Kuigi alustan täna õhtul tööd kell pool viis, Eesti aja järgi siis pool kuus, ja lasen rõõmsalt edasi, kuni südaöö ammu möödas on. Mis seal ikka, ainus tähtpäev, mis tegelikult mulle väga hingelähedane on, on minu sünnipäev, sest siis saab kingitusi. Ja ehk ma siiski lähen öösel kuskile, Pariisi ilmselt ei viitsi siis enam minna, kui seal just kedagi väga toredat ees ei ole, aga ehk toimub lähemal midagi. Iseenesest võiks muidugi linna ka minna, sest rongid käivad öö otsa tasuta, et igaüks saaks pidutseda just seal, kus hing ihkab.
Oot, ma käisin vahepeal pesus ära, nüüd kirjutan täitsa puhtana teile, kuivavad juuksed ehk enne tööleminekut ära. Ma töötan nüüd peaaegu kogu allesjäänud aja õhtuses vahetuses, mis mulle eriti ei meeldi, sest selle graafikuga on lõuna juba tund-poolteist tundi pärast tööpäeva algust ja siis see ülejäänud aeg venib nagu tatt, kui just kassas ei ole. Eile olin baaris ja oi kui kaua see päev kestis, kuigi õnneks oli mul üks parimatