anna kannatust

Rents ja nostalgia (põhikoolist)

Ajalehest lugesin, et Õpilasliit arvab, et kehalises kasvatuses, muusikas ja kunstiõpetuses võiks hinnete asemel olla kas arvestatud või mittearvestatud. Kõik saavad ju aru, mida see tähendab – see on võimalus nostalgitseda ja oma kooliajast rääkida.

Mina olen näiteks arvestuslikkuse poolt, sest meil oli selline kekaõps, kes arvas, et tema aine on kõige olulisem, ajas näpuga etteantud direktiivides järge ja selle põhjal pani ka hindeid. Minul ei olnud väga probleemi, sest ma käisin nagunii kolm korda nädalas trennis, aga olid mõned asjad, mis mul lihtsalt ei tulnud välja – näiteks pallivise. Ükskõik, kas visati suurt topispalli või tavalist tennisepalli, ma viskasin alati ca poole vähem kui teised. Vahel ka kõige vähem.

Teiseks ei sobi mulle väga meeskonnamängud. Rahvastepall veel kuidagi, võrkpall ka, kuigi mul ei teki pea üldse meeskonnatunnet või tahtmist võita (see poleks ju MINU võit) – aga jalgpallis ma ei suutnud sundida end seda palli taga ajama, sest igav oli lihtsalt. Ja see ei läinudki üle, koertega mängin küll, aga see on lõbu pärast, mitte mingi kujuteldava “võidu” nimel. Õpetaja oli muidugi vihane, nagu mu iseloom oleks isiklik solvang. Sama arvan ma tegelikult ülikoolis grupitööde kohta – need annavad lihtsalt idiootidele võimaluse end kuidagi läbi venitada, samal ajal oma kehva tööga teiste hinnet rikkudes. Kui meil on kokku lepitud kindlad kuupäevad ja kellaajad ja mõni pole selleks ajaks oma osa ära teinud, eelistan ma tema osa ise kiiresti ära teha ja saata töö ilma tema nimeta ja märkega, et kahjuks ei saanud X meie grupiga liituda. Põhikoolis oli muidugi see vahe, et mina olingi see X, kes jalgpallimängu ajal niisama ringi vahtis ja hiljem teiste käest sõimu sai.

Siit võib järeldada, et kus on laisklejad, seal on sõimajad. Kui ma ütlesin “teiste”, mõtlesin ma tegelikult “teise”. Ma olin hiljem riietusruumis ikka üllatunud, kui meie klassi Kadi vihaselt röökis, sest keegi oli jälle “süüdi” selles, et tema võistkond kaotas. Minu peale ta õnneks tavaliselt vihane ei olnud, sest jalgpalli mängisime me harva, aga kui ta oli vihane, oli ta ikka USKUMATU HULK. Minu jaoks oli tollal täiesti arusaamatu, kuidas inimest selline asi üldse huvitada võib. Meil oli üks tüdruk, kellele võis võrkpall pähe ka kukkuda, ta ikka ei tõstnud käsi üles – selle erinevusega, et kui mina olin jalgpallis lihtsalt ükskõikne, siis tema tegelikult oleks vist tahtnud tubli olla, aga tal lihtsalt oli kehv koordinatsioon. Vähemalt tundus nii. No ja ta sai ikka süstemaatiliselt verbaalselt vastu hambaid – kusjuures teised kaitsesid teda küll, aga Kadi jaoks oli võit nii oluline, et ta oligi endast täiesti väljas. Iseloom oli lihtsalt emotsionaalne ja seda täiesti ootamatute kohtade pealt – ükskord näiteks vihastas ta tüdruku peale, kes tuli dressides kooli, sest unustas, et meil on klassipildistamine, ja “rikkus sellega pildi ära”. Minu jaoks täiesti ulme. Kuigi kujutan ette, et kui see emotsionaalsus entusiasmina kanaliseerida, võiks suurepäraseid tulemusi saavutada. Loodetavasti muidugi mitte kehalise kasvatuse õpetajana, vaid üleüldises plaanis. Ma täitsa tunnustan entusiasmi, aga sellega ongi vist see jama, et sellega tuleb paratamatult kaasa ka vihastamine nende peale, kes seda ei jaga – no ja mina olen tuntud kivi ju, kes oma osavõtmatusega kogu toredat positiivset energiavoogu pidurdab.

Aga iseenesest ei olnud kehalises probleemi, sest ma olin ju trennitüdruk. “Laiskvorste”, kes kuskil trennis ei käinud, rooskas õpetaja ikka mõnuga. Lasi neil näiteks joosta, kuni neil hing kinni oli ja pisarad voolasid, ähvardades, et muidu saab kahe. Neid, kes joosta ei jaksanud, noris kaalu pärast – kuigi nende hulgas oli nii paksukesi, keskmisi kui kõhnasid, jaks sõltub ikka natuke muust asjast kui kolmest ülekilost. Umbes seitsmendaks klassiks oli selge, et kuigi ta alati krimpsus ja vinguva näoga vihaselt kolmesid laob, muunduvad need veerandi lõpus ikka viiteks, et “mitte tunnistust ära rikkuda” – st et realistlikumatel polnud enam väga motivatsiooni pingutada nagunii, sest nad said aru, et oma olemuselt ongi see juba arvestuslik aine.

Kunstiõpetuse õpetaja oli meil mõistev. Joonistada mulle meeldis ja ma sain alati oma nelja kätte, kuigi eks ta näost oli vahel näha, et mu pildid viieaastase tasemel on. Aga tema puhul märkasin, et ta oli poistega tunduvalt karmim ja kasutas nendega tihti väidet “sa oskaksid hulga paremini, aga sa ei viitsi”. Ma ei tea, kas tal oli siis mingi eriti terav kunstnikusilm või oli see lihtsalt diskrimineerimine.

No ja muusikas oli minu eesmärgiks laulda nii vaikselt, et mu häält teiste seast kuulda ei oleks. Seda sellest ajast saadik, kui me esimeses klassis Jaanaga koos koju läksime, mina omaette laulsin ja ta küsis mu käest täiesti siiralt ja sõbralikult:”Aga miks sa üldse laulad, kui see sul nii koledasti välja tuleb?”* See kukkus viljakale pinnasele, sest õpetaja oli sama varem viisakalt vihjanud (“Sa laulad küll toredasti, aga proovi ikka vaiksemalt. Veel vaiksemalt.”). Mina kohmasin igatahes sõbrannale ükskõikselt, et laulan, sest meeldib, aga tegelikult sain sellest hingelise trauma, olin karmist tõest scarred for life ja laulsin edaspidi ainult oma lemmikloomade kuuldes. Tõsiselt, see mõjus mulle nii, et vaatasin vahepeal isegi oma ema ehmunud pilguga, kui ta “Kodus ja Võõrsil” tunnusmeloodiat kaasa ümises, sest kuidas ta ometigi julgeb. Nüüdseks (pärast aastaid kooselu) laulan K kuuldes vahel à la sepapoisse või räpin (eile alles tegin Lauri Pihlapit järele talle) või ümisen mingit eriti lihtsat viisi, sest on selgunud, et ta ei hakkagi karjuma ja ta kõrvadest ei nirisegi verd, mis sellest, et see tõenäoliselt ka mitte mingit esteetilist naudingut ei paku. See-eest pakub see talle vahel nalja, kui ma kvaliteethuumori raames prantsuse keeles kaasa räppida üritan (ei, ma ei saa sellega eesti keeleski hakkama) ja pärast kolmandat ebaõnnestumist hoopis vanduma hakkan. Ühesõnaga, ma olen pärast umbes 20 aastat jõudnud taas selleni, et kui on hea tuju, siis tegelikult omaette võib natuke häält teha. Lisaks on minuni jõudnud vabastav arusaam, et kui mina ei mäleta ühegi oma kunagise klassikaaslase kohta, kas ja kuidas nad laulda oskasid, siis tõenäoliselt ei mäleta nemad minu häält samuti.

No ja et natuke nagu artikliga kokku läheks, olgu öeldud, et ma arvan, et ained, mis puhtalt andekusest sõltuvad, võiksid tõesti arvestuslikud olla – või siis äärmisel juhul peaks õpetaja hindama seda, kas õpilane töötab tunnis kaasa ja kas ta tahab seda tennisepalli visata või mitte. Ja üldse, see ongi minu blogi, kui ma tahan hommikul kell kuus kirjutada, kuidas ma kunagi põhikoolis käisin, siis just seda ma teengi.

* Jaana, muide, väidab siiani, et tema ei ole midagi öelnud. Ütlesid küll! Ma mäletan! Ma ärkan ikka veel selle pärast öösiti karjudes üles!!!