anna kannatust

apdeidin

Naljakas on lugeda, kui vahel mõned ettevõtjad ajalehes kommenteerivad, et “tänapäeva noored käivad välismaal tööl ja arvavad, et nad on selle pärast kohe konkurentsivõimelisemad”. Mis siin arvata, kui Tartu või Tallinna ükski restoran lihtsalt ei näe kunagi sellist rahvamassi ja nii multikultuurset seltskonda, mis ei õpeta mitte ainult kiiresti liikuma, vaid ka kultuuriliste eripäradega arvestama (kuigi eestlased kindlasti teavad ka, et ilmaasjata nina krimpsutav eestlane läheb tõenäolisemalt kaebama, kui karjuv venelane, kellele on just kogemata klaas veini peale valatud – tema tõenäoliselt jätab minuti pärast karjumise järele ja hakkab seda ettekandjat lohutama, kellel juba nutt kurgus on).

Teiseks, uskuge või mitte, õpetab välismaa töökogemus mõne kandi pealt Eesti ülemust hindama. Ma olen küll Eestis ka tõelisi matse näinud, kes arvavad, et kui nad kellegi tööle võtavad, kaasneb sellega ka õigus neid tagumikust näpistada, aga nad on vähemalt konkreetsed. Praegu on mul laias plaanis üldse sellised toredad ülemused (Eestis siis), et kui on mõni probleem, jäävad nad vait ja mõtlevad, kuidas seda lahendada. Ja probleem saabki lahendatud. Siin, kus ma hetkel olen, on esimeseks sammuks karjumine, et süü ometigi ilma peale ei jääks. Õnneks pole süüdlase leidmine raske, süüdi on see, kes parajasti positsiooni poolest nõrgem on.

Harjumuse asi, ma ei võta seda enam eriti südamesse, sest ma olen sellega ju harjunud, lihtsalt vaidlen tuima näoga. Viisakusest karjun ka vahel, sest mulle on ette heidetud, et ma ei suhtu töösse piisava kirega – ja nad tegelikult eeldavad seda, et sa lõugaksid või vähemalt entusiastlikult vaidleksid (meil on siin palju hispaanlastest ja itaallastest töötajaid ka), sest kui sa vastu ei lõuga, lased sa endale pähe astuda. Kui vastu karjud, tekitab see siiski teatud respekti ja minuti pärast võib juba üksteisele õlale patsutada ja öelda, et okei, pole hullu. Kerlil vist on vähem jama, tema töötab pisikeses kohas ja kuna ta räägib vähem prantsuse keelt, on tema “kasutusvõimalused” ülemuste jaoks nagunii suhteliselt piiratud, nii et on ainult paar ametit, kuhu teda panna saab ja need on suhteliselt lollikindlad.

Mina olen aga viimased kaks päeva (st oma ainsad kaks päeva) ilmaasjata sõimata saanud. No kui ma ütlen “sõimata”, tähendab see tegelikult seda, et tehakse paar korda natuke kurjemat häält. Nimelt on meil siin see probleem, et restoranis on alati korraga mitu suuremat ja väiksemat ülemust, mitte üks konkreetne. Eile olin ma ettekandja, saal on jagatud sektoriteks ja mina pidin olema seitsmendas. Tuli ülemus 1, ütles, et hetkel on seitsmes kinni, oled määramata ajani kuuendas. Varsti tuli ülemus 2 ja teatas, et ära passi siin kuuendas, kas sa ei tea, et pead seitsmendas olema. Kui üritasin vastu vaielda, et nr 1 andis käsu, vastas ta, et nr 1-ga on kõik kokku lepitud ja ta teab, et ma olen nüüd seitsmendas. Ca poole tunni pärast selgus muidugi, et nr 1 ei teadnud sellest mitte midagi ja oli väga pahane, et ma “omavoliliselt oma vastutusalast lahkusin”. Ülemus nr 2 vältis mu tööpäeva lõpuni igasugust silmsidet, sest vabandada tädi ometigi ei kavatse.

Nii. Seina peal on meil graafik. Graafikus oli kirjas, et täna alustan ma tööd kell kaheksa. Ma ei ole kunagi varem kell kaheksa alustanud, aga kui on kirjas, siis on kirjas. Pealegi muudavad nad pidevalt siin asutuste lahtiolekuaega. Lisaks oli minu nime juures märge SER, nii et küsisin ühe ülemuse käest eile, mida see tähendab – ta vastas, et lihtsalt seda, et ma olen ettekandja, nii et polevat vaja muretseda (minu mure oli tingitud ka sellest, et kella kaheksa ajal alustajad peavad enamasti minema kuskile hotelli hommikusöögiga abistama, aga sel juhul peab olema juures kirjas, et kuhu siis täpsemalt). Tunnistan, et kellaaja kohta ma eraldi ei küsinud (tõesti ei tulnud selle pealegi) ja tulin hommikul kell 8 tööle. Kedagi teist ei olnud, nii et eks ma siis ajasin vaikselt neid asju, mida oli vaja teha, tõin klaase jne. No ja kui ma siis õhtul kell neli koju tahtsin minna, siis ülemused vihastasid. Irooniline on see, et:

* ülemus number 3 vihastas selle peale, et ma oleksin pidanud ise aru saama, et keegi ei alusta kell 8, ja oleksin pidanud kella üheksaks tööle tulema ja

* ülemus number 4 vihastas selle peale, et ma oleksin ise pidanud aru saama, et ma alustan küll kell 8, aga hoopis hotellis (jäi selgusetuks, millises siis).

* pärast seda sekkus ülemus 5 (neist kõrgeim), kes vihastas selle peale, et keegi loll on graafikus vea teinud ja ütles, et on ainult loogiline, et ma graafikust lähtun. Kokku läks kogu selle jama peale ikka nii kaua aega (lõpuks oli veel arvuti katki, ma ei saanud normaalselt kassaaruannet teha jne), et sain töölt lahti pea tund aega hiljem. Ettekandja ma ka ei olnud, nii et siiani on selgusetu, kas see eilne ülemus siis eksis, kui ütles, et SER ettekandjat tähendab (ja see on tõesti mingi hotelli kood) või oli see lihtsalt mingi täiesti suvaline jura.

No ja kogu selle palagani keskel olen mina, kes ei tohi välja näidata, et vahepeal ajab naerma (lõpus enam ei ajanud, sest jalad olid juba täiega valusad), vaid peab tegema siiralt solvunud nägu. Milleks oleks iseenesest muidugi ka põhjust, aga kaua sa jaksad, kui sellest kasu nagunii ei ole. Klounaad ju lihtsalt ja lõpuks ajabki naerma, sest kui ei naeraks, ajaks nutma.

Muide, räägitakse, et igal pool ei ole nii. Meilt on mitu rahulolematut ära läinud ja hiljem on selgunud, et “virisejad” pole uues kohas sugugi enam virisejad, vaid on isegi väga rahul ja väga hinnatud töötajad. Tean suisa mitut inimest, kes on meie juures öelnud, et kunagi ei tahaks tagasi tulla, ja siis on enne lepingu lõppu lasknud end näiteks Blue Lagooni üle viia ja nüüd räägivad, et seal võiks suisa iga suvi olla, sest seltskond on nii tore. Seda restorani vist kiidetaksegi kõige rohkem.  Nii et ehk see siiski ei ole “prantsuse vaim”, vaid on kuidagi lihtsalt nii juhtunud, et just selles kompleksis on aja jooksul väga kummaline sisekliima välja kujunenud.

Aga olin ma hoopis kassas. See on selles mõttes lihtne, et ei pea ringi jooksma ja aeg läheb kiiresti, aga emotsionaalsel tasandil on see selline imelik värk. Ettekandjana on klientidega ikkagi mingi side, aga kassas ei ole kliente (mitmuses), vaid on üks suur klient, kes muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb. Kogu jutt neile tuleb varsti nagu plaadi pealt ja vahepeal see plaat kiilub kinni ja läheb mõni sõna meelest. Kusjuures mul ei lähe meelest ära mitte prantsuse keel (ma võiksin vabalt nendega vestelda, kui aega oleks), vaid just see konkreetne plaat, mida ma nendega mängitan, need sõnad, mis järjest ja järjest korduvad. Sa ei ole enam inimene, sa oled masin. Saba on pikk ja siis ongi suhtlus selline, et jõuab pärast poolt tundi ootamist minuni klient, kes pole siiani viitsinud välja mõelda, mida ta siis tahab ja:”Ma mõtlesin, et võiks vist selle kalaga eine…” – “Magustoit?” – “No šokolaadikook on vist üsna…” – “Selge, šokolaadikook. Jook?” – “Ma ei tea, kas teil coca zerot on?” – “Coca light, zerot pole. Nii ja nii mitu eurot, oodake palun siin, teid juhatatakse lauda. Järgmine.” Ja kogu see kiire jutt muidugi sUUUUUre naeratusega (just nägin kusjuures foorumis ühe restorani kohta kriitikat, et teenindus oli kiire, ettekandjad sõbralikud, aga naeratati vähe). Rohkem aega pole inimestele lihtsalt võimalik pühendada, sest muidu hakkavad ülemused seljas elama, sest järjekord liigub liiga aeglaselt edasi (ja järjekorras olevad inimesed muutuvad muidugi rahutuks ja pahaseks). Aga endal on ikkagi tunne, et selline suhtlus on väga imelik. Õnneks see saba alati ikka päris lohe ei ole.

P.S. Ma annan endale aru, et tõenäoliselt on see jutt kõigi jaoks äärmiselt igav, nii et aitab nüüd küll. Söön hoopis tiramisut ja joon teed ja noh, teen muid selliseid mittemidagitegemise asju.

P.P.S. Kas kedagi üldse reaalselt huvitab see jutt? Ma ise mõtlen küll juba, et peaks ehk paar päeva vahet pidama, kuni midagi asjalikku kirjutada on. Või linkima ainult näiteks oma mänguarvustusi – Ceville’i mängisin just.