Mul on päris hea tuju

Kuigi alustan täna õhtul tööd kell pool viis, Eesti aja järgi siis pool kuus, ja lasen rõõmsalt edasi, kuni südaöö ammu möödas on. Mis seal ikka, ainus tähtpäev, mis tegelikult mulle väga hingelähedane on, on minu sünnipäev, sest siis saab kingitusi. Ja ehk ma siiski lähen öösel kuskile, Pariisi ilmselt ei viitsi siis enam minna, kui seal just kedagi väga toredat ees ei ole, aga ehk toimub lähemal midagi. Iseenesest võiks muidugi linna ka minna, sest rongid käivad öö otsa tasuta, et igaüks saaks pidutseda just seal, kus hing ihkab.

Oot, ma käisin vahepeal pesus ära, nüüd kirjutan täitsa puhtana teile, kuivavad juuksed ehk enne tööleminekut ära. Ma töötan nüüd peaaegu kogu allesjäänud aja õhtuses vahetuses, mis mulle eriti ei meeldi, sest selle graafikuga on lõuna juba tund-poolteist tundi pärast tööpäeva algust ja siis see ülejäänud aeg venib nagu tatt, kui just kassas ei ole. Eile olin baaris ja oi kui kaua see päev kestis, kuigi õnneks oli mul üks parimatest võimalikest kaaslastest, üks Julie, kes ei ole mitte ainult tore ja sõbralik, vaid ka hästi pädev ja töötab hästi kiiresti. Aga samas on õhtuses vahetuses vähemalt kindel rütm, nii et selles mõttes ma ei kurda. Siiani on mul kassa alati korras ka olnud, nii et on loota, et ehk hoitakse mind lõpuni välja rohkem seal, sest see on füüsiliselt tunduvalt lihtsam kui muud tööd, mis pidevat ringijooksmist eeldavad.

Muus osas – ma sain üle kümne aasta esimese sõbrapaela. Väga lahe. 🙂 Üldse on need üliõpilased, kes siin töötavad, ükskõik, kas pikemalt või lühemalt, täitsa toredad. Kuigi ehk on mu eelistused tingitud sellest, et nende prantsuse keelest saan ma lihtsalt paremini aru, sest siin räägivad haridusega inimesed ja põhiharidusega elanikud täiesti erinevalt, viimased söövad lihtsalt pooled sõnad ära ja allesjäänud sõnadest omakorda veel pool ära, nii et ma siis mõtlengi pool ajast, et mida kuradit ta nüüd sellega öelda tahtis ja kas see oli eitus või jaatus, sest nad jätavad eitussõnad ära (mitte ainult ne, mis on tavaline, vaid ka pas – “ära muretse” kõlab näiteks t’inquete)  ja siis ütlevad mingi lause täiesti tuima näoga, nii et see ei anna mingit vihjet selle kohta, kumba tähendust sealt eeldada võiks. No muretsemislausest saan ma muidugi aru, sest see on pm kinnisväljend, aga nad teevad seda kogu aeg. Ma ei tea, kuidas nad ise üksteisest aru saavad.

Ahjaa, mu Püha Graali otsingud ei edene eriti. Mäletate, ma kirjutasin, et Enesetapupood tuli kinodesse alles siis, kui mina olin juba Eestis tagasi? Noh, nüüdseks seda muidugi enam kinodes ei ole (tglt netist vaatasin, et kuskil paarsada km lõuna pool on, aga ma sinna ei hakka minema) ja DVD tuleb alles veebruaris (nagu faking pool aastat hiljem, mida nad tegid nii kaua?). Praegu pole normaalseid torrenteid ka saada, ainult mingid, kus on rar-fail, mis hakkab hiljem parooli küsima -> tähendab raha küsima -> tõenäoliselt seal filmi ikka taga ei ole. Nii et eks ma siis nüüd ootan veebruari, ehk siis näen selle filmi ka ära.

