad ära olid ehmatanud.
Lisaks ei ole see esimene kord, nädala esimeses pooles oli keegi suisa minu magamistoast laua pealt küpsised pihta pannud. Taaskord viibisid koerad samas ruumis. Nii et need on kas ühed vägivaldsed näljahädalised või lõhnavad nad väga magusasti, et koertest mööda pääsevad.
Aga jah, minu jaoks täielik müstika, sest siiani pole mu koerad erilised varganäod olnud. Atu varastas väiksena kunagi laua pealt sibula ja pole rohkem tahtnud. Oskar varastas kunagi suure juustukamaka ja põgenes sellega hirmunult, seda jooksu pealt närides, aga sai siis ikka paraja koosa ka. Nüüd oli näppamise osas tükk aega rahu majas olnud, isegi selline, et kui võiku laua peale jääb, on see tagasi tulles alles. Aga tundub, et vähemalt üks on aru saanud, et kui kaks koera koos on, ei saa kumbki karistada, sest ma ei tea ju, kumb süüdi on. Sellised probleemid siis heaoluühiskonnas.
Pärdikute päevaraamat 