+ ja –

+ ämm – kelle ämm veel nii ägedaid asju teeb, nagu ülalolev (ülevalgustatud, tglt on värvid mahedamad ja ilusamad) padi? Padja ees paistev draakonitega tekikott on ka tema tehtud. Raamat on kavalalt paigutatud, et kõik näeksid, kui usinalt ma õpin. Märkasite ikka, jah?

– Oskarile ei meeldi meie uued naabrid. Kui muidu ta uriseb omaette kinnise suuga, kui keegi meie korteriuksest möödub, siis nende puhul läheb ta ukse juurde, surub oma nina sinna vastu, puhistab ja suisa haugatab paar korda, et oleks selge, mida me neist arvame.

+ sain lõpuks ometi kätte selle pliidi, millest rääkisin. Täna on pitsaõhtu. 😀 Ja kui ma ütlen “pitsaõhtu”, ei mõtle ma mingit Itaalia pitsat, vaid päris rasvast asjaderohket Ameerika stiilis õgimispitsat.

– Igal talvel tuleb koertele uuesti selgitada, et “jah, ka lumega tuleb kuuletuda käsklusele “tule”” (see on nagu käsklus “siia”, aga vabamas vormis) ja “stopp” kehtib ikka veel kohe, mitte mõne sammu pärast ja see, et kassi  jäljed mööda lund meie ees lähevad, EI ole tegelikult adekvaatne põhjus sikutamiseks. Inimesed ilmselt mõtlevad, et ma teen neile tsirkust, kui ma neid nähes tänaval koera treenima hakkan. Tegelikult ei ole mul muud võimalust, sest kui koer proovib, kas ta saab seda stressisituatsiooni ära kasutada selleks, et mitte kuuletuda (näiteks teha viis sammu edasi, PÄRAST seda, kui ta on kuulnud käsklust “istu”, enne kui ta oma tagumiku maha paneb), siis pean ma ta paratamatult viis sammu tagasi sikutama ja seda temaga uuesti proovima, Eile harjutasin Oskariga kinnistamiseks käsklusi “üles” ja “alla”. “Üles, alla. Üles, alla. Üles. Allaaaa!!! Kuuled vä?!!! Kus sa läksid nüüd?” Oskar nimelt kohtus ühel hetkel mäest üles joostes ootamatult ühe kauni daamiga, kes temaga viisakuse piirides õrnutses, nii et loomulikult tal ei olnud enam mingit plaani sealt ise alla tulla. Käsklusele “stopp” reageeris siiski ja isegi tüli ei norinud, kuigi minu meelest oli kauni daami kaaslane tema ametlik kavaler (st tundus isane olevat). Käsutada muidugi võib ja kui me viitsime, siis me kuulame ikka sõna ka.

+ Sain ühe kaasblogija kaudu ühe kaastartlase käest endale itaalia keele grammatika. Vana, aga lausa suurepärane. Esmalt on grammatika, siis on harjutused. Kusjuures suur osa on nii, et esmalt on itaaliakeelne lugemisvara (jupike “Pinocchiost” jms) ja seejärel küsimused selle kohta, st tutvustab ka kirjandust. Ja kõige lõpus siis veel itaalia-inglise ja inglise-itaalia sõnastik. No tasub ikka blogi pidada, ma ei väsi seda kordamast. Siit ei leia mitte ainult sõpru, tööd jms pudi-padi, vaid vahel harva ka suisa grammatikaraamatuid.

– Üks õppejõud oli meile öelnud, et esmaspäevane loeng jääb ära ja minu ettekanne lükkub nädala võrra edasi. Nüüd selgus (TÄNA, kui mul on ammu juba töögraafik paigas jne), et oli mingi segadus ja ära jääb hoopis ülejärgmisel esmaspäeval olev loeng. Ettekannet ma kuidagi enam kahe päevaga valmis ei saa ja kui ka saaks, siis töölt äraküsimiseks on juba liiga hilja. Mitte et see maailmalõpp oleks, küllap me saame mingile muule kokkuleppele, aga ikkagi, no korradi korrat.

+ Isa tuli koju. Käte temperatuur jäi kontrollimata, aga tundus, et oli heas tujus. Iseasi, kui palju ma oma sessi- ja töögraafiku vahelt sinna külla jõuan, aga ikka tore, et inimestel on puhkus.

+ Ma ostsin pepukelgu. Tegelikult keegi ei kasuta seda sõna, öeldakse ikka *****kelk, aga iial ei tea, millal mõni viieaastane sõna “kelk” guugeldab, nii et jääme selle juurde. Nüüd on vaja ainult termosega kakao kaasa võtta ja seda testima minna..

Näete, plusse on hetkel ikka miinustest rohkem. Järelikult on hea elu. 😀