Senini… Prantsusmaa kinodes on Victor Hugo “Inimene, kes naerab” (Eestis ilmus see alguses selle nimega, hiljem pandi “Mees, kes naerab”, kui see just vastupidi ei olnud) – see oli minu jaoks üks tõsiseid vau-elamusi, kui ma alles koolilaps olin. Erinevalt “Jumalaema kirikust Pariisis”, kust sai lugeda pikki arhitektuurikirjeldusi ja ilukirjanduseks vormitud muinasjuttu, oli see raamat päriselt huvitav ja sisaldas palju mõnusat musta huumorit, nii et ma ei saanudki kunagi aru, miks üks on kohustuslik kirjandus ja teine “kah üks raamat samalt autorilt”. Nii et ma mõtlen, et ehk peaks vaatama minema, kuigi siin ongi lugu kõige olulisem, nii et ehk oleks veidi igav vaadata, kui ma juba ette tean, kuidas see lõppeb. Samas, igaüks teab, et Hugo oli romantismi suurkuju = igaüks teab selle teose ainuvõimalikku lõppu.

Treileri põhjal tundub, et ehk ikka tasuks minna:

Head vana-aasta lõppu igatahes ja toredat uut ja kõike muud vahvat!

P.S. Ainult üks nädal veel! Jee!!!!

The Perks of Being a Wallflower (2012)

Hakkasin eile puhtalt igavusest filmi vaatama, sest AbFab siiski soovitas ja puha. Pealegi on Emma Watson ilus*. Tegelikult oli film ise ka väga hea, ei olnud lihtsalt tiinekate film või romantiline noortekomöödia. Hiljem lugesin netist, et raamatu autor oli filmi režissööriks, mis tähendab, et teksti eest on head hoolt kantud.

Alguses, kui film hakkab ja näeme üht noort poissi, kellel keskkoolis sõpru ei ole, mõtled küll, et oeh, jälle on keegi üritanud “Kuristikku rukkis” võimalikult kehvasti järele teha, aga see oli tõesti huvitav, hästi tehtud ja kõik noored mängisid suurepäraselt. Tavaliselt tekib USA keskkoolifilmide suhtes kohe tõrge, sest jääb mulje, et INIMESI seal nagu ei olekski, ainult mingid imelikud loomad karjakaupa lauta kokku aetud ja siis peategelane sinna hulka visatud. Seekord olid inimlikud karakterid ja mis olulisem, nad olid tõesti huvitavad.

Ja muidugi muusika, mis sinna suurepäraselt sobis ja selle 90ndate alguse meeleolu tunduvalt lähemale tõi (muidu võiks ju selle ka tänapäeva asetada, aga siis tekiks kohe küsimus, et miks nad laulusõnu ei guugeldanud, kui neile mõni laul meeldis, nii et selles mõttes on ajastu loogiline) – seal on suht kõike, David Bowie, The Smiths, Sonic Youth jne.

Aga tegelikult on kõik laulud head, alustage lihtsalt siit ja laske järjest edasi.

* Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas see võimalik on. Üldiselt on naised poisipeaga kas lahedad või veidi mehelikud (ja/või lahedad), aga tema on konkreetselt armas ja nunnu ja üdini naiselik. Maagiline.

Tahtsin täna jumalast kirjutada

Sest kes see ikka sellest paremini kirjutama sobiks, kui ateist. Nimelt lugesin seda artiklit ja mõtlesin ja siis mõtlesin veel natukene. Tädi räägib sellest, et temal küll vahet pole, kas jumal on der või das, et võiks vabalt das ka öelda. Kommenteerijad on muidugi püha viha täis, sest jumal olevat ometigi igas keeles alati meessoost ja lisaks tegi ta mehe ju oma näo järgi jne jne, nii et ilmselgelt peab ta mees olema ja seda edasi arendades peab ta ilmselgelt meessoo artikliga olema.

Mina jälle leian, et kui loogikast lähtuda, oleks kesksoo artikkel just õigem. Sest jumala ja mehe üheks (kuigi mitte ainsaks) oluliseks erinevuseks on see, et jumal on omnipotentne, mees arvab ekslikult, et ta seda on. St see, et mees on jumala koopia, ei tähenda ju veel sugugi, et ta oleks jumalaga võrdväärne, vastupidi, oleks äärmiselt nartsissistlik seda arvata. Ja kuna jumal on kõikvõimas ja eksisteerib kõiksuses, on ta selle definitsiooni põhiselt juba olemuslikult sooülene, sest ta on midagi ülemat kui lihtlabane mees või naine.

