Semestrilõpu deprekas?

See pilt võtab põhimõtteliselt kokku kogu mu üliõpilaselu. Tavaliselt see isegi ei häiri mind, aga vahel tundub, et teistel ei ole nii. Et ongi nii, et baka teisel kursusel koostatakse oma magistritöökavandeid ja loetakse selleks ettevalmistavat teoreetilist kirjandust ja väideldakse vabalt erinevate teooriate teemal. Ilma et see tunduks neilt inimestelt otsest pingutust nõudvat. Ma tean, et ma olen seda kõike varem rääkinud, aga iga kord, kui semester lõppema hakkab, tuletab selliste nägemine valusalt meelde, millised inimesed tegelikult ülikoolis PEAKSID olema – ja see, et on ka minust lollimaid, ei lohuta enam.

No näiteks praegu on mul vaja ühe seminaritöö jaoks lugeda Derridad ja Heideggeri ja Lacani. Ütlen ausalt, et ma olen nendega kokku puutunud nii vähe, kui humanitaaril võimalik, st tean ikka umbkaudu, et märksõnadeks on dekonstruktsioon, Dasein ja psühhoanalüüs ning neis piirides oskan veidi targutada ka. Omal ajal jäigi minu kokkupuude semiootikaga väga põgusaks, sest aines nimega “Tekstiteooriad” olid igasugu koledad asjad, sh Schleiermacher ja Heidegger ja ega ma suurt midagi aru ei saanud. Nüüd, kui uuesti lugesin, sain natuke rohkem, aga ega ma ikka ei saa öelda, et see mulle väga arusaadav või kasvõi tervemõistuslik tunduks. Ja ma oleksin valmis sellega elama, aga meil on siin terve hulk Notsu mõttekaaslasi, kes arutlevadki hommikukohvi kõrvale Lacani sügavama olemuse üle, nii et vahepeal torkab ikka silma, et ideaalses maailmas suunaksidki õppejõud oma tähelepanu sellistele, minusugused tipiksid kuskil sekretärina kellegi kirju sisse ja need päris tuhmid töötaksid kuskil liini peal, mitte ei raiskaks ülikoolis teiste aega.

See, et itaalia keele eksam täielik kirves oli, ei tee tuju sugugi paremaks. Ma õppisin õhtul kaua, hommikul magasin seetõttu sisse ja ikka olin esimene, kes töö ära andis – mis minu puhul ei ole iseenesest sugugi halb märk, ma olen lihtsalt selline inimene, kes teab kohe, kas ta oskab või mitte, ja kuskilt ajusügavusest eriti midagi juurde ei kaeva, seega loen ma töö kiiresti üle, et hooletusvigu märgata, aga vaimselt selle kohale onaneerima ei jää. Aga inimene, kes hilineb ja siis kõige varem lahkub, jääb paratamatult meelde, nii et ma loodan, et saan ikka kenasti läbi, muidu oleks veits pläss olla.

Hispaania keelt olen ma vist viimasel ajal Aguila rojast (see treiler ei anna asja päris adekvaatselt edasi, sest siin on väga vähe paljast ihu, aga põhimõtteliselt on see Zorro seksikam variant) vist rohkem õppinud kui raamatutest. Ükspäev, kui vahetusüliõpilased lihtsalt kõssitamise peale oma jookidega piisavalt kiiresti suitsuruumist kaduma ei hakanud, käratasin neile automaatselt:”Fuera!” Teised nimelt lähevad juba adminni nähes kohe vaikselt minema, hispaanlased etendavad ikka iga kord püüdlikult etendust teemal “Oi, kas tõesti ei tohi ka täna suitsuruumis juua?” Neil oli hispaaniakeelse sõitlemise üle muidugi ainult hea meel, tundsid end kohe kodusemalt, nagu emme jälle karjuks nende peale. No ja eks ma tegelikult muidugi ikka poolnaljaga ka. Hea muidugi, et “Te mato!” ei hüüdnud, sest “tapma” on seal sarjas vist kõige sagedamini kasutatav verb, muud ei kuulegi, kui tapmisähvardusi ja palveid seda siiski mitte teha.

Ühesõnaga ootan paaniliselt, et sess kuidagi mööda saaks ja normaalne elu taas kohale jõuaks, ilma et kogu aeg selline koorem seljas ei lasuks. Järgmiseks semestriks registreerisin end ainult kolmele ainele ja arvan tegelikult, et kui mul just ei õnnestu end mingi ime läbi vaimselt välja puhata, loobun ma hispaania keelest, mis on hommikuti kell kaheksa (see on vist ülikooli strateegia, et loengusse tuleksid ainult need, kes seda keelt tõesti armastavad). Tahaks järgmist semestrit kuidagi nii korraldada, et lõputööde jaoks ka normaalselt aega jääks ja ei peaks end muudkui pooleks rebima.

