Eilne PÖFF-ifilm “Rooste ja luu” on prantslaste ja belglaste ühistöö, millele maailma loomakaitsjad kooris “buuuuu” teevad, sest seal näidatakse muuhulgas vangistuses peetavaid mõõkvaalu. Tegelikult on tegu väga hea filmiga, nii sellest hoolimata kui ka osaliselt just selle pärast.
Lugu on siis selline, et on üks üksikisa, kes teenib raha madistamisega. On turvamees ja kakleb jne. Ja on üks naine, kes on nii karm, et tema teenib raha mõõkvaalade taltsutamisega. Aga kui Stéphanie’il (Marion Cotillard) õnnetus juhtub, avastabki ta, et ainus, kellega ta normaalselt suhelda saab ja kes teda ei haletse, on see tahumatu töllakas. Nii et teatavad sarnasused filmiga “1+1”, mõlemast käib läbi see, et inimesed tahavad, et neid normaalseteks peetaks, et nendega normaalselt suheldaks – ja loomulikult, et neid ihaldusväärseteks peetaks, mis on uutes tingimustes raskendatud.
Kartsin, et tuleb üks väga sügavamõtteline lugu, aga tegelikult oli seda teemat mõnusalt käsitletud, filmi oli kerge vaadata ja sellest jäid eelkõige positiivsed emotsioonid. Nagu ma just ükspäev Siilile ütlesin – ma olen sihuke mats, et väljend “peen psühholoogiline draama” paneb mind hirmust värisema. Teema on iseenesest ju hea, inimene, kelle jaoks senise elu jätkamine võimatuks muutub. Inimene peab väga tugev olema, et sellises olukorras lihtsalt oma võimalused ümber hinnata ja elu teisele rajale lükata, kerge ei ole see kellegi jaoks. Selles filmis näidatakse just seda, et see pole küll kerge, kuid see on võimalik.