Mitte et artikkel muidugi üldse kuidagi reaalsust peegeldama peaks. Selline oma olemuslikult väga naiselik sõna nagu “emakas” on nii saksa kui prantsuse keeles meessoost, aga ei ole veel kuulnud, et naisõiguslased oleksid ähvardanud selle organi kasutamise lõpetada, kuni Prantsuse akadeemia selle ametlikult ära muudab. Samas muidugi selline äärmiselt mehelik sõna nagu “probleem”, on meessoost, nii et kohati on loogika siiski täitsa olemas. Mine võta kinni.

Minu lemmiksõna on prantsuse keeles pamplemousse, mis kõlab mulle äärmiselt naiselikult, aga on siiski meessoost. Vot nii.

Pildil on hoopis üks jumala naissoost vastetest, Kali, kes oleks oma lõputus vihas kogu maailma ära hävitanud, kui tema mees Shiva poleks tema teele pikali heitnud ja teda seega tagasi mõistusele toonud.

Prantsuse punk ja “Le Grand Soir” (2012)

Vaatasin sihukest filmi. Teemaks siis vananev punkar (“Euroopa vanim koeraga punkar”) NOT ja tema poolvend, kes on korralik kodanlane, kes jääb ilma nii tööst kui abikaasast ja on seetõttu meeleheitel. Ka see film on eelkõige pildiline, st meile näidatakse palju muljetavaldavaid kaadreid, aga minuni see kuidagi ei jõua. Ehk on asi selles, et see kujutab küll võrdlemisi realistlikult ühe Euroopa punkari elu (selles mõttes, et nii nad Saksamaal ja Prantsusmaal tihti oma päevi veedavadki, Eestis käiakse ikka tööl, ja impulsiivsed on nad igal pool), aga seal ei olnud minu jaoks midagi uut, väga huvitavat ega üllatavat. No ja teiseks siis keskealiste väikekodanlaste “äkki ma ei olegi nüüd naabrist parem” mured, mis ka väga minuni ei jõua. Poiste ema karakter oli küll puhas kuld (ema mängis Brigitte Fontaine, kes on Prantsusmaa ülikuulus laulukirjutaja, laulja, kirjanik, dramaturg jne), kuigi tema elust saaks vist igavama filmi, sest ta põhiliselt ainult suitsetas.

See-eest soundtrack oli filmil hea, isegi väga hea. Muidu on prantsuse punk mulle igavapoolse mulje jätnud (nagu üldse punk või nagu üldse muusika – igal pool on mõned pärlid ja hulk tapeeti, elu on selline, – aga see soundtrack on vraiment génial, kuigi ma ei leidnud netist päris kõike üles):

oh häda, oh häda

Sai nagu suure suuga lubatud, et kui “Kirjapanemata lugude raamatul” teine osa ingliskeelsena välja tuleb, ostan selle, et tasuda selle eest, et esimene osa (mida ma nii ausal teel ei omandanud) nii hea oli. Nüüd on see LÕPUKS tõlgitud (sai pisut enne jõule valmis, et inimesed seda ikka kingituseks ostaksid), aga see on 15 eurot…. No ei raatsi kuidagi, seda enam, et kui esimest osa hinnati adventuregamersis 4.5 punkti peale, siis see sai punkti jagu vähem. Adventureshopis on see 14 euro peale alla hinnatud (hinnapoliitika on üks imelik asi, Gog-is on alghind 19.99 dollarit, Euroopa adventurepoes 19.99 EUR-i – praegu on kurss ca 0.7, nii et ilmselgelt on see väga erinev hind, mis on siis “sooduka” abil üsna sarnaseks tehtud), aga seal pole mul kontot. Pealegi tahaks oodata kuni oma palgapäevani ja siis osta (Prantsusmaal algavad soodukad näiteks kogu riigis 9. jaanuaril, kui mina siit juba läinud olen, aga loodan, et mujal tulevad ka aasta alguse aled). Oh häda, oh häda, ei tea, mida teha. Äkki tuleks Gogis ka allahindlus ja saaks ca 10 euroga kätte ja poleks seda tunnet, et mind on röövitud?

Ahjaa, negatiivse tunde tekitab ka see, et mängutegijad heietasid vahepeal, et ei saa endale kiiremat tõlget lihtsalt lubada, sest ei teeninud mängu esimese osaga nii palju kui lootsid – tegelikkuses oli see üks paremini müünud mänge tol aastal, nii et rahapuudust nüüd küll poleks tohtinud olla.