Ei tea, kas oleks võinud selle pika möla asemel “viu-viu-ving” kirjutada?

Ei, siin on üks veel parem pilt:

9 kommentaari

  1. Ah, tead, kui sind see ei lohuta, et “on ka minust lollemaid”, siis pakub ehk kergendust mõte, et (pea) kõik juhinduvad tollest esimesest pildist.
    Mul on kah ühtelugu tunne (eriti siis, kui keegi kiidab või viitab minu ülemusele mingis valdkonnas), et pean hästi ettevaatlik oma bluffimistes olema, muidu jään vahele ja siis kõik naeravad.

  2. Muide, ma ei räägi hommikukohvi juurde kunagi Lacanist – ei ole kunagi viitsinud temasse süveneda, tundus kuidagi tüütu. ja Heideggeri eesti tõlked on IMHO kohutavad, arvaku eesti heideggeriaanid pealegi, et neil on vaja omaenda salakeel leiutada (Heidegger ei ole originaaliski kerge, aga kui mul oma mikroskoopilise saksa keele oskusega on tema lausetest saksa keeles kergem aru saada kui eesti tõlkes, siis arvan ma ikkagi, et viga on tõlkijates, nad tahavadki, et keegi peale nende enda ja nende sõprade, kes nagunii originaalis loevad, Heideggeri lugeda ei saaks). Kommunikatiivsusel on kah mingi väärtus, raisk.

    eile öösel tuli mul enne uinumist küll miskipärast hädavajadus meelde tuletada, kes kurat see Leedu päritolu kuulus strukturalist oli… mitte et ma teda lugenud oleks, aga õudselt hakkas vaevama nagu ikka, kui kellegi nimi meelde ei tule. Alles täna guugeldades sain kätte.

    a see on ka vabandatav, mul on magistrikraad juba ammuilma käes. 4+2 pealegi, mis ei olnud mitte ainult lihtsalt suurema mahuga, vaid kus nõuti ka rohkem uurimustöid. Mul õnnestus oma bakastuudium kõigest 3 proseminaritöö, 2 seminaritöö ja bakatööga läbi nihverdada (kuna ma kombineerisin oma astmeid suure salakavaluse ja veel suurema laiskusega), aga enamik tegi ikka rohkem.

    ja pealegi strukturalism meeldib mulle ja huvitab mind, mitte nagu psühhoanalüüs. huvitavate asjadega on ju loogiline, et ma tahan neist kogu aeg rääkida.

    • No näiteks…ma ei pea ennast rumalaks inimeseks, aga ma mitte KUNAGI ei vaeva oma pead mõtetega stiilis “Kes see Leedu päritolu kuulus strukturalist oligi”. Mitte KUNAGI.

      • küllap sina vaevad ennast jälle mingi kuulsa hobuseteadlasega.

  3. kusjuures mul on samuti kogu aeg tunne, et ma olen puruloll, ei ole mitte midagi lugenud, kõik on minust targemad ja ma ei tohiks seltskonnas suudki lahti teha, et oma suurt ignorantsi mitte paljastada.

  4. […] Tervitustega Rentsile […]

  5. Mul on hea meel, et sa oled kohanud selliseid nagu sa jutu alguses mainid, sest mina enam ei ole ja see tekitab palju suuremat õudu. Mitte et ma ennast kuidagi teisiti tunneks kui seal pildil, aga kui mina saan niimoodi A, siis mida peab tegema, et D saada? Veidi kahtlustan, et see on ka erialas kinni.

    • See eelviimase lause küsimus on vist pooli tudengeid vaevanud. Ma sain omal nahal katsetades seda teada. Vaja oli lihtsalt konspekt rmt.kogus laua peale jätta kohvitamise ajaks ja vaja oli hullu, kes selle sealt pihta pani.* Ega ei tee sellise imelise vahejuhtumi korral päev enne eksamit mitte midagi enam selle 1/2 materjaliga, mida viimase ööga oma oivalisest ja igati suurepärasest konspektist salvedastada oled planeerinud. 😀

      Ma tahan sellega öelda, et alati võib veel hullemini minna, kui läheb. Konspekt varastatakse või eksami ajal kaob gravitatsioon hetkel, kui sa pole veel kirjutamist lõpetanud vms.

      *Ausõna, see ei olnud kaastudeng, vaid oli HULL. Ensümoloogiat tegi nimelt ca 5 inimest või oli neid 3. Aga kes krrt tahaks ensümoloogia konspekti, see huvitas mind tol hetkel tglt rohkem, kui see, kas ma eksamil läbi saan. Oleks veel Lacan või Derrida, aga ensüümid! 😀

  6. ma nii tahaks, et mul oleks kellegagi Lacani üle arutleda, kohviga või ilma. sellel “Lacan on totter”-võrgupoolel olen ma juba mänginud, nüüd tahaks teisel poolel ka mängida.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad