Rooste ja luu (2012)

Eilne PÖFF-ifilm “Rooste ja luu” on prantslaste ja belglaste ühistöö, millele maailma loomakaitsjad kooris “buuuuu” teevad, sest seal näidatakse muuhulgas vangistuses peetavaid mõõkvaalu. Tegelikult on tegu väga hea filmiga, nii sellest hoolimata kui ka osaliselt just selle pärast.

Lugu on siis selline, et on üks üksikisa, kes teenib raha madistamisega. On turvamees ja kakleb jne. Ja on üks naine, kes on nii karm, et tema teenib raha mõõkvaalade taltsutamisega. Aga kui Stéphanie’il (Marion Cotillard) õnnetus juhtub, avastabki ta, et ainus, kellega ta normaalselt suhelda saab ja kes teda ei haletse, on see tahumatu töllakas. Nii et teatavad sarnasused filmiga “1+1”, mõlemast käib läbi see, et inimesed tahavad, et neid normaalseteks peetaks, et nendega normaalselt suheldaks – ja loomulikult, et neid ihaldusväärseteks peetaks, mis on uutes tingimustes raskendatud.

Kartsin, et tuleb üks väga sügavamõtteline lugu, aga tegelikult oli seda teemat mõnusalt käsitletud, filmi oli kerge vaadata ja sellest jäid eelkõige positiivsed emotsioonid. Nagu ma just ükspäev Siilile ütlesin – ma olen sihuke mats, et väljend “peen psühholoogiline draama” paneb mind hirmust värisema. Teema on iseenesest ju hea, inimene, kelle jaoks senise elu jätkamine võimatuks muutub. Inimene peab väga tugev olema, et sellises olukorras lihtsalt oma võimalused ümber hinnata ja elu teisele rajale lükata, kerge ei ole see kellegi jaoks. Selles filmis näidatakse just seda, et see pole küll kerge, kuid see on võimalik.

Livide (2011) ja White Oleander (2002)

Ehk siis kaks filmi, üks on megaigav ja teine päris hea. “Livide” oli PÖFFi kavas, aga minu jaoks täielik pettumus. Veidi nagu õudukas ja veidi nagu vampiiridest, aga see tekitab terve hulga küsimusi, mis kõik vastuseta jäävad. Lõpuks on ainult selline segane “möh?” Mulle jäi pigem tunne, et olen raisanud poolteist tundi oma elust.

“White Oleander” oli aga päris hea. Erinevalt Murcast leian ma, et ema oli lihtsalt paras psühhopaat, aga film oli sellest hoolimata huvitav. Point siis selles, et emme tapab ühe mehe ja tema 14aastane laps peab ühest perest teise liikuma, kuni piisavalt vanaks saab, et oma elu elama hakata. Eks see film veidi naiivne oli (eriti see, kuidas ta suurepärane poiss teda aastaid ootas, kui tüdruk isegi kirjadele vastata ei viitsinud), aga päris huvitav oli ta rabelemist vaadata.

Meil on koer ketis. Valvuriks

Postimehes on taaskord lugu, mis paratamatult paneb mõtlema Eesti “traditsiooniliste” loomapidamistavade loogilisusele, õigemini loogika puudumisele. Point siis selles, et keset ööd tuli hunt koera murdma, aga koer jäi tänu laiale kaelarihmale siiski ellu. Perenaine ütles kommentaariks, et kuulis küll öösel, et koerad hauguvad, aga kuna koerad ju nagunii kogu aeg hauguvad, siis ta vaatama ei läinud. Selle peale küsis üks naiivne kommenteerija, et kas koera peetakse siis ainult solgi ümbertöötlemise eesmärkidel või miks üldse koera ketis pidada – ja sai mitu solvunud vastust, et koer ju valvab.

Lausa paradoksaalne, koer “valvab” igal öösel kõva kisaga naabrite rõõmuks (st lõugab iga kord, kui naaberkülas mõni koer häält teeb, kui lind üle lendab jne), keti tõttu ei saa ei end hädaohust päästa ega potentsiaalset varast reaalselt takistada, aga omanik ei tule välja ka siis, kui koer juba surmakisa teeb (isegi meie rott lõugas nagu ratta peal, kui metsiku rotiga tülli läks, usun, et koer teeb natuke kõvemat häält). Sama hästi oleks võinud keegi ju naisel terve kuuri tühjaks tassida ja naine oleks hommikul õlgu kehitanud ja öelnud, et “Nojah, kuulsin küll, et koerad haukusid”. Aga koer peab ketis olema, muidu äkki rikub roosipõõsa ära – ja ilma koerata ka ei saa, sest ta ju valvab ja temast on nii palju kasu. Kas ma olen ainus, kellel sellise loogika peale mõte kinni kiilub?

P.S. Kas kodanikuühiskonna uhke liikmena peaksin igaks juhuks politsei kutsuma, kui naabrimammi seina tagant appi karjub? St muidu ei tekiks sellist küsimust, aga muud hüüded viitavad pigem sellele, et tegelikult on ta olukorraga rahul (välja arvatud ehk hetked, kus ta imestunult küsib:”Mida sa NÜÜD tegid?” nii et mul tekib kohe küsimus, mille põnevaga mees teda pärast kõiki neid aastaid üllatada võis) ja ka pensionieas võib inimestel mitmekesine seksuaalelu olla. Mõtlen vaikselt, et peaks teise magamistuppa tagasi kolima, sinna oli ainult see kuulda, kui inimesed suvel akna all viina võtsid.

Õpime itaalia keelt

Kuulasime täna sellist väga naljakat laulu (panin selle variandi, kus sõnad all on, et oleks lihtsam aru saada, aga tegelikult tegi Giorgio Gaber esinedes parajalt teatrit, nii et võib ka mõnda teist vaadata):

Nädala tsitaat

Tuleb teiselt staarblogijalt, sest see kõlab lihtsalt nii kuradi hästi:

Ma olen alati kahtlustanud, et ma olen idioot, aga sisimas ikka lootnud, et ehk see on lihtsalt aastaid depressioonis istunud inimese väärastunud enesetaju.

Café de Flore

Käisingi reedel kinos, nagu räägitud sai. Üks Annika hoiatas, et see on “võimas film” ja “raputab, veristab ja narmendab edaspidigi”, nii et ootasin väga depressiivset filmi, aga võimas oli see küll, ent õnneks mitte liiga depressiivne, vähemalt mitte minu jaoks.

Vanessat olin ma siiani ainult mingites romantilistes komöödiates näinud, nii et olin veidi umbusklik selle suhtes, kuidas ta draamas hakkama võiks saada (kui ma suvel Prantsusmaal olin, siis tegelikult reklaamiti üht teist filmi, kus ta samuti naispeaosas oli, aga toda ma ei ole näinud), aga tegelikult mängis ta lausa suurepäraselt. Tõesti mängis, sai isegi parima naispeaosa Genie auhinna.

Igatahes räägib film paralleelselt kahte lugu. Üks on väga kummaline muusikaga põimitud tänapäeva armukolmnurk ja teine räägib 60ndate emast, kes peab üksi kasvatama last, kellel on downi sündroom. Lood armastusest, lootusest ja lootusetusest. Tugevad ja hingeminevad lood.

Brno mustlasmuuseum

Kuna seal juba käidud sai, jagan teistegagi. Brno muuseum peaks olema Euroopa suurim mustlasmuuseum – neid ootusi arvestades see NII suur ei tundu, aga üsna suur oli see tõesti. Tšehhis on 200 tuhat kuni 300 tuhat mustlast, st umbes sada korda rohkem kui meil, nii et neil on ka natuke rohkem materjale, mida muuseumis näidata. Seoses suurema arvukusega on nendega ka rohkem probleeme – ja neil on rohkem probleeme, näiteks on väidetavalt ca 50 mustlannat seal nende tahte vastaselt steriliseeritud (st nii palju lugusid on avalikkuse ette tulnud) ja kuigi enamik neist lugudest jääb nõukaaega, on seda juhtunud ka viimase aastakümne sees.

Hoiatan juba ette (PÖFF)

Ma ei ole küll päris PÖFFihunt, aga sel aastal tundub kavas olevat nii palju häid asju, et ega ma ei saa ometi sellest rääkimata jätta. Kuna ma elan Tartus, siis muidugi Lähis-Eesti (vt ülalolev pilt) kavapõhiselt, kuigi karta on, et mõne filmi vaatan juba ette ära – K on haige, nii et muuhulgas vaatab filme. Hinnatundlikele inimestele (jah, tudengirotid*, teist räägin) infoks, et piletid on hinnavahemikus 4-6.50 Euroopa Raha. Eeldan, et õpilastele siis neli, kui ema viieka annab, saab euro eest veel õlle kaasa osta, et seda salamisi Athena pühakojas tarbida. Või tüdrukule lilleõie, kui romantilisemaks minna.

Tartus algab PÖFF ametlikult sel reedel. Kogu kava on siin, aga reedestest huvitab mind ennast eelkõige dokumentaal mesilaste kadumisest ja prantslaste “Café de Flore“. Mitte et mul oleks väga suur isu praegu Vanessa Paradis’d vahtida, aga seal on ju oma kohustuslikud näitlejad, kes tuleb suurteostesse sisse panna. Pigem Vanessa kui Amelie.

Pildi tegi üks Arnold. Ma saatsin talle kirja ja küsisin, kas võin seda kasutada. Ta ei vastanud. Nüüd ma lingin seda ja kui ta vihastab ja ähvardab mind kohtusse kaevata, võtan ära.

P.S. Kas usute või ei, aga ma sain just enne seda, kui tahtsin seda postitust avaldada, teada, et saan reedeõhtuks sellele kohvikufilmile tasuta piletid. Nanananananananaa!

* see oli kaasav solvamine – olukord, kus solvang kannab muuhulgas märki ühtsest grupikuuluvusest. Näiteks neeger, kes võib Ameerikas teist neegrit neegriks kutsuda.

Nohik raporteerib

See on tegelikult muidugi Goethe tsitaat, mitte Bruce Lee oma, aga mis seal ikka, ta tundub paljudele ilmselt kõvem tegija kui Goethe.

Muidu – ma TEGELIKULT ei ole üks neist, kes muudkui vigiseb, et ei oska ja siis saab ikka hea hinde, aga hispaania keele vaheeksam läks paremini, kui ma arvasin. Sõnavara osa oli kesine, aga grammatikaosa päris hea. Aga me võtsimegi siin hiljuti sellist sõnavara, millega mul eesti keeleski raskusi on. Toidusõnavara näiteks, sh suures hulgas kalade nimesid ja muud sihukest – ma tean muidugi eesti keeles sõnu nagu “tursk”, “lest” ja “latikas”, aga ma ei söö eriti kala ja kui keegi mulle need kolm ette viskaks, siis ära ma ei tunneks ja õige nime alla paigutada ei oskaks. Mina eristan näiteks sellist kalaliiki nagu “räim tomatis”, tema punakas toon teeb ta kergesti äratuntavaks, lisaks on nad alati väga tihedalt koos. Angerja tunneksin ilmselt ka ära. No ja siis tahab keegi, et ma need asjad võõras keeles meelde jätaks ja lisaks õpiksin ütlema, kuidas on näiteks “rannakarp”. Ei tule hästi välja. 😀

Muidu tegin Prezis just ettekannet teemal “Solvangute funktsioonid” – ma ei ütleks, et see Powerpointist nüüd sada korda parem on, aga vahelduseks on huvitav küll, kui linnuke lendab jms.

Kas ta tunneb mind või?