anna kannatust

Semestrilõpu deprekas?

See pilt võtab põhimõtteliselt kokku kogu mu üliõpilaselu. Tavaliselt see isegi ei häiri mind, aga vahel tundub, et teistel ei ole nii. Et ongi nii, et baka teisel kursusel koostatakse oma magistritöökavandeid ja loetakse selleks ettevalmistavat teoreetilist kirjandust ja väideldakse vabalt erinevate teooriate teemal. Ilma et see tunduks neilt inimestelt otsest pingutust nõudvat. Ma tean, et ma olen seda kõike varem rääkinud, aga iga kord, kui semester lõppema hakkab, tuletab selliste nägemine valusalt meelde, millised inimesed tegelikult ülikoolis PEAKSID olema – ja see, et on ka minust lollimaid, ei lohuta enam.

No näiteks praegu on mul vaja ühe seminaritöö jaoks lugeda Derridad ja Heideggeri ja Lacani. Ütlen ausalt, et ma olen nendega kokku puutunud nii vähe, kui humanitaaril võimalik, st tean ikka umbkaudu, et märksõnadeks on dekonstruktsioon, Dasein ja psühhoanalüüs ning neis piirides oskan veidi targutada ka. Omal ajal jäigi minu kokkupuude semiootikaga väga põgusaks, sest aines nimega “Tekstiteooriad” olid igasugu koledad asjad, sh Schleiermacher ja Heidegger ja ega ma suurt midagi aru ei saanud. Nüüd, kui uuesti lugesin, sain natuke rohkem, aga ega ma ikka ei saa öelda, et see mulle väga arusaadav või kasvõi tervemõistuslik tunduks. Ja ma oleksin valmis sellega elama, aga meil on siin terve hulk Notsu mõttekaaslasi, kes arutlevadki hommikukohvi kõrvale Lacani sügavama olemuse üle, nii et vahepeal torkab ikka silma, et ideaalses maailmas suunaksidki õppejõud oma tähelepanu sellistele, minusugused tipiksid kuskil sekretärina kellegi kirju sisse ja need päris tuhmid töötaksid kuskil liini peal, mitte ei raiskaks ülikoolis teiste aega.

See, et itaalia keele eksam täielik kirves oli, ei tee tuju sugugi paremaks. Ma õppisin õhtul kaua, hommikul magasin seetõttu sisse ja ikka olin esimene, kes töö ära andis – mis minu puhul ei ole iseenesest sugugi halb märk, ma olen lihtsalt selline inimene, kes teab kohe, kas ta oskab või mitte, ja kuskilt ajusügavusest eriti midagi juurde ei kaeva, seega loen ma töö kiiresti üle, et hooletusvigu märgata, aga vaimselt selle kohale onaneerima ei jää. Aga inimene, kes hilineb ja siis kõige varem lahkub, jääb paratamatult meelde, nii et ma loodan, et saan ikka kenasti läbi, muidu oleks veits pläss olla.

Hispaania keelt olen ma vist viimasel ajal Aguila rojast (see treiler ei anna asja päris adekvaatselt edasi, sest siin on väga vähe paljast ihu, aga põhimõtteliselt on see Zorro seksikam variant) vist rohkem õppinud kui raamatutest. Ükspäev, kui vahetusüliõpilased lihtsalt kõssitamise peale oma jookidega piisavalt kiiresti suitsuruumist kaduma ei hakanud, käratasin neile automaatselt:”Fuera!” Teised nimelt lähevad juba adminni nähes kohe vaikselt minema, hispaanlased etendavad ikka iga kord püüdlikult etendust teemal “Oi, kas tõesti ei tohi ka täna suitsuruumis juua?” Neil oli hispaaniakeelse sõitlemise üle muidugi ainult hea meel, tundsid end kohe kodusemalt, nagu emme jälle karjuks nende peale. No ja eks ma tegelikult muidugi ikka poolnaljaga ka. Hea muidugi, et “Te mato!” ei hüüdnud, sest “tapma” on seal sarjas vist kõige sagedamini kasutatav verb, muud ei kuulegi, kui tapmisähvardusi ja palveid seda siiski mitte teha.

Ühesõnaga ootan paaniliselt, et sess kuidagi mööda saaks ja normaalne elu taas kohale jõuaks, ilma et kogu aeg selline koorem seljas ei lasuks. Järgmiseks semestriks registreerisin end ainult kolmele ainele ja arvan tegelikult, et kui mul just ei õnnestu end mingi ime läbi vaimselt välja puhata, loobun ma hispaania keelest, mis on hommikuti kell kaheksa (see on vist ülikooli strateegia, et loengusse tuleksid ainult need, kes seda keelt tõesti armastavad). Tahaks järgmist semestrit kuidagi nii korraldada, et lõputööde jaoks ka normaalselt aega jääks ja ei peaks end muudkui pooleks rebima.

Ei tea, kas oleks võinud selle pika möla asemel “viu-viu-ving” kirjutada?

Ei, siin on üks veel parem pilt: