anna kannatust

Meil on majja vargad siginenud

Ühe nädala jooksul juba kaks äärmiselt kahtlast lugu. Üleeile läksime K-ga poodi, sest keedukartuleid küll oli veel, aga sinna kõrvale ei olnud enam midagi – ja kui koju jõudsime, oli asju, mida kartulite kõrvale süüa, aga tuhlitest endist polnud enam mingit jälge. Seejuures on oluline ära märkida, et koertest, kes tavaliselt meile uksele vastu jooksevad, polnud kippu ega kõppu, nii et ilmselgelt oli tegu eriliste jõhkarditega, kes kartuliröövi käigus nad ära olid ehmatanud.

Lisaks ei ole see esimene kord, nädala esimeses pooles oli keegi suisa minu magamistoast laua pealt küpsised pihta pannud. Taaskord viibisid koerad samas ruumis. Nii et need on kas ühed vägivaldsed näljahädalised või lõhnavad nad väga magusasti, et koertest mööda pääsevad.

Aga jah, minu jaoks täielik müstika, sest siiani pole mu koerad erilised varganäod olnud. Atu varastas väiksena kunagi laua pealt sibula ja pole rohkem tahtnud. Oskar varastas kunagi suure juustukamaka ja põgenes sellega hirmunult, seda jooksu pealt närides, aga sai siis ikka paraja koosa ka. Nüüd oli näppamise osas tükk aega rahu majas olnud, isegi selline, et kui võiku laua peale jääb, on see tagasi tulles alles. Aga tundub, et vähemalt üks on aru saanud, et kui kaks koera koos on, ei saa kumbki karistada, sest ma ei tea ju, kumb süüdi on. Sellised probleemid siis heaoluühiskonnas.

movies · prantsuse

Rooste ja luu (2012)

Eilne PÖFF-ifilm “Rooste ja luu” on prantslaste ja belglaste ühistöö, millele maailma loomakaitsjad kooris “buuuuu” teevad, sest seal näidatakse muuhulgas vangistuses peetavaid mõõkvaalu. Tegelikult on tegu väga hea filmiga, nii sellest hoolimata kui ka osaliselt just selle pärast.

Lugu on siis selline, et on üks üksikisa, kes teenib raha madistamisega. On turvamees ja kakleb jne. Ja on üks naine, kes on nii karm, et tema teenib raha mõõkvaalade taltsutamisega. Aga kui Stéphanie’il (Marion Cotillard) õnnetus juhtub, avastabki ta, et ainus, kellega ta normaalselt suhelda saab ja kes teda ei haletse, on see tahumatu töllakas. Nii et teatavad sarnasused filmiga “1+1”, mõlemast käib läbi see, et inimesed tahavad, et neid normaalseteks peetaks, et nendega normaalselt suheldaks – ja loomulikult, et neid ihaldusväärseteks peetaks, mis on uutes tingimustes raskendatud.

Kartsin, et tuleb üks väga sügavamõtteline lugu, aga tegelikult oli seda teemat mõnusalt käsitletud, filmi oli kerge vaadata ja sellest jäid eelkõige positiivsed emotsioonid. Nagu ma just ükspäev Siilile ütlesin – ma olen sihuke mats, et väljend “peen psühholoogiline draama” paneb mind hirmust värisema. Teema on iseenesest ju hea, inimene, kelle jaoks senise elu jätkamine võimatuks muutub. Inimene peab väga tugev olema, et sellises olukorras lihtsalt oma võimalused ümber hinnata ja elu teisele rajale lükata, kerge ei ole see kellegi jaoks. Selles filmis näidatakse just seda, et see pole küll kerge, kuid see on võimalik.