movies · prantsuse

La cinquième saison (Viies aastaaeg, 2012)

Käisin eile kinos, nagu plaanitud oli, ja ütleme nii, et see oli ikka Elamus suure tähega. “Viies aastaaeg” raputas vaatajad korralikult läbi. Ma ei mäletagi ühtki teist filmi, pärast mida oleks mul olnud konkreetselt tunne, nagu ma oleksin peksa saanud. Ainult selle vahega, et pärast seda, kui keegi sind jalaga kõhtu taob, ei ole tavaliselt vist endal hea meel. Ma eeldan, ega mul erilisi kogemusi ei ole. Seekord igatahes kõhus keeras, aga mõnus oli ka.

Kas soovitada? Pigem neile, kellel kunstilised ja “teistsugused” filmid meeldivad. Mulle meeldivad. Aga kui sulle muidu meeldib näiteks “Too fast, too furious” või “Roheline latern” või “Skyfall”, pole seda filmi vist eriti mõtet soovitada, jääb kaugeks. Teiseks ei ole see “kerge” film, vaid see on selline, millesse tuleb süveneda. Kui iga 15 minuti tagant minna võikut tegema või sigaretiga kopsu soojendama, on see õige tunne kohe läinud. Antud hetkel on ka sõna “kunstiline” täiesti omal kohal, sest ükskõik, mis parajasti toimus, kaadrid olid ikka nagu fotokaadrid, kogu kompositsioon kindlalt paigas (nagu ülaloleval pildil), nii et võta ja saada lihtsalt kõik järjest näitusele. Tihti seisis kaamera paigal, mitte ei liikunud toimuvaga kaasa, mis staatilisust veelgi rõhutas, tekkiski tunne, et vaataja on väljaspool ja vaatab otsekui akvaariumis toimuvat. Selle kunstiline konstrueeritus oli küll kogu aeg taotluslikult vaatajale ette visatud, aga ei jäänud segama. Erinevad visuaalsed pildid ja täiesti erineval tasandil dialoogid (stiilis “kire nüüd” ja filosoofiline “Inimene peab vältima vältimatut”) sobitusid lausa häirivalt hästi kokku.

Filmi süžee on väga lihtne, kuigi film ise seda sugugi ei ole. On olnud kevad, suvi ja sügis ning nüüd on käes talv. Aga kevadet enam ei tule. On lihtsalt mingi imelik jätkumine, aga kukk ei taha kireda, muru enam ei tärka ja loodus arvab, et on aeg pillid kotti pakkida. Kuna filmi tegevus toimub pisikeses Belgia külakeses, kus põllumajandusel on väga tähtis roll, on inimesed muidugi endast väljas ja ei oska oma emotsioonidega enam toime tulla. Ja meie saame näha, mis nüüd edasi saab.

Muide, enamik näitlejatest ei olnud professionaalid, vaid kohalikud, kes seal külakeses elavad. Sellest hoolimata mängisid nad väga hästi, ka lähivõtted olid väga usutavad. Kohalikke on režissöörid kasutanud ka varem ja ka looduse ja inimese kokkupõrgete temaatika on Peter Brosensi ja tema naise Jessica Woodworthi jaoks kogu aeg oluline olnud, seda on käsitletud juba “Khadakis” (2006, filmi tegevus toimub Mongoolias) ja “Altiplanos” (2009, tegevus toimub Peruus), nii et seda filmi on nimetatud ka triloogiat lõpetavaks teoseks. Ja aususe huvides olgu öeldud, et kuigi märkisin selle prantsuse filmide alla, on see tegelikult prantslaste, hollandlaste ja belglaste ühistöö ja eelkõige siiski belgia film.

Mul on igatahes selline tunne, et seedin seda filmi nüüd päris mitu päeva ja siis tahaks neid kahte varasemat ka näha. Ja mina olen täna tööl, aga minge teie ja vaadake kell pool kümme Cinamonis filmi “Suur õhtu“. Selle kohta öeldi, et see on naljakas – ja seal on ju punkar, nii et vast ikka natuke on ka. Ma ise peangi mõtlema, mis ma teen sellega, sest filmi enda ma leidsin, aga subtiitreid mitte, nii et pean kas K-le enne keele selgeks õpetama, talle jooksvalt sünkroontõlget tegema (vahepeal häbiga tunnistades, et ega ma aru ei saa) või seda hoopis üksi vaatama.

P.S. Tavainimese seisukohta saab lugeda siit.

6 kommentaari “La cinquième saison (Viies aastaaeg, 2012)

  1. Kuna te viimasele lingile nagunii klikkida ei viitsi, siis ütlen ära, et talle ei meeldinud see film sugugi nii palju, kui mulle. Mõne teise tujuga ei oleks ehk ka mulle meeldinud, aga eile oli tõesti nagu rusikas silmaauku. Mees ütles selle kohta:”Nüüd tahaks mingit Family Guyd peale vaadata, et natuke kergem hakkaks” – ja täpselt selline tunne oligi, et ajaks need rasked mõtted laiali nüüd. 😀

  2. Ma olen korra elus täiesti jalaga kõhtu saanud “kultuuriga”, aga see oli Tõva kurgulauljate kontsert ja seal ma tõega langesin mingisse transsi. Kinos pole ette tulnud ja tunne vist on ka teine, aga pmlt ma kujutan ette, kuidas võib see peksasaanud olemine olla. No et kogu maailm on justkui teistsugune pärast. Kuni jälle samasuguseks tagasi läheb. 😀

  3. Su sissekande lõpus on Euroopa Komisjoni soolise tasakaalu reklaam. Reipa alguse ja kafkaliku lõpuga. Harmoneerub hästi filmiga, mida tänu su blogile vaatamas käisin. Aitäh 🙂

    1. Ma kasutan Google Chrome’i, see näitab tiba vähem neid reklaame. Aga kumba filmi sa vaatasid, “Suurt õhtut” või “Viiendat aastaaega”?

      1. “Viiendat” ikka, nagu sissekande pealkiri on.
        Ma täna ka enam ei näe reklaami, aga eilne oli ikka väga täkkesse 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.