anna kannatust

Reaktori lugu ajas mind täiega närvi*

Viimastel päevadel on hitiks saanud üks (minu meelest mitte just suurepäraselt kirjutatud) ulmejutuke sellest, kuidas 21. detsembril lähebki kõik pimedaks. Peategelasel pole õnneks väga viga, sest ta on mehe irvitustest hoolimata igasugu asju varunud. Lugege-lugege, ega mul kahju ei ole.

Igatahes, mis mind närvi ajas? Kas see, et see oli nagu kellegi koolikirjand? Ei, see osa jätab mind lihtsalt külmaks.  Mind ajas närvi see, kuidas seal kujutati “õnnetuid koeraomanikke”. Ja koera ennast muidugi ka. Ilmselt pole autoril kunagi isegi kassi olnud.

Nimelt. Kuna enamik teist lugeda nagunii ei viitsi, siis point on selles, et peres, kus perenaine oli varunud koju nii palju kuivaineid, et arvas, et nad saavad selle eest ca kaks kuud kõik söönuks, lasti koer SEITSMENDAL päeval (st kõigest nädal pärast pimeduse saabumist) välja selle pärast, et juba MITU PÄEVA polnud talle rohkem süüa anda, kui üks peotäis.

Jutt käib suurest koerast. Suurtele koertele ei osteta toitu ühe kilo kaupa. Perenaine VARUS toitu, et seda tükiks ajaks jätkuks. Ja koeratoitu lihtsalt ei viitsinud osta? Mul on praegu kodus kolm suurt (kaks 15 kg + üks 13 kg) kotti koeratoitu. Tegelikult üks veel, mille sugulased tõid. Pea kõik, keda ma tunnen, ostavad mitu kotti korraga, sest kvaliteetne koeratoit on kallis, seega, kui mõni on parajasti soodukaga, ostetakse seda rohkem. Ühest kotist jätkub meile natuke rohkem kui kaheks nädalaks, sest mul on kaks koera. Jõulude paiku (ehk siis jutus kirjeldatud perioodil) on mul kindlasti vähemalt kuu jagu toitu neile kodus olemas, sest tavaliselt ei saa nad päris kvaliteettoitu (seda on ehk 1/3), aga ka mitte poetoitu ja kuna seda konkreetset Tartus eriti ei müüda, pean arvestama sellega, et vabalt võib juhtuda, et ladu on näiteks jõuludest kolmekuningapäevani talvepuhkusel ja kunagi ei tule ju täpselt õigel ajal meelde sinna minna.

See olen mina. Ja mina elan LINNAS. Maainimesed, keda ma tunnen, varuvad kõiki asju (sh ka koeratoitu) VEEL hoolikamalt, sest elukogemus näitab, et näiteks lumi tuleb igal aastal Eestile sellise üllatusena, et esimesed kolm päeva ei tulegi keegi teid puhtaks lükkama ja ei pruugigi poodi saada.

Teiseks. Isegi kassidele soovitatakse vahepeal näljapäevi teha. On tervislik. Kassidele. Inimesed tavaliselt küll seda neile ei tee, sest loomaomanikule endale pole küünejäljed näos sugugi nii tervislikud, aga see on juba teine teema. Mina oma koertele olen küll vahepeal ka näljapäevi teinud (kuigi nüüd vist vähemalt aasta aega pole pähe tulnud) ja ei tee see neile midagi halba. Need, kes toortoitmist harrastavad ja üldse BARF-iusku on, teevad näljapäevi süstemaatiliselt, sest igapäevane toit on äärmiselt ebaloomulik asi – looduses saavad hundid korra nädalas kõhu korralikult täis ja siis seedivad seda ülejäänud nädala, söövad väiksemaid asju, mida kätte õnnestub saada, ja on ehk paar päeva näljaski, kuni jälle veab. Talvel on alati toitu vähem, elu lihtsalt on selline. Osad kelgukoerad (põhjas st, mitte siin) saavatki siiani süüa iga nelja päeva tagant – aga seda vist ei tasu praktiseerida, sest Turovski ütleb, et üle kolme päeva koera näljas hoida ei tasu. Keegi ei arvaks ometigi, et kui inimesed kümme tuhat aastat tagasi koera kodustasid, talle niigi harvast lihasaagist paremaid palu anti? Või et talle üldse igast saagist midagi anti? Mitte et ma arvaks, et oleks vaja koera näljas hoida, aga point on selles, et koeraga ei juhtu midagi, kui ta ajutiselt vähem süüa saab.

