anna kannatust

Raadiot kuulan ma ka vahel (jah, jälle teravad teemad)

Näiteks kuulasin ükspäev Vikerraadio “Reporteritundi“, kus räägiti rahvusvahelistest lapseröövidest. Väga imelik saade oli. Esiteks jäi mulje, et (Eesti kultuurile omaselt) reporter on seisukohal, et lapsel on alati emaga parem, olenemata sellest, mis rahvusest see ema on (ja ilmselt ka olenemata kõigist teistest asjadest) ja teiseks rääkis ta vahepeal ülihaletsevalt emadest, kellelt pole isegi last ära võetud, vaid on otsustatud, et ema peaks lapsega mingisse riiki naasma, et isa lapsega normaalselt kohtuda saaks. No jutt siis umbes selline, et “no kuidas ta vaeseke läheb riiki, kus ta keelt ei oska, kedagi ei tunne ja…” Mul pidi suu lahti jääma.

1. Kuna jutt käis naise TAGASI saatmisest, siis ilmselgelt on ta juba varem seal riigis olnud. Teiseks oli tal ilmselt lapse isaga mingil hetkel SUUR ARMASTUS, loodi peret jne. Kuidas on võimalik, et inimene (nii mees kui naine) ei ürita üldse õppida oma kaaslase emakeelt? Kui sa kellegagi elu koos veeta tahad, pead sa ju nägema vaeva, et teda ja tema kultuuri mõista. Ainus olukord, kus ma keelt õppida ei viitsiks, oleks selline, kus mu mees oleks näiteks komi või iirlane vms, kes tegelikkuses oma vanemategagi pigem vene/inglise keeles suhtleb ja nagunii käib kodumaal korra aastas ja ei tea isegi sellest traditsiooniliset keelest midagi (eeldusel, et ta on sedasorti mees, kui ta oleks pühendunud ja traditsioone austav komi/iirlane, kes igapäevaselt seda keelt räägib, tuleks muidugi õppida). Igal teisel juhul tundub see elementaarne, et kui ma tahan oma elu mingis teises kultuuris jätkata, õpin ma ka keele selgeks. Või et koliks näiteks Soome ja räägiks seal elu lõpuni eesti keelt ja suhtleks ainult eestlastega? Ja samal ajal imestaks, miks kohalikud mind ei salli?

2. Kas isa ei olegi inimene? Et ongi normaalne talle öelda, et anna andeks, papa, aga sina võid nüüdsest näha oma lapsi ainult jõulude ajal ja suvel? Eeldusel muidugi, et papa ise külas käib. Kui laps on juba teismeline, siis ehk lubatakse ta ka isale külla, mitte enne. Savi, et isa on siiani lapsega koos elanud, aga nüüdsest võtku ja hakaku uut peret looma, sest vanemad läksid lahku ja emmel ei ole enam tuju selles riigis elada? Ma ei tea, erinevalt levinud seisukohale tundub mulle, et mehed on siiski ka inimesed.

19 kommentaari “Raadiot kuulan ma ka vahel (jah, jälle teravad teemad)

  1. Kui inimesed lakkaksid soostereotüüpsetesse võimetusemüütidesse uskumast, siis, kuramus, paneks see mõlemale poolele korraga hunniku lisakohustusi, nt peaksid üldistatud mehed ennast lihtsalt inimesteks pidades hakkama virinata mähkmeid vahetama ja keskmised naised peaksid ennast lihtsalt inimesteks pidades hakkama vahetama elektripirne ja kruvima sahtleid ja orienteeruma Outlooki seadistamise peensustes. Jama ju!

    1. Tähendab, on ju üsna loogiline, et last ei anta sellele inimesele, kes üldlevinud arusaamade kohaselt pole sünnipärase geneetilise puude tõttu (y-kromosoom) võimeline tema eest reaalselt vastutama, ehkki… igal mündil on kaks poolt ja loogika ütleb, et kui poolelt inimkonnalt ei nõuta laste eest vastutamist, siis nad ei õpigi seda kunagi ära, eksole.

  2. Nõus. Kui saates oli juttu lapseröövist Egituses, siis kui emme ei suutnud 5 aasta kooselu jooksul niigi palju islami vastu huvi tunda, et oleks teadnud tema last ähvardavast võimalusest isa juures moslemine üles kasvada, siis kuidagi ei oska nagu kaasa tunda. Mingist röövist ei saa minu meelest üldse rääkida.

  3. mulle tundub, et meie arusaam isa rollist ei pruugi mõne teise kultuuri arusaamaga eriti kokku langeda. ma olen reaalsete näidetega kokku puutunud, kus teine pool oli ühek juhul põhja-aafrikast ja teisel juhul kaukaasiast. ja mõlemas kultuuris on laps mehe omand. kusjuures reaalselt lapsekasvatamisega mõlemal juhul mehed ei tegelenud, see jäi isapoolsete sugulaste (vanaema, tädid) peale. kaukaasias oli vist 11 või 12 see vanus, millest alates isa lapsega tegelema hakkab. kui hakkab.

    vist on ka lastega mitmesugustesse araabiamaadesse sõitmisel nii, et kui isa kaasas ei ole, siis on lapsega üle piiri saamiseks vaja isa kirjalikku luba. sest laps on mehe oma sõltumata sellest, kes teda kasvatab.

      1. sest ega selliseid üksikisikuid, nagu praeguses lääne kultuuris, pole sugugi alati eksisteerinud ja ma ei annaks pead, et praegugi igal pool eksisteerib.

  4. Mulle tundub, et siinsetel laiuskraadidel on üldse iseloomulik äraspidine mõtlemine. Üldlevinud arvamuse kohaselt on iga ema, kes oma lapse hooldamiseks/kasvatamiseks isakoju annab või jätab, ilmtingimata rongaema.

