anna kannatust

kõik on juba ammu paika pandud

Võtsin sel semestril üht ainet, kus oli tunda, et õppejõud miskipärast peab mind kergelt saamatuks. Enda meelest sain vägagi hästi hakkama, igatahes paremini kui mu pinginaaber – aga kui mina tegin tunnis vea, loeti mulle epistlit, tema omad jäeti lihtsalt tähelepanuta. Ehk siis mulle tundus, et õpetaja miskipärast arvab, et nagunii ma ei oska.

Noh, igatahes, mis mul sellest, mida ta arvab. Ise ma ju teadsin, et saan normaalselt hakkama. Pealegi mõtlesin ma, et semester lõppeb ju eksamiga, küll ta siis näeb, et ma oskan. Nii et tuli eksam. Tuli täiesti normaalne (võiks isegi öelda, et üsna hea) tulemus. Ja kui ma paar päeva hiljem õppejõuga koridoris kokku põrkasin, mainis ta muuhulgas ära selle, et nii huvitav, et mul eksam hästi läks, sest ega ma ju muidu eriti hästi ei oska. Kindlas kõneviisis. Ma siis ütlesin vastu, et tegelikult tunnen ma ennast selle materjali osas ikka üsna kindlalt, mille peale ta ainult vaatas mind sellise kergelt haletseva näoga, millega ullikesi ikka vaadatakse, ja soovis mulle häid jõule. Nojah, mis seal ikka, rahulikku jõuluaega kõigile teistelegi!

Ehk siis – kui inimesed on juba otsustanud, mida sa täpselt väärt oled, võid edaspidi kasvõi pea peal seista, nende arvamus nagunii ei muutu.