Kolmandaks. Kirjeldatud loos oli koer nii närvis, et põhimõtteliselt ulus terve selle nädala järjest. Stressis koer ei taha süüa, ta teeb ise endale näljapäevi. Minu isane näiteks võtab kaks korda aastas mõned kilod kaalust alla (emase jooksuka ajal), sest naised on ta närvid ära söönud ja toit ei paku sel ajal lihtsalt huvi. Sööb ikka, aga vähem – nüüd anname sel ajal lihtsalt rasvasemat toitu, et keegi näljutamises ei süüdistaks. Kui koeral on paanika, ei söö ta üldse. Vähemalt mina ei ole kohanud veel koera, kes närvi minnes õgima kukuks (nagu mõni inimene teatavasti teeb).

Ja neljas on puhtalt minu subjektiivne seisukoht, aga ma arvan, et loodus võtab kõik muutused tunduvalt rahulikumalt vastu, no umbes nagu väikelapsed. Alguses ehk läheb närvi, aga varsti on “ahah, nüüd on siis nii” ja ongi kõik. Kassid ilmselt ei läheks üldse närvi – mu ämma kass näiteks jäi ühel hetkel pimedaks ja keegi isegi ei märganud seda enne, kui ükskord mööblit ümber paigutati, sest selle hetkeni hüppas ja kargas ta täpselt sama moodi edasi, sest ta ju TEADIS kus on telekas ja kus riiul jne. Koerale mõjuks ilmselt tunduvalt traumeerivamalt see, et ta järsku täieliku õuekoeraelu pealt toakoeraelule üle peab minema ja on samas ikka eraldi ruumis, mitte inimeste juures.

Nii et kui te tõesti valmistute millekski kohutavaks (ükskõik, kas Murutari või Madmaxi kombel), ostke koeratoitu ka ja ärge unustage neile vaikselt juba praegu ka maja sisemist poolt tutvustada. Seda enam, et kui näljaste hordid rüüstama tulevad, on koerast “uksekellana” kasu ainult ühe korra, aga majas sees võib ta reaalset kaitset pakkuda. No ja Madi variandi puhul saab toakoera puhul omanik ta lõpuks ära süüa, õuekoera söövad rüüstajad.

Päikest!

* kui ma ütlen “täiega närvi”, mõtlen ma “käis kergelt pinda, sest ma olen peast koeraomanik”

anna kannatust

heast ja halvast

Ütlesin täna lõuna ajal K-le, et see on ikka natuke kurb, et ta uuesti suitsetama otsustas hakata. Tema küsis vastu, millest ma räägin. Mul oleks peaaegu nutt peale tulnud, sest tuli meelde, et see oli unenägu – järelikult oli unenägu ka see, et need kurikuulsad 10 cm kontsaga kingad mul jalas nii mugavad olid, et ma nendega tantsisin. See muidugi oleks pidanud kahtlusi tekitama, sest ma ei oska tantsida, aga oh well. Kuigi tegelikult ikka läheb hulga paremini, ma kannan neid öösiti töö juures, siis keegi ei näe, kuidas ma koperdan. Eelkõige tundub, et ma hakkan koperdama, kui inimesi näen, sest siis tuleb hirm. No ja samas on hea, sest seega oli unenägu ka see, et ma koerahunniku sisse astusin. Ma nägin ööl vastu tänast korraga tervet hulka väga imelikke unenägusid. Ja oma unenägudest räägin ma selle pärast, et päris elus ei toimu mitte midagi huvitavat.

Halb on see, et täna peab tegema kodutööd. Kirjutama kirja kiriromaani eeskujul. Võõras keeles. Me no want.

Head on mandariinid. Ma olen neid nii palju söönud, et olen juba mandariininägu vist. Ükspäev tõi ema mulle neid töö juurde ka kingituseks. Terve kilo vist. Koju ei jõudnud igatahes mitte ükski. Ahne-Reena, mu indiaaninimi.

Mõned intekad on ka väga head – meie teine kuraator on Tallinna lähedal ühe mustlannaga sellised intervjuud teinud, et kõik on puhas kuld. See naine räägib väga hästi ja huvitavalt ning igast eluperioodist detailselt, ühtviisi nii kuldhammastest kui matusekommetest. Kohe lust on kuulata. Mul on selline tunne, et vaikselt hakkab midagi kogunema ikka.

Pilt ei seostu mitte millegagi, lihtsalt juhised eluks. Iial ei tea, millal ära kuluvad.