  5. Selline temaatika kerkib meedias muidugi alati üles siis, kui mõnele eesti emale on “kohutavalt liiga tehtud” (abieluprobleemide puhul on ühe poole versiooni liigne usaldamine väga sageli sinisilmne). Kui mõni eesti naine edukalt kargab lapsega ära ja saab siises kohtus oma erapooliku “õiguse” (küllaltki tüüpiline lahendus ju siin), siis millegipärast küll ei võeta seda kui probleemi.

    Üldiselt oli selles saates (ametnike poolt) räägitu umbes 5B tasemel jutt, sest iga normaalne inimene peaks niigi aru saama, et tema “väga eriline” olukord on tegelikult laiemas pildis 99.9% juhtudest väga tavaline asi ja ei vääri kohe mitte kuidagi mingit erikohtlemist seaduse ja riigi poolt. Aga noh, kui mõned inimesed on üle kõige haaratud lapse*omamise* maaniast, siis vast tõesti on vaja algklassi tasemel asjad selgeks teha.

    Minul isiklikult on seoses oma tutvusringkonnas nähtuga raske tunda suurt poolehoidu kellegi suhtes (soost sõltumata), kes keskendub lahkuminekul mõistliku kompromissi otsimise asemel ainult oma personaalsete eelistuste iga hinna eest maksmapanekule. See, et kellelegi teine inimene enam eriti ei meeldi, ei ole kindlasti õigustuseks tema käest lapse ära võtmise üritamiseks. Ei leia, et peaks rahvuskaasluse aluses selles osas järeleandmisi tegema kui teine pool on võõramaalane.

    1. Mündi TEINE külg on samas see, et kui ema tahab, et isa lapsega korrapäraselt kohtuks ja tegeleks, siis peetakse kuidagi masendavalt loomulikuks, et kui isal järjekordselt “eioleaega” siis see on aktseptaabel, aga emal peab alati lapse jaoks aegaolema. Ja lastekaitseametnikud ütlevad ohates, et ega ikka ei saa küll kohustada isa lapsega kohtuma, kui ta seda ei taha.
      Niiet… mina ütlen, et nendel halli tsooni poolrongaisadel on sitta kanti mugav näilise matriarhaadi varjus oma lapsevanematöö lihtsalt tegemata jätta.

      1. Mis poolest see siis antud juhul mündi teine külg on? Et need mehed, kellest Rentsi mainitud saates juttu oli, ei ole tegelikult oma lastest huvitatud või? Kuna sellist fakti pole teada, ei saa päris vastuse poindist aru.

        Aga igatahes lapsevanemal, kelle hooles laps valdavalt on, peab otse loomulikult lapse jaoks alati aega olema. Kui tahta, et see n-ö põhilapsevanem peaks olema kindlasti ema, siis jah, kehtib see eelkõige tema kohta. Kui see on isa, siis sama loomulikult tema kohta. Kui keegi juba paneb püsti tingimuse, et laps peab elama tema juures, siis nii või teisiti tekivad sellest ka suuremad kohustused kui n-ö külalisvanemal. Ei näe siin midagi imelikku.

        Antud juhul pole ju jutt sellest, et mees oleks lapse naise kaela visanud ja ise käega löönud.

      2. No ma leian, et kui sellel põhilapsevanemal peab oma lapse jaoks 24/7 aega olema, siis ei ole teise lapsevanema käest liiga palju palutud nt 2 nädalavahetust kuus lapsega veeta, ilma et ta kogu aeg alt ära hüppaks. Ja kui SEDA aega ka ei leita, siis ei ole enam ilus vigiseda, kuidas talle koledasti liiga tehakse.

        1. Keegi polegi väitnud ju, et see pole nii. Nii et ma endiselt ei saa päris hästi aru, miks sa just mulle vastuseks seda kirjutasid. Sellepärast ma enne ütlesingi, et ei saanud vastuse poindist aru, mitte et ma nõus poleks sellega.

    1. Kuss! Nii ei tohi öelda! Nii öeldes annad sa sünnipärase vanemliku abituse ja vastutusvõimetuse konksu ka nende meeste kätte, kellest teistsuguse arvamuse levitamisel ehk asjagi saaks.

  6. mina tahan ka, et mehed oleksid inimesed. ausõna noh. no et näiteks vastutaksid oma sigitatud laste eest ja toetaksid neid ka materiaalselt, peale seda, kui on loodud pere juurest, käed taskus, ära jalutanud ja lapse(d) rahus emale jätnud.

    minu jaoks on kummaline kahepalgelisus see, et kui on kusagil juttu mõnest üksikisast, siis on korraga naide netikommentaarides kohe haletsemas ja tolle naise kohta halvasti ütlemas. samas üksikemadele vaatavad muuhulgas noodsamad teised naised (eiei, ei pea olema füüsiliselt samad isikud) pigem pilguga, et ju ta ise oli mingi mõrd või/ja ei osanud meest kinni hoida.
    no mida pekki, ausalt?
    (ma tahaks umbes ülepäeviti kodust ära jalutada, ‘ennast teostama’, aga kurja, ei saa, sest laps on! ja noh.. see teine lapsevanem ilmselgelt ei vaimustu, kui peab korraga 24/7 vanem olema pikema perioodi kui paar päeva)

    1. Nojah, aga kui Eestis suhtutaks asjasse nii, et see on NORMAALNE, kui isa last kasvatab, siis oleks selliseid mitteviitsivaid teisi lapsevanemaid ilmselgelt vähem. Niiet – igal mündil on kaks poolt, nagu ma juba ütlesin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.