Ärkasin täna hommikul millegi puudumise peale. Hakkas häirima see, et ühte koera järsku toas ei olnud. Teate küll, kui inimene on teadlik olemisest (Dasein), on ta samamoodi teadlik ka mitteolemisest. Vaevalt et küll Heidegger täpselt seda silmas pidas (võime selle muidugi lisada lõputute tõlgendamisvõimaluste hulka), aga samas ongi minu magamistuba ju minu pisike universum.
Üles ärkasin ma õige asja pärast, ega see tõbrik ilmaasjata köögis ringi ei luusinud – aga kas see on halb, et ma kõike lõpmatuseni lihtsustada tahan?
Pärdikute päevaraamat 
Maniakaalne kalduvus kõike süsteemi ajada ja filosoofiaga põhjendada… see pole päriselt LIHTSUSTAMINE.
Muide, mitteolemisest saab teadlik olla juhul, kui olemine asendub mitteolemisega. Selle mitteolemine, mida polegi kunagi olemas olnud, pole enamjaolt tajutav.
on ka võimalus, et sind äratas painav tunne mõninagte koduste toiduvarude ootamatust puuduolemisest, mitte koera puudumine.
Pigem siis painav hirm võimaliku nälja ees – koer tegelikult (vähemalt VEEL) ei olnud paha peal. Kõik hea sai ära peidet küll, jah.