anna kannatust

apdeidin

Naljakas on lugeda, kui vahel mõned ettevõtjad ajalehes kommenteerivad, et “tänapäeva noored käivad välismaal tööl ja arvavad, et nad on selle pärast kohe konkurentsivõimelisemad”. Mis siin arvata, kui Tartu või Tallinna ükski restoran lihtsalt ei näe kunagi sellist rahvamassi ja nii multikultuurset seltskonda, mis ei õpeta mitte ainult kiiresti liikuma, vaid ka kultuuriliste eripäradega arvestama (kuigi eestlased kindlasti teavad ka, et ilmaasjata nina krimpsutav eestlane läheb tõenäolisemalt kaebama, kui karjuv venelane, kellele on just kogemata klaas veini peale valatud – tema tõenäoliselt jätab minuti pärast karjumise järele ja hakkab seda ettekandjat lohutama, kellel juba nutt kurgus on).

Teiseks, uskuge või mitte, õpetab välismaa töökogemus mõne kandi pealt Eesti ülemust hindama. Ma olen küll Eestis ka tõelisi matse näinud, kes arvavad, et kui nad kellegi tööle võtavad, kaasneb sellega ka õigus neid tagumikust näpistada, aga nad on vähemalt konkreetsed. Praegu on mul laias plaanis üldse sellised toredad ülemused (Eestis siis), et kui on mõni probleem, jäävad nad vait ja mõtlevad, kuidas seda lahendada. Ja probleem saabki lahendatud. Siin, kus ma hetkel olen, on esimeseks sammuks karjumine, et süü ometigi ilma peale ei jääks. Õnneks pole süüdlase leidmine raske, süüdi on see, kes parajasti positsiooni poolest nõrgem on.

Harjumuse asi, ma ei võta seda enam eriti südamesse, sest ma olen sellega ju harjunud, lihtsalt vaidlen tuima näoga. Viisakusest karjun ka vahel, sest mulle on ette heidetud, et ma ei suhtu töösse piisava kirega – ja nad tegelikult eeldavad seda, et sa lõugaksid või vähemalt entusiastlikult vaidleksid (meil on siin palju hispaanlastest ja itaallastest töötajaid ka), sest kui sa vastu ei lõuga, lased sa endale pähe astuda. Kui vastu karjud, tekitab see siiski teatud respekti ja minuti pärast võib juba üksteisele õlale patsutada ja öelda, et okei, pole hullu. Kerlil vist on vähem jama, tema töötab pisikeses kohas ja kuna ta räägib vähem prantsuse keelt, on tema “kasutusvõimalused” ülemuste jaoks nagunii suhteliselt piiratud, nii et on ainult paar ametit, kuhu teda panna saab ja need on suhteliselt lollikindlad.

Mina olen aga viimased kaks päeva (st oma ainsad kaks päeva) ilmaasjata sõimata saanud. No kui ma ütlen “sõimata”, tähendab see tegelikult seda, et tehakse paar korda natuke kurjemat häält. Nimelt on meil siin see probleem, et restoranis on alati korraga mitu suuremat ja väiksemat ülemust, mitte üks konkreetne. Eile olin ma ettekandja, saal on jagatud sektoriteks ja mina pidin olema seitsmendas. Tuli ülemus 1, ütles, et hetkel on seitsmes kinni, oled määramata ajani kuuendas. Varsti tuli ülemus 2 ja teatas, et ära passi siin kuuendas, kas sa ei tea, et pead seitsmendas olema. Kui üritasin vastu vaielda, et nr 1 andis käsu, vastas ta, et nr 1-ga on kõik kokku lepitud ja ta teab, et ma olen nüüd seitsmendas. Ca poole tunni pärast selgus muidugi, et nr 1 ei teadnud sellest mitte midagi ja oli väga pahane, et ma “omavoliliselt oma vastutusalast lahkusin”. Ülemus nr 2 vältis mu tööpäeva lõpuni igasugust silmsidet, sest vabandada tädi ometigi ei kavatse.

Nii. Seina peal on meil graafik. Graafikus oli kirjas, et täna alustan ma tööd kell kaheksa. Ma ei ole kunagi varem kell kaheksa alustanud, aga kui on kirjas, siis on kirjas. Pealegi muudavad nad pidevalt siin asutuste lahtiolekuaega. Lisaks oli minu nime juures märge SER, nii et küsisin ühe ülemuse käest eile, mida see tähendab – ta vastas, et lihtsalt seda, et ma olen ettekandja, nii et polevat vaja muretseda (minu mure oli tingitud ka sellest, et kella kaheksa ajal alustajad peavad enamasti minema kuskile hotelli hommikusöögiga abistama, aga sel juhul peab olema juures kirjas, et kuhu siis täpsemalt). Tunnistan, et kellaaja kohta ma eraldi ei küsinud (tõesti ei tulnud selle pealegi) ja tulin hommikul kell 8 tööle. Kedagi teist ei olnud, nii et eks ma siis ajasin vaikselt neid asju, mida oli vaja teha, tõin klaase jne. No ja kui ma siis õhtul kell neli koju tahtsin minna, siis ülemused vihastasid. Irooniline on see, et:

* ülemus number 3 vihastas selle peale, et ma oleksin pidanud ise aru saama, et keegi ei alusta kell 8, ja oleksin pidanud kella üheksaks tööle tulema ja

* ülemus number 4 vihastas selle peale, et ma oleksin ise pidanud aru saama, et ma alustan küll kell 8, aga hoopis hotellis (jäi selgusetuks, millises siis).

* pärast seda sekkus ülemus 5 (neist kõrgeim), kes vihastas selle peale, et keegi loll on graafikus vea teinud ja ütles, et on ainult loogiline, et ma graafikust lähtun. Kokku läks kogu selle jama peale ikka nii kaua aega (lõpuks oli veel arvuti katki, ma ei saanud normaalselt kassaaruannet teha jne), et sain töölt lahti pea tund aega hiljem. Ettekandja ma ka ei olnud, nii et siiani on selgusetu, kas see eilne ülemus siis eksis, kui ütles, et SER ettekandjat tähendab (ja see on tõesti mingi hotelli kood) või oli see lihtsalt mingi täiesti suvaline jura.

No ja kogu selle palagani keskel olen mina, kes ei tohi välja näidata, et vahepeal ajab naerma (lõpus enam ei ajanud, sest jalad olid juba täiega valusad), vaid peab tegema siiralt solvunud nägu. Milleks oleks iseenesest muidugi ka põhjust, aga kaua sa jaksad, kui sellest kasu nagunii ei ole. Klounaad ju lihtsalt ja lõpuks ajabki naerma, sest kui ei naeraks, ajaks nutma.

Muide, räägitakse, et igal pool ei ole nii. Meilt on mitu rahulolematut ära läinud ja hiljem on selgunud, et “virisejad” pole uues kohas sugugi enam virisejad, vaid on isegi väga rahul ja väga hinnatud töötajad. Tean suisa mitut inimest, kes on meie juures öelnud, et kunagi ei tahaks tagasi tulla, ja siis on enne lepingu lõppu lasknud end näiteks Blue Lagooni üle viia ja nüüd räägivad, et seal võiks suisa iga suvi olla, sest seltskond on nii tore. Seda restorani vist kiidetaksegi kõige rohkem.  Nii et ehk see siiski ei ole “prantsuse vaim”, vaid on kuidagi lihtsalt nii juhtunud, et just selles kompleksis on aja jooksul väga kummaline sisekliima välja kujunenud.

Aga olin ma hoopis kassas. See on selles mõttes lihtne, et ei pea ringi jooksma ja aeg läheb kiiresti, aga emotsionaalsel tasandil on see selline imelik värk. Ettekandjana on klientidega ikkagi mingi side, aga kassas ei ole kliente (mitmuses), vaid on üks suur klient, kes muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb. Kogu jutt neile tuleb varsti nagu plaadi pealt ja vahepeal see plaat kiilub kinni ja läheb mõni sõna meelest. Kusjuures mul ei lähe meelest ära mitte prantsuse keel (ma võiksin vabalt nendega vestelda, kui aega oleks), vaid just see konkreetne plaat, mida ma nendega mängitan, need sõnad, mis järjest ja järjest korduvad. Sa ei ole enam inimene, sa oled masin. Saba on pikk ja siis ongi suhtlus selline, et jõuab pärast poolt tundi ootamist minuni klient, kes pole siiani viitsinud välja mõelda, mida ta siis tahab ja:”Ma mõtlesin, et võiks vist selle kalaga eine…” – “Magustoit?” – “No šokolaadikook on vist üsna…” – “Selge, šokolaadikook. Jook?” – “Ma ei tea, kas teil coca zerot on?” – “Coca light, zerot pole. Nii ja nii mitu eurot, oodake palun siin, teid juhatatakse lauda. Järgmine.” Ja kogu see kiire jutt muidugi sUUUUUre naeratusega (just nägin kusjuures foorumis ühe restorani kohta kriitikat, et teenindus oli kiire, ettekandjad sõbralikud, aga naeratati vähe). Rohkem aega pole inimestele lihtsalt võimalik pühendada, sest muidu hakkavad ülemused seljas elama, sest järjekord liigub liiga aeglaselt edasi (ja järjekorras olevad inimesed muutuvad muidugi rahutuks ja pahaseks). Aga endal on ikkagi tunne, et selline suhtlus on väga imelik. Õnneks see saba alati ikka päris lohe ei ole.

