movies

The Perks of Being a Wallflower (2012)

Hakkasin eile puhtalt igavusest filmi vaatama, sest AbFab siiski soovitas ja puha. Pealegi on Emma Watson ilus*. Tegelikult oli film ise ka väga hea, ei olnud lihtsalt tiinekate film või romantiline noortekomöödia. Hiljem lugesin netist, et raamatu autor oli filmi režissööriks, mis tähendab, et teksti eest on head hoolt kantud.

Alguses, kui film hakkab ja näeme üht noort poissi, kellel keskkoolis sõpru ei ole, mõtled küll, et oeh, jälle on keegi üritanud “Kuristikku rukkis” võimalikult kehvasti järele teha, aga see oli tõesti huvitav, hästi tehtud ja kõik noored mängisid suurepäraselt. Tavaliselt tekib USA keskkoolifilmide suhtes kohe tõrge, sest jääb mulje, et INIMESI seal nagu ei olekski, ainult mingid imelikud loomad karjakaupa lauta kokku aetud ja siis peategelane sinna hulka visatud. Seekord olid inimlikud karakterid ja mis olulisem, nad olid tõesti huvitavad.

Ja muidugi muusika, mis sinna suurepäraselt sobis ja selle 90ndate alguse meeleolu tunduvalt lähemale tõi (muidu võiks ju selle ka tänapäeva asetada, aga siis tekiks kohe küsimus, et miks nad laulusõnu ei guugeldanud, kui neile mõni laul meeldis, nii et selles mõttes on ajastu loogiline) – seal on suht kõike, David Bowie, The Smiths, Sonic Youth jne.

Aga tegelikult on kõik laulud head, alustage lihtsalt siit ja laske järjest edasi.

* Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas see võimalik on. Üldiselt on naised poisipeaga kas lahedad või veidi mehelikud (ja/või lahedad), aga tema on konkreetselt armas ja nunnu ja üdini naiselik. Maagiline.

alcohol

Tahtsin täna jumalast kirjutada

Sest kes see ikka sellest paremini kirjutama sobiks, kui ateist. Nimelt lugesin seda artiklit ja mõtlesin ja siis mõtlesin veel natukene. Tädi räägib sellest, et temal küll vahet pole, kas jumal on der või das, et võiks vabalt das ka öelda. Kommenteerijad on muidugi püha viha täis, sest jumal olevat ometigi igas keeles alati meessoost ja lisaks tegi ta mehe ju oma näo järgi jne jne, nii et ilmselgelt peab ta mees olema ja seda edasi arendades peab ta ilmselgelt meessoo artikliga olema.

Mina jälle leian, et kui loogikast lähtuda, oleks kesksoo artikkel just õigem. Sest jumala ja mehe üheks (kuigi mitte ainsaks) oluliseks erinevuseks on see, et jumal on omnipotentne, mees arvab ekslikult, et ta seda on. St see, et mees on jumala koopia, ei tähenda ju veel sugugi, et ta oleks jumalaga võrdväärne, vastupidi, oleks äärmiselt nartsissistlik seda arvata. Ja kuna jumal on kõikvõimas ja eksisteerib kõiksuses, on ta selle definitsiooni põhiselt juba olemuslikult sooülene, sest ta on midagi ülemat kui lihtlabane mees või naine.

Mitte et artikkel muidugi üldse kuidagi reaalsust peegeldama peaks. Selline oma olemuslikult väga naiselik sõna nagu “emakas” on nii saksa kui prantsuse keeles meessoost, aga ei ole veel kuulnud, et naisõiguslased oleksid ähvardanud selle organi kasutamise lõpetada, kuni Prantsuse akadeemia selle ametlikult ära muudab. Samas muidugi selline äärmiselt mehelik sõna nagu “probleem”, on meessoost, nii et kohati on loogika siiski täitsa olemas. Mine võta kinni.

Minu lemmiksõna on prantsuse keeles pamplemousse, mis kõlab mulle äärmiselt naiselikult, aga on siiski meessoost. Vot nii.

Pildil on hoopis üks jumala naissoost vastetest, Kali, kes oleks oma lõputus vihas kogu maailma ära hävitanud, kui tema mees Shiva poleks tema teele pikali heitnud ja teda seega tagasi mõistusele toonud.