Adventureshop jällegi ei meeldi mulle selle pärast, et nad on täielikud röövlid. Näiteks neil on praegugi kampaania, et ostke aasta suurimaid müügihitte. A New Beginning on neil alla hinnatud 14 EUR-i peale (GOG-is 5 dollarit), Dark Eye on alla hinnatud 27.99 EUR-ile (GOG-is 9.99 dollarit), Deponia on alla hinnatud 13.99 peale EUR-i peale (GOG-is 9.99 dollarit) jne jne jne. Kui tegu on internetipõhise müügiga, kus ostjad asuvad üle maailma ja kauba kättesaamine võtab kõigest mõned minutid, ei tohiks hinnad ju nii erinevad olla. Võimalik, et Euroopa maksusüsteem nöörib neid, aga mina tarbijana ei taha rohkem maksta.

tallad mõõdavad maad

Tahtsin uhkustada sellega, kui osav kartograaf ma olen. Nimelt sõitsin ükspäev kogemata bussiga nn külakeskusesse (sest ei teadnud, et öösel buss õiges peatuses ei peatugi ja tuleks varem maha minna) ja pidin sealt ise koju koperdama. Muidu oleks olnud puhta pekkis, sest kell oli pool üks öösel ja mingit nutitelefoni mul ei ole. Aga õnneks olin paari päeva eest mõelnud, et ehk prooviks jalgsi kaubanduskeskusesse minna – sinna ma küll ei jõudnud, jõudsin aga selle nimel endale google mapsist kaardi maha joonistada, omaenese osava käega. Kaarti näete juuresoleval pildil.

Juba joonistamisel tekkis väike tõrge – kuulasin samal ajal Kerli juttu ja muudkui kritseldasin ja alles hiljem avastasin, et olin sealt kaubandusrajooni nurga pealt valele poole kritseldama hakanud. Sellest polnud muidugi hullu, sest kui kaart juba valmis on, siis ma ise ometigi mäletan seda vaadates, kuidas miski olema peab ja milline see pilt arvutiekraanil välja nägi.

Probleem tekkis aga sellega, et internet näitas mulle miskipärast, et kaubanduskeskuse sissepääs on sellel kõige ülemisel horisontaalil, tegelikult oli aga vasakpoolsel vertikaaljoonel (nimi on sama, tänav teeb pöörde sisse). = ma tegin täitsa ilmaasjata ringi ümber kvartali. No ja lisaks veel see, et ühel hetkel pidin ma parempöörde tegema, aga siin on miskipärast tänavanimed majadel ainult tänava alguses ja lõpus, st igal ristmikul ei ole, nii et mul polnud õrna aimugi, kas ma ka päriselt õigesse tänavasse pöörasin. Küsisin ühe mehe käest, kas me oleme ikka Veski tänaval, mille peale ta vastas, et oleme küll ja küsis abivalmilt, kuhu ma minna tahan. Ma ütlesin, et enam pole vahet, ma olen ometigi õigel teel ja küll mu suurepärane kaart mu koju ära viib – ta võttis selle enda kätte, keeras ühtepidi ja teistpidi ja ütles ettevaatlikult, et ta ikka igaks juhuks natuke seletab.

Okei, tunnistan, et ma ei olnud joonestamistunnis ehk kõige usinam õpilane ja kõrvalteid ma peale märkida ei viitsinud (mul on päris kaart ju enivei silma ees), aga koju see joonistus mind viis ja ka tema juhendamine oli tegelikult täpselt sama rada mööda, mis ma endale kirja olin pannud. Inimestesse tuleb uskuda. Isegi koeratreenerid ütlevad, et esimene käsk on:”Usalda oma koera, koer ei ole loll.” Kui sellega on algus pandud, läheb kõik edasi hästi ja areng on võimalikuks tehtud.

Teie (õnnelikult kohalejõudnud) Rents

Vanad head ajad

Avab Kerli külmiku, vaatab sisse (õlu, tiramisu, kirsikoka ja haigutav tühjus) ja küsib:”Mäletad sa, kuidas me siis sõime, kui Sirgi siin oli?”

Jaa, olid ajad, olid majad, olid juur- ja puuviljad.

  • Rubriigid