P.S. Ma annan endale aru, et tõenäoliselt on see jutt kõigi jaoks äärmiselt igav, nii et aitab nüüd küll. Söön hoopis tiramisut ja joon teed ja noh, teen muid selliseid mittemidagitegemise asju.

P.P.S. Kas kedagi üldse reaalselt huvitab see jutt? Ma ise mõtlen küll juba, et peaks ehk paar päeva vahet pidama, kuni midagi asjalikku kirjutada on. Või linkima ainult näiteks oma mänguarvustusi – Ceville’i mängisin just.

12 kommentaari “apdeidin

  1. Seda ülemuste-asja kirjeldab otse kümnesse ingliskeelne väljend “Shit rolls downhill”.

    Nii austraalia boss mulle lohutavalt ütles, kui ma olin kõigi võimalike inimeste käest sõimata saanud asja pärast, mis ei olnud minu süü. (Ta tegi seda itsitades ja pärast seda, kui oli ise ka minu peale karjunud. Austraalia boss oli vahel natuke nagu sadist. Aga naljakas oi ka.)

  2. Ikka huvitab, mul on ka nüüd Päris Esimene Töökogemus™ selja taga (Maximas…) ja igasugune töökliima- ja keskkond on mu jaoks maru põnevaks muutunud – et kas ikka igalpool on nii, nagu seal… äkki on kuskil veel sitemini või isegi veic paremini.

    1. HAHAHAHAHAHAHA. Anna andeks, aga ma olen ühe päeva Maximas töötanud (rohkem ei kannatanud välja) ja ütlen otse, et nii palju lolle pole ma kunagi ühes kohas korraga näinud. Lisaks olid nad veel ka ülbed, umbkeelsed ja eeldasid, et ületunde teen ma heast meelest ja nende eest ei maksta (“sest need ei ole tegelikult ületunnid, vaid kui sa kell 9 ametlikult alustad, siis on ju normaalne, et sa tuled kell 8 kohale ja hakkad vaikselt asju ette valmistama, aitad teistel kaupa välja panna jne. No ja õhtul, kui sa kell kuus lõpetad, siis ootad tund aega, et saaks raha ära anda, aga sa sel ajal ju enam ei tööta, nii et järelikult ei peakski sulle selle eest maksma.”). Usun, et pärast mind nad enam diplomeeritud inimesi sinna ei palka ka, sest ma võitlesin selle ühe päeva eest siiski mulle ettenähtud tasu välja. Aga SELLIST suhtumist ja SELLIST seltskonda pole ma mitte kuskil mujal näinud. Siin, kus ma praegu olen, võib mõni ülemus küll ohmu olla, aga töökaaslased on suuremas osas kas a) üliõpilased või b) lihtsalt normaalsed inimesed, st ei ole sellist täisidiootide kontsentratsiooni. Ja teiseks on vaja siinsete ülemustega küll kogu aeg vaielda, aga sellel vaidlemisel on ka tulemus, mida ma Maximast elu sees ei usuks. Pluss veel see, et oma haigel moel D siiski kuidagi hoolitseb oma töötajate eest jne. Meil töötab siin ka puudega inimesi, ka neile antakse jõukohast tööd, koheldakse neid viisakalt, ei möliseta nende diagnoosist tingitud asjade pärast (mõni on aeglasem näiteks, vaimse puudega inimesed ka klientidega ülevoolavalt sõbralikud jne), vaid tunnustatakse neid selle eest, millega nad SAAVAD hakkama.

      Nii et kui sa oled jõudnud nii kaugele, et saad ise hommikul särginööbid kinni ja oskad arvutit kasutada, siis You could definitely do better.

      1. Jep. Täpselt see sama pask – elementaarne tulla tund aega varem ja lahkuda tund hiljem – ilma ekstra palgata – öökoristused ja öötööd ja mis sa arvad kas keegi nende eest ka midagi rohkem veidi maksab? Kuu aega pidasin vastu. Kassas oli normaalne aga süsteem ajas küll närvid krussi – suured Ülemused Tallinnast saatsid meile vahvaid pilte turvakaamerast, kus kolm töötajat oli korraga tabatud suitsupausil… venekeelse kirjaga ‘miks nad tööd ei tee????’.
        Pluss veel – normtunnid määratakse iga kuu suvaliselt millest oleneb ka palk, ja palka makstakse mingi umbmäärase igakuise kalkulatsiooni järgi kui motiveeritud ja tubli sa oled. Ilmselt on seal kolm palgaastet – A,B,C. A siis kõige vähem muidugi. Astmetelt üles ja alla liigutakse suvaliselt ja enamjaolt ei liigutagi – mõni on kogenud õnne korraks B-tasemele sattuda. Läksin sinna sinisilmse lootusega no 300 eurot kätte saada, arvestades et töötunde kuus tuli umbes 172… Lootus on lollide lohutus. Küsisin teistelt ja need naersid mulle näkku – et võib-olla ühe korra kolme töötatud aasta jooksul näeb 300-eurost palka. Üks noor naine lapsega ütles, et eelmine kuu sai kätte 225 eurot. That’s big money yo. Kõige hullem on see, et töötajad ise õigustasid seda, et neile igas asjas pähe istutakse. Pood on üheksani lahti, põhikassa on surmväsinud, siis mingi aeglane unistaja tuleb sisse ja vahib muudkui, vahib. Kell tiksub edasi. Ja kui julged mainida, et pood on tegelikult suletud ja me soovime ka koju minna, siis on siuke paanika et kuidas sa kliendiga räägid… Et ise valisid selle töö ja söö sitta. Poe taga suitsukohas ei tohi trepist alla minna, et mehega paar sõna juttu rääkida ja musi teha – see on varjatud koht ja sellest ei oleks mitte midagi – aga ei tohi noh – kohe saad sõimu. Mitte midagi ei tohi. Suured Ülemused Tallinnast käivad teevad ettekirjutusi – miks on ladu ületäidetud, miks pole konservid riiulil sama kõrged, miks see teine ja kolmas. Ladu on haiglaselt pungil aga mis sa hing ära teed – kaubaautod muudkui tulevad, umbes pooli või rohkemgi see pood ei telli – tulevad automaatselt. Ja siis vaata kuhu sa selle ära mahutad. Laoriiulid on põrandast laeni täiskuhjatud raskeid kaste ja kõik õigustavad, et muidugi on normaalne kipaka redeli otsas turnida ja kikivarvukil 10 kilost kasti alla tirida.

        Ja meil oli veel puhtalt eestikeelne kollektiiv. Ülemus oli tegelt mõistev aga tal ei ole mitte mingisugust võimu – kõike juhivad Ülemused Tallinnast kes ütlevad, kuhu istuda, kuhu astuda ja et kõike teeme sitasti. Võiksin veel pajatada aga ei jaksa. Viha on nii suur et isegi õigekirjaga tegelemiseks ei leidnud mahti.

  3. Alati on hea lugeda, kuidas kellelgi töö juures miskine asi pahasti läheb. Siis hakkab oma töökoht uuesti rohkem meeldima.
    See maksima jutt on siin muidugi tõeline maiuspala.

  4. Ja minu töökoht nagu paradiis… Keegi ei keela kallistamist ja isegi palk on Maxima omast suurem, uskumatu! Jaburusi on igal pool, aga kui sinna jaburuste kõrvale ka inimlikku soojust ja mõistmist jagub, on see täiesti omaette väärtus.

  5. Ma ei saaks oma selja ja jalgade tõttu Maximas töötada isegi siis, kui tahaksin (nädal aega ehk peaks vastu, siis kangete valuvaigistitega seljanärvipõletikus sirakil kaks nädalat), aga mulle tundub uskumatu, et keegi sellist tööd teeb 225 euro eest…

    Invaliidsuspension on ka suurem… Pudeleid korjates teeniks ka rohkem raha, kui vähemalt 30-40 pudelit korjata iga päev… Ma kujutan ette, et ukselt uksele käies ja “Kas teil on vaja lund lükata, koera jalutada või…?” küsimisega teeniks ilmselt ka rohkem…

    Ma olen pigem töötu tudeng edasi, vähemalt saan suudelda ja suitsu teha isu järgi.

    1. Jah. Meil on väikene Valgamaa linnake – 3000 inimest umbkaudu. Naistel on valida põhimõtteliselt kahe-kolme töökoha vahel – suur tehas, maalriks, mööbliehitajaks või siis poodi. Neil ei ole reaalset valikuvõimalust. Neil on lapsed, kodu – kuhu neil minna? Mida teha? Eneseväärikus on veel nii palju alles, et toetusi lunida ei kõlba. Ja eks kolme aastaga harjub inimene ka seal ära… Hingetapja on see koht küll.

  6. 17-aastaselt mõtlesin ka Maximasse proovipäevale minna, aga õnneks keeldusin juba enne minekut, sest no tõesti – ei viitsiks mina mitte millegi eest nii palju orjata. Kontorirott on ikka hea olla. Kell 09.00 tööle ja kell 16.00 koju + nädalavahetused/riigipühad on alati vabad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.