anna kannatust

Rents ja nostalgia (põhikoolist)

Ajalehest lugesin, et Õpilasliit arvab, et kehalises kasvatuses, muusikas ja kunstiõpetuses võiks hinnete asemel olla kas arvestatud või mittearvestatud. Kõik saavad ju aru, mida see tähendab – see on võimalus nostalgitseda ja oma kooliajast rääkida.

Mina olen näiteks arvestuslikkuse poolt, sest meil oli selline kekaõps, kes arvas, et tema aine on kõige olulisem, ajas näpuga etteantud direktiivides järge ja selle põhjal pani ka hindeid. Minul ei olnud väga probleemi, sest ma käisin nagunii kolm korda nädalas trennis, aga olid mõned asjad, mis mul lihtsalt ei tulnud välja – näiteks pallivise. Ükskõik, kas visati suurt topispalli või tavalist tennisepalli, ma viskasin alati ca poole vähem kui teised. Vahel ka kõige vähem.

Teiseks ei sobi mulle väga meeskonnamängud. Rahvastepall veel kuidagi, võrkpall ka, kuigi mul ei teki pea üldse meeskonnatunnet või tahtmist võita (see poleks ju MINU võit) – aga jalgpallis ma ei suutnud sundida end seda palli taga ajama, sest igav oli lihtsalt. Ja see ei läinudki üle, koertega mängin küll, aga see on lõbu pärast, mitte mingi kujuteldava “võidu” nimel. Õpetaja oli muidugi vihane, nagu mu iseloom oleks isiklik solvang. Sama arvan ma tegelikult ülikoolis grupitööde kohta – need annavad lihtsalt idiootidele võimaluse end kuidagi läbi venitada, samal ajal oma kehva tööga teiste hinnet rikkudes. Kui meil on kokku lepitud kindlad kuupäevad ja kellaajad ja mõni pole selleks ajaks oma osa ära teinud, eelistan ma tema osa ise kiiresti ära teha ja saata töö ilma tema nimeta ja märkega, et kahjuks ei saanud X meie grupiga liituda. Põhikoolis oli muidugi see vahe, et mina olingi see X, kes jalgpallimängu ajal niisama ringi vahtis ja hiljem teiste käest sõimu sai.

Siit võib järeldada, et kus on laisklejad, seal on sõimajad. Kui ma ütlesin “teiste”, mõtlesin ma tegelikult “teise”. Ma olin hiljem riietusruumis ikka üllatunud, kui meie klassi Kadi vihaselt röökis, sest keegi oli jälle “süüdi” selles, et tema võistkond kaotas. Minu peale ta õnneks tavaliselt vihane ei olnud, sest jalgpalli mängisime me harva, aga kui ta oli vihane, oli ta ikka USKUMATU HULK. Minu jaoks oli tollal täiesti arusaamatu, kuidas inimest selline asi üldse huvitada võib. Meil oli üks tüdruk, kellele võis võrkpall pähe ka kukkuda, ta ikka ei tõstnud käsi üles – selle erinevusega, et kui mina olin jalgpallis lihtsalt ükskõikne, siis tema tegelikult oleks vist tahtnud tubli olla, aga tal lihtsalt oli kehv koordinatsioon. Vähemalt tundus nii. No ja ta sai ikka süstemaatiliselt verbaalselt vastu hambaid – kusjuures teised kaitsesid teda küll, aga Kadi jaoks oli võit nii oluline, et ta oligi endast täiesti väljas. Iseloom oli lihtsalt emotsionaalne ja seda täiesti ootamatute kohtade pealt – ükskord näiteks vihastas ta tüdruku peale, kes tuli dressides kooli, sest unustas, et meil on klassipildistamine, ja “rikkus sellega pildi ära”. Minu jaoks täiesti ulme. Kuigi kujutan ette, et kui see emotsionaalsus entusiasmina kanaliseerida, võiks suurepäraseid tulemusi saavutada. Loodetavasti muidugi mitte kehalise kasvatuse õpetajana, vaid üleüldises plaanis. Ma täitsa tunnustan entusiasmi, aga sellega ongi vist see jama, et sellega tuleb paratamatult kaasa ka vihastamine nende peale, kes seda ei jaga – no ja mina olen tuntud kivi ju, kes oma osavõtmatusega kogu toredat positiivset energiavoogu pidurdab.

Aga iseenesest ei olnud kehalises probleemi, sest ma olin ju trennitüdruk. “Laiskvorste”, kes kuskil trennis ei käinud, rooskas õpetaja ikka mõnuga. Lasi neil näiteks joosta, kuni neil hing kinni oli ja pisarad voolasid, ähvardades, et muidu saab kahe. Neid, kes joosta ei jaksanud, noris kaalu pärast – kuigi nende hulgas oli nii paksukesi, keskmisi kui kõhnasid, jaks sõltub ikka natuke muust asjast kui kolmest ülekilost. Umbes seitsmendaks klassiks oli selge, et kuigi ta alati krimpsus ja vinguva näoga vihaselt kolmesid laob, muunduvad need veerandi lõpus ikka viiteks, et “mitte tunnistust ära rikkuda” – st et realistlikumatel polnud enam väga motivatsiooni pingutada nagunii, sest nad said aru, et oma olemuselt ongi see juba arvestuslik aine.

Kunstiõpetuse õpetaja oli meil mõistev. Joonistada mulle meeldis ja ma sain alati oma nelja kätte, kuigi eks ta näost oli vahel näha, et mu pildid viieaastase tasemel on. Aga tema puhul märkasin, et ta oli poistega tunduvalt karmim ja kasutas nendega tihti väidet “sa oskaksid hulga paremini, aga sa ei viitsi”. Ma ei tea, kas tal oli siis mingi eriti terav kunstnikusilm või oli see lihtsalt diskrimineerimine.

No ja muusikas oli minu eesmärgiks laulda nii vaikselt, et mu häält teiste seast kuulda ei oleks. Seda sellest ajast saadik, kui me esimeses klassis Jaanaga koos koju läksime, mina omaette laulsin ja ta küsis mu käest täiesti siiralt ja sõbralikult:”Aga miks sa üldse laulad, kui see sul nii koledasti välja tuleb?”* See kukkus viljakale pinnasele, sest õpetaja oli sama varem viisakalt vihjanud (“Sa laulad küll toredasti, aga proovi ikka vaiksemalt. Veel vaiksemalt.”). Mina kohmasin igatahes sõbrannale ükskõikselt, et laulan, sest meeldib, aga tegelikult sain sellest hingelise trauma, olin karmist tõest scarred for life ja laulsin edaspidi ainult oma lemmikloomade kuuldes. Tõsiselt, see mõjus mulle nii, et vaatasin vahepeal isegi oma ema ehmunud pilguga, kui ta “Kodus ja Võõrsil” tunnusmeloodiat kaasa ümises, sest kuidas ta ometigi julgeb. Nüüdseks (pärast aastaid kooselu) laulan K kuuldes vahel à la sepapoisse või räpin (eile alles tegin Lauri Pihlapit järele talle) või ümisen mingit eriti lihtsat viisi, sest on selgunud, et ta ei hakkagi karjuma ja ta kõrvadest ei nirisegi verd, mis sellest, et see tõenäoliselt ka mitte mingit esteetilist naudingut ei paku. See-eest pakub see talle vahel nalja, kui ma kvaliteethuumori raames prantsuse keeles kaasa räppida üritan (ei, ma ei saa sellega eesti keeleski hakkama) ja pärast kolmandat ebaõnnestumist hoopis vanduma hakkan. Ühesõnaga, ma olen pärast umbes 20 aastat jõudnud taas selleni, et kui on hea tuju, siis tegelikult omaette võib natuke häält teha. Lisaks on minuni jõudnud vabastav arusaam, et kui mina ei mäleta ühegi oma kunagise klassikaaslase kohta, kas ja kuidas nad laulda oskasid, siis tõenäoliselt ei mäleta nemad minu häält samuti.

No ja et natuke nagu artikliga kokku läheks, olgu öeldud, et ma arvan, et ained, mis puhtalt andekusest sõltuvad, võiksid tõesti arvestuslikud olla – või siis äärmisel juhul peaks õpetaja hindama seda, kas õpilane töötab tunnis kaasa ja kas ta tahab seda tennisepalli visata või mitte. Ja üldse, see ongi minu blogi, kui ma tahan hommikul kell kuus kirjutada, kuidas ma kunagi põhikoolis käisin, siis just seda ma teengi.

* Jaana, muide, väidab siiani, et tema ei ole midagi öelnud. Ütlesid küll! Ma mäletan! Ma ärkan ikka veel selle pärast öösiti karjudes üles!!!

46 kommentaari “Rents ja nostalgia (põhikoolist)

  1. Ma läheks selle mõttega nii kaugele, et kõik need, kes kooliväliselt trennis, kunstiringis, muusikakoolis, vms. käivad, võiksid olla iseenesestmõistetavalt vastavatest ainetest vabastatud. Ja kui veel kaugemale minna, siis võiks see laieneda ka ülejäänud ainetele (ehk vabastada need, kes ülemäära andekad mingis kindlas aines). Loodetavasti on lood vahepeal paremaks läinud, aga tagasivaadates tundub, et juba puhtalt koolis kohalkäimise pärast läks meeletult aega raisku nooruses.
    Praeguseks on see kohalkäimismentaliteet end kanaliseerinud sellesse, kuidas loengutes on ca 70% fesar, 9gag vms. ees lahti. Mitte, et ma ise parem oleks. Selle “kvaliteetaeg”, mida ma säästan igavate/tüütute/arusaamatute loengute vältimise pealt, läheb reeglina magamiseks.

    1. Kipub nii olema, et need, kes hästi joonistada oskavad või trennis käivad, tahavad ka vastavas tunnis käia, sest neile meeldib see. Teine lugu on ainetega, kus liigutakse kindlas tempos – sellel, kes matemaatikas hea on, pole tunnis midagi teha, kui ta neid asju ammu oskab. Pigem peaks talle andma võimaluse teha asju, mis teda päriselt arendavad, aga õpetajal pole tihti selle jaoks lihtsalt aega.

      1. Muide, sellest poiste piitsutamisest kunstitunnis saan ma aru küll. Ma vaatan oma laste pealt algklassides… Kui nad süvenevad ja on kannatlikud, siis tuleb/on tulnud väga häid asju ja kui aur läheb müksimise, sosistamiste, kihistamise ja muidu lolluste tegemise peale, siis on tulemuseks enamasti jama. Tähendab, idee võib isegi olla äge, aga teostus on tihti nõrk.
        Statistiliselt keskmine tüdruk kunstitunnis keskendub ilmselt paremini, aga miks – eks see on peamiselt kultuurilis-sotsiaalne fenomen, sest et testosteroon hakkab ju alles puberteedieas möllama. Tüdrukutelt EELDATAKSE juba varakult, et nad on korralikud. Kunstitund võib neile olla erandlik võimalus ennast sellest korralikkuse kammitsast välja murda noh, ja kes seda niimoodi ei kasuta, sellest polegi ilmselt suurt muud loota.

      2. “need, kes hästi joonistada oskavad või trennis käivad, tahavad ka vastavas tunnis käia” – õige tähelepanek.

        Muide, meil lahendasid taibukamad õpetajad kindla tempoga ainete probleemi nii, et kas andsid terasematele keerulisemaid ja huvitavamaid asju teha või ükskord lõid koguni matemaatika kahte gruppi. ühes tehti seda, mida tunnis oleks muidu ikka tehtud, teises käis üks suur matemaatiline fun kogu aeg.

        1. “need, kes hästi joonistada oskavad või trennis käivad, tahavad ka vastavas tunnis käia”

          Nojah, aga mis sa ikka teed siis, kui õpetaja sind enne tundi ei lase, kui oled tema ees vabandanud. Ja sa oled 13-aastane kivipea ning leiad, et sinul oli õigus ja et sul ei ole millegi eest vabandada, s.t sa siis lihtsalt ei saa oma lemmiktunnis käia. Paras nuss, eks ole? Isegi soov tunnis käia ei pane nihukest jubedat last oma arvamust muutma. Ennem surm, kui selline roomamine, et niisama vabandussõnad endast välja pigistada. 😀

    2. See oleks ahistamine vanemate materiaalse olukorra alusel. Kui vanemad ei suuda trenni- või ringiraha maksta, siis ju laps ei saa neis käia. Või kui laps on andekas, aga vanemad ei ole huvitatud, sest kunst ja muusika ei toida ometi kedagi ning mis nendega ikka tegelda ja nende peale raha raisata.

      Oleks laps vabastataks koolitunist ja suunataks tasuta ringi/trenni, kus ta saaks vastaval alal oma andeid arendada, siis oleks asjal mõte.

      Ja ilmselt tekiks siis mingid õnnetud lapsukesed, kes ongi kogu koolitööst vabastatud ja ebanormaalseteks ja üleandekateks kuulutatud. See ka päris hea ei oleks mu meelest. Kooli eesmärk on vist peamiselt väärakas ühiskonnamudelis ellujäämisharjutuste tegemine. Õppimine on sihuke kõrvaleriala seal. 😛

      1. Kooli eesmärk on vist peamiselt väärakas ühiskonnamudelis ellujäämisharjutuste tegemine

        Oleks, et kõik nende ellujäämisharjutuste käigus ellu jääks vähemalt. (Süngelt vasakule ära).

        1. Ma tglt saan aru küll, et me oleme siin kõik lausa kirjaoskajad. Ja et loomuldasa vaimselt andetutel lastel on tõenäoliselt veel õudsem koolis käia. Mis meiesugused siin üldse vinguvad!

          Mina õppisin koolis küll kenasti ära, et parim kaitse on oõgenemine (poppi tegemine) ja et vaimse vägivalla puhul on kasulik vastu hakata, sest siis pooltel juhtudel ei saagi peksa. Ülejäänud pooltel saaks nagunii, tee midagi või ära tee üldse mitte midagi! Sotsiaalseid oskusi tuli mühinal! 😀 Jutt siis suhetest armsate pedagoogide ja nende vägivallasüsteemiga, mitte kaaskannatajatest kaasõpilastest lähtunuga,

  2. Esimese kommenteerija jutus vastavatest tundidest vabastamisest on iva.
    Tütar rääkis alailma, et arvutitunnis ja muusikatunnis käratas õpetaja peale klassile küsimuse esitamist talle “B vait!” – “itimehest” isa ja muusikaõpetajast ema.

  3. Seda on täitsa mõnus lugeda, kuidas keegi kunagi keskkoolis käis. ma ise hakkan juba ära unustama.
    Arvestuslik hindamine – nõus. Aga tundidest vabastamine – ei ole nõus, sest need tunnid on inimese üldise arengu jaoks vajalikud, seda eriti just neile, kel puudub motivatsioon sama alaga süvenenult mõnes ringis tegeleda. Kunstitunnis käeline tegevus ja erinevate tehnikate õppimine arendab kasvõi motoorikat, kui mitte muud (te ikka õppisite erinevaid TEHNIKAID???), keka tunnis saate isegi aru (loomulikult võiks liikumistegevuste valik kõvasti suurem olla kui pall-jooks-kitsehüpped) ja muusika..
    njah. Muusika. Kui sul kuulmist või hääle valitsemist pole ja kui keskmine mussaõps pole võimeline sulle seda individuaalselt õpetama, siis laulmisega on asjad halvad küll. (aga mina tunnen hääleseadjat, kes suudab nooti mööda laulma panna ka inimese, kes sünnist saati elevandi pee all maganud on.) Samas võiks lauluKOORI jätta peale tunde ja muusikatunnis tegeleda jällegi üldisema muusikaõpetusega, mõnikord lastele ka pille kätte andes. No kurat, marakaga peaks isegi Rents toime tulema ju! Igal juhul aga ei tohi ka muusikatunnist kedagi vabastada.
    “sest kelles eneses ei ela muusikat, kes helida harmooniast ei hardu, vaid vargaks kõlbab, sepitsejaks, röövliks. Ei uskuda või säärast!”
    Üldhariduse mõte peakski olema tutvustada kõiki võimalikke oskusi, et inimene saaks adekvaatselt valida, mida ta süvenenumalt edasi õpib.

    1. Ah, kuradima loll, ma lugesin diagonaalis… mõte oli, et süvenenumalt tegelevaid lapsi vastava ala üldtundidest vabastada. Nojah, nagu Rents ütles, nad ju tahavad seal kaasa teha.

  4. Huvitav, et see palliviske-lapsepõlvetrauma on väga levinud. Suht müstika ju – millest see siis sõltub, et teised tüdrukud minust kohati 3x kaugemale viskasid? Ma ju üritasin küll tehnikat ja värki. Aga välja tuli ikka nii, et hea, et varba peale ei kukkunud.

  5. Arvestuslik võiks ju sellistes tundides hindamine olla. Kuigi musikaalsust on ühele tõesti rohkem antud kui teisele, siis õpitakse muusikatunnis ka muid asju kui laulmist. Ja õpetatakse. Ja ühed on spordis osavamad, kui teised. Ma sellega päris nõus ei ole, et kui õpilasele meeskonnamängud ei meeldi, siis ei peaks teda sundima sellega tegelema. Et hindama peaks võimetekohast esitust ja kõik see jutt. Kui muusikakoolis käiv laps tavakoolis näituseks muusikaajaloos ikka viletsalt esineb, siis saab ka halva hinde.
    Aga mõned on matemaatikas ja füüsikas või emakeeles ka andekamad, kas siis võiks ka neid kuidagi teisiti hinnata?

    1. Jah, mina olen pigem Sinuga nõus. Need tunnid on siiski maailmapildi avardamiseks mõeldud- muusika/kunstiajalugu, kompositsioon, värvusõpetus, erinevad tehnikad, erinevad alad ja mängureeglid (spordis), loomis- ja liikumisrõõm jne jne jne See et õpetajad on kehvad, ei ole vabandus. Siis tuleb õpetajaid koolitada.
      Mina näiteks hääletaks selle poolt, et ajalugu ja matemaatika oleks arvestatud, mitte hindelised. Minul täielikult anne puudub/puudus. Elus neid vaja ei lähe ja silmaringi võin laiendada ka arvestuse eest.

      Nagu eelpool öeldud, viisipidamist on võimalik õpetada/õppida. Paljud vene inimesed on mulle öelnud- mis viisipidamine, laul peab tulema hingest. Ja hea on vist ka teada korvpallireegleid, seda mis vahe on orkestril ja ansamblil ning kes on Picasso. Mu meelest kuulub see normaalse hariduse juurde ning hinne on kahjuks selles vanuses lastele ainuke motivaator,

      1. Hinne ei ole ainuke motivaator, peamine motivaator on huvi asja vastu ja teiseks tekitavad motivatsiooni ka eduelamused. Hinne saab peamine motivaator olla ainult sellel lapsel, kellel õnnestub häid hindeid saada ja kelle jaoks on teiste inimeste heakskiit olulisem kui miski muu. Sotsiaalselt väga sidusale lapsele seega.

        1. Õpetaja suhtumine on muidugi oluline ja kui ikka mõnitab, siis heal meelel ei lähegi sinna tundi. Mul oli gümnaasiumis matemaatikaga selline asi.
          Aga mind motiveerisid hinded küll, õieti motiveeris see, et halbu hindeid mitte saada. Ei mäleta, et mul oleks põhikoolis mingi asja vastu konkreetne huvi olnud, et seda suurema õhinaga õppinud oleksin. Võibolla lugemine-kirjutamine on kogu aeg istunud, musikaalsus ja lauluoskus on küll olemas, aga tavalisest muusikakoolist sai ikka läbi lohisetud, seega ilmselt ei olnd minu rida ikkagi. Kehka ja joonistamisega oli nii-ja-naa, meeskonnamängud meeldisid küll, aga kunstnikku minust ei saanud ju. Kui nii hakata vaatama, siis oleksid õpetajad põhikoolis pidanud mind palju rangemalt hindama.

          Seda on muidugi nüüd hea õhata, et oh küll õpiks, kui nüüd veel saaks igasugu teadusi ja ajalugu. Mis seda rääkida.

  6. kasutan võimalust, ja kaeblen ka veidi oma (väga-ammuse) raske lapsepõlve üle.
    Ma ei olnud kehalises nõrk, jooksin, suusatasin viiele, tirelid hundirattad, kitsehüppamised õnnestusid hästi. Pallivise oli mul ka kehv, aga harjutasin seda kodus päris tõsiselt, ei mäleta enam, kui palju see just tulemusi andis. Algklassides oli meil aga kehalise õps, kes tegi mu jooksustiili kohta märkusi mõnitaval toonil (ta hakkas ka koorilaulu hiljem juhendama ja rahvatantsu) nimelt: “jookseb nagu baleriin”. Võistkondlike mänge ma ei sallinud kunagi, sest olen üpris aeglase võitu reageeringuga. Nii kaua, kui meil oli teine koori- ja rahvatantsu õpetaja, kõlbasin ma laulma ansamblisse ja rahvatantsu, kui sinna pandi too kekaõps, ei sobinud ma enam äkki kuhugi. Ükskord toimusid koolikoridoris mingid valimised õpilaste hulgast, tuli teha mingeid tantsuliigutusi ilmselt. Mõlemad õpsid jalutasid must mööda, räägiti minu kuuldes (vanust võis mul olla 8 aasta ringis) esimene ütles: kas see tüdruk pole mitte andekas, mille peale mu vaenlasest õps vastas: see, sel pole ju mitte mingisuguseid andeid.
    Selle üle järele mõeldes arvan, et nn koolivägivald algklassides algabki just õpetajate poolsest suhtumisest ja hoiakutest. Tahaks muidugi loota, et tänapäeval taolisi eksemplare ei leidu.
    Ühtlasi on see ka näiteks selle kohta, et andekus, nagu ilugi, peitub vaataja silmades – kõrvades.

    1. Nojah, ja kuna ilu peitub vaatleja meeleelundites (tegelikult küll ajus, mis elundite kaudu saadud informatsiooni töötleb), ja kuna motivatsioon on igasuguste saavutuste üks põhikomponente, siis tulebki igasuguse negatiivse kriitikaga väga ettevaatlik olla ja igaks juhuks pigem kiitust jagada.

  7. Olen kunstis, musas ja kehalises kahe käega arvestuslikkuse poolt!
    Mina nimelt ei pea viisi, aga eriti hull asju juures on see, et muusikaline kuulmine on täiesti olemas ja olen kogu aeg aru saanud, et laulan valesti.
    Ja kuna koolis pidi klassi ees üksinda hinde peale laulma, siis harjutasin kodus iga musikatunni ees tunde ja tunde akordioniga, et püüda oma häält vähegi õpetada õigeid kõrguseid hoidma. Ja heal juhul sain laulmise eest 4, enamasti 3… Teoreetiliste töödega sain veerandihinde ikka 4 peale veetud, aga stress oli tohutu. (Praegu ma muidugi ei saa aru, miks ma nii väga ei tahtnud hinnet 3 tunnistusele, aga siis oli see mulle ikka väga oluline, et oleks neljaviieline tunnistus).
    Ja ärge tulge mulle rääkima, et viisipidamine on õpitav! 🙂 Mul on väga musikaalsed vanemad, tegelikult terve suguvõsa, ja nad nägid minuga ikka kõva vaeva, aga ei miskit. Lisaks veel ma ise – õppisin küll nooti lugema ja viisi akordioniklahvidel maha mängima, aga järgilaulmise võimekus jäi ikka nullilähedaseks.

      1. Olles olnud selline laulev karu: aga see on ikka Hiina piin, tead sa, teha midagi, mis tegelikult ei meeldi ja milleks annet ei ole.

        Muidug, ei saa salata, arendas – ma tean oma hääleulatust enamvähem ja mis kõige olulisem, pärast seda, kui ma aastaid kuulsin, kuidas ma üldse laulma ei peaks, sai lõpuks selgeks, et võin küll, isegi täitsa okeilt, ainult ma pean oma piire teadma. Metoodiline tädi oli, ühesõnaga. Siis muidugi ma teda eriti ei sallinud, sest noh, Hiina piin ja nii.

      2. Aga selle kohta ütleb meie koorijuht, et motivatsioon on põhiline. Kui ma oma teismelist, kellel on ka nii kõrva kui häält, laulma peksta üritasin, ütles koorijuht leebelt, et kui inimene ise ei taha, siis sellest ei saagi asja. Ja kui ikka tõsiselt tahab, siis saab ka karud, etc.

  8. Ma kuulsin kunagi lugu, et Heino Kaljuste läinud ühte kooli lauluõpetajaks. Õppeaasta algul jaganud klassi kolmeks: lauljad, kah-lauljad ja jorisejad. Õppeaasta lõpuks olid kõigist jorisejatest saanud vähemalt kah-lauljad.

    Meeskonnamängudest – mulle meenub alati Liliane’i koomiks sellest, kuidas isegi meeskonnamängud võivad meeldivad olla, kui mängimine ei põhine mõnitamisel. Siit algab.

    See Merione jutt, et koolivägivald hakkab sageli õpetajatest, tundub tõsi olevat. Ma kahtlustan, et suur osa minu koolijamadest sai alguse sellest, et mõne keskpärase õpetaja jaoks olin ma “imelik laps”. Sest imelikul kombel langes see aeg, kui mul hakkas koolis teiste laste poolest normaalsem olema, just aastasse, kus meile tuli paar õpetajat, kes mu võimeid hindasid.

        1. Kõik on ikka nii teistmoodi ju, et see ei ole sama maailm. No mis mõttes probleemid monsterautorallide videotega või transformerite vms-ga, küsin ma, ausalt. 😀 😀 See on nagunii mingi algajate meeste maailm, kus meiesugused nagunii puhta nürimeelsed oleme. Sa võid arvata, et sina ju ometi ei ole, aga tglt oled nagunii ikka. Sa võid KAASA mängida, aga sa ei ela LÄBI. 😉

          Teine lapseiga tuleb loodetavasti alles 80-aastaselt.

        2. Suusatundide osas ei paista küll midagi muutunud olevat. Ikka ise tuleb õpetada.
          Vene keelega nt aga on asjad hullemaks läinud. Viimati pidin kirillitsat ka ise! õpetama. Mina! Mul ei ole keelegeeni! Drama, mama.

  9. Mu põhikooliõpilasest juhendatav /oma kooli õpilasesinduse president/ jagas ka seda fb’s … päris mõistlik. Ajaa mul oli ka kehalises palliviskega häda, tehnikat lihtsalt ei õpetatud ma mäletan et kui 30m pidi viskama sain ma vaevu 10, mis hindeskaalal on mingi miinus kaks vms (ja hüppenööri ja tantsuveerandiga pff), samas mingid jälkused a’la köieronimine tulid välja küll.

    Kehaline oli sageli ainus neli ka. Tiimimänge ma jälestasin, ei näinud neis mingit mõtet. Vahetevahel läksin niisama vabatahtlikult trahviringe jooksma juba enne igasugust mängu algust… trennis mittekäimine on jah kekaõpsidel pinnuks silmas, mis on mu jaoks küll müstika. Kui muidu on tervis korras siis miks see neid huvitama peaks (klassi sportlastel oli pigem rohkem hädasid … sport teeb vigaseks, gümna jooksul käis vähemalt 2 neist opil).

    ah well, ma lähen parem kasvuhoonesse putukaid hävitama.

  10. Nägin täna unes, kuidas pidin põhikooli tagasi minema ja kui kunstiõpetaja mu tahvli ette kutsus ja norima hakkas, ütlesin ma talle, et ta on halb inimene ja halb pedagoog ja et ma pole enam neurootiline kaheteistaastane, vaid täiskasvanud inimene, kes ei lase ennast kiusata. (Sa päriselt ka ütled lapsele, kellel on astmahoog peale tulnud, mis sest, et psühhosomaatiline, et “Mis see minu asi on, ega ma arst ei ole”? Päriselt ka või?) Ärkasin kohe rõõmsama tujuga.

  11. Nostalgiat? Palun väga! 🙂

    Mul oli kehaline kogu aeg viis seni kuni meid ei pandud võimlamiskavasid tegama ning muusika taktis heljuma. Kehaline kasvatus ja muusika on omavahel seitud, tuli välja. Ja mul on sihuke vaal kõrva peal lebanud, et minust poleks küll mitte keegi iial suutnud ühtegi õiget nooti välja meelitada. Ja see maksis ka kehalises kätte. Ma vihkan igasugust võimlemist ja aeroobikat jne tänase päevani. Nojah, nõmedad beiberiided käisid ka nende kavadega kaasas, peab tunnistama. 😀

    Ja laulmisega oli mul Rentsiga praktliselt kloonkogemus. Esimeses klassis üks minu klassi tüdruk ütles mulle, et ma laulan niiiiii valesti, et ma pole siiamaani enam iial ka omaette laulnud. Seda, et ma viisi ei pea, teadsin muidugi varem, sest esimese klassi sügisel, kui lapsi jaotati kooridesse, keeldusin ma ka pärast tunde õpetajale nelja silma all laulmast. Nutsin, aga ei laulnud! Nii et loobusin enesearendamisest totaalselt. Kahte õnneks ei saanud. 😀

    Aga õnneks meil oligi laulmises praktiliselt arvestuslik hindamine. S.t need, kes laulda oskasid, said viied ja kes ei osanud, aga suud liigutasid ja mingeid noodikirjavidinaid (millest mul pole enam õrna aimugi) viitsisid kirjutada, said neljad. Need, kes niisama lakke vahtisid või tatikuulikestega üksteist pommitasid, said vist kolmesid ka, aga ma olin ikka see neljaline. Ja üksinda klassi ees me õnneks laulma ei pidanud. See on ju puhtalt sadism!

    Kunstis oli seevastu nii, et ma sain sealt oma kooliaja suurimaid enesehinnangut tõstvaid tõukeid, sest mul olid õpetajaga kogu aeg mingid konfliktid, aga ta pani mulle ikka viisi. Ja minu arust oli seal ka suht arvestuslik meil hindamine – kes joonistas hästi, sai viie, kes joonistas, sai nelja ja kes lollitas, sai kolme.

    Selle kunstiasja tõttu ma tglt arvan, et vbl on ikka hea, kui õpilasi kuidagimoodi hinnatakse ka n.ö loomingulistes ainetes. Sest kust vaene õpilane, kes vastavas ringis ei käi, muidu teada saab, et ta on vastaval alal keskmisest andekam? Kuidagi peaks talle ju ikka vihjama seda. Lastel ja pubekatel on ju vahel nii väärastunud enesehinnang, et nad ise ei tule selle pealegi ja neil on ikka kõik halvasti, eeotsas nende endiga. 🙂

    * Minu arust pidid tüdrukud palli 25 m viskama, et viit saada. Sest ma viskasin krooniliselt 24 n, aga ikka pandi viis, sest vast 1-2 tüdrukut suutsid paar meetrit rohkem visata. Et hinne pandi siiski pigem nirmaaljaotusest lähtuvalt.

  12. Minu keskkool oli siis täitsa lust ja lillepidu. Kehalises pidime kõik kohustusliku õppekava võimalikult püüdlikult läbima ja saime oma hinded kätte. Põhiline oli kohal käia ja mitte viilida. Muusika tundides laulmist, kui sellist ma ka ei mäleta. Pigem õppisime muusikateooriat ja ajalugu. Sellest ajast saadik kuulan ka hea meelega klassikalist muusikat ja viimasel korral kokkutulekul käies selgus, et ma pole mitte ainuke. Kunstiõpetus digimuutus ka joonestamise laadseks aineks, kus põhiline oli saada teoreetilisele osale pihta ja see nii ära vormistada, et silmal päris valus vaadata ei oleks.

  13. Ma vaatan, et mul on eriti head õpetajad siis olnud.
    Kekaõps oli küll range meiesuguse suure tüdrukutekarjaga (keskmiselt 25 plikat, kõik ainult ühe klassi omad!), ent pani hindeid vastavalt sellele kuidas isiklik tulemus välja kukkus. Iga aasta sügisel ja kevadel pani nt palliviske pikkuse, jooksuaja kirjas ning võrdles iga-aastaselt. Tavaliselt enamus ikka sai kas sama aja või sekund parema aja ning sai hinde 5.

    Kunstis-muusikas oli keerulisem, ent tehtud sai sealgi.

  14. ma olen vaadanud ja oma mudilaste käest kinnitustki küsinud, et totaalne jama toimub nn “suusatunnis” – aetakse lapsed metsa, kästakse alla panna laenutusest saadud määrimata pütilauad ja öeldakse “suusata!”.
    mismõttes?
    mingit tehnikat või värki ei räägi neile keegi, rääkimata sellest, et keegi õpetaks või parandaks neid kes totaalselt valesti seda üritavad teha ja pigem tagur- kui edasipidi liiguvad. no ei hakka inimeselaps sellisel moel suusatama, vihkama hakkab hoopis seda tegevust.
    ma olen nõmme metsa all palju koolilapsi vaevlemas näinud, ma ei ole samal ajal seal ühtegi õpetajat näinud, kes tegelikult õpetaks neid suusatama, sest uskuge või ei, aga kui oskus olemas, on see väga mõnus ja lõõgastav tegevus.

  15. teemat isiklike kogemustega vääristada ei oska, aga..
    mu tütar visati teismeliseeas keka tunnist ropendamise pärast välja.
    ontlikud vanemad ei jõua siiani ära imestada, kuis see krdi käbi ikke niikaugele..

      1. ..ja teisele , õpetajaga usaldusel põhineva suhte saavutanud tütrele rääkis õpetaja vahva anekdoodi: poeg tuleb koolist koju – ema, ema, vaata, viie sain!! ema: mis seal vahet, sul on ju vähk!

  16. Mul oli kool algklassidest keska lõpetamiseni üks hädaorg ja hingepiin. No ei passi see süsteem, ei passi. Alates kasvõi varahommikustest ärkamistest ja lõunani zombitsemisest kuni vale ameti valinud õpetajateni välja. Oo õud.

  17. Huvitav küll, et kõik räägivad kunstist, muusikast ja spordist siin, aga käsitöötundidest ei kõnele keegi,

    Minu põhikooli veskikivi oli just käsitöötund. Õmblemine!!!! Selleks peab ju riidekanga KATKI LÕIKAMA! Ja kokku enam kleepida ei saa! Vigade oarandamise võimalus puudub! Õudukas! Ja siis tuli veel masinaga õmmelda! Sihukese asjaga, millelt mina sain elektrilööke ning mis kihutas täiesti omas tempos mingeid valesid ja vildakaid ja mitteülesharutatavaid õmblusi teha.

    Ja ma ometi ei ole mingi käeliselt saamatu inimene üldises plaanis. Muidugi kui SEE oleks arvestuslik aine olnud, siis ei oleks ma vist oma arvestust sealt kätte saanud, sest ma vihkasin sealset tegevust ja mitte mingi hinne ei oleks mind suutnud motiveerida. Nad oleksid võinud mu käsitöötunni pärast kasvõi koolist välja visata, ma poleks ikka sirgete õmbluste suunas pürgida soovinud. Ma tglt ei teagi, kes ja kuidas selle asja lahendas, et ma kahtesid ega kolmesid ei saanud seal. Mingi juhtkonna surve õpetajale kardetavasti (mul muud õppeained olid viied ju). 😦

    1. Käsitöötundidest on siin juba räägitud, peamiselt küll kontekstis, et pole õiglane, et poisid võivad teha poiste käsitööd aga tüdrukud peavad tegema tüdrukute käsitööd. Ja et tüdrukud maksavad oma töövahendid ja materjalid ise kinni, aga poisid ei pea oma käsitöötunni peale midagi kulutama.
      Õmblemist jälestasin mina ka. Õnneks sisaldab käsitöö veel selliseid ohutuid ja meditatiivseid tehnikaid nagu heegeldamine ja kudumine. Isegi tikkimisega sain hädapärast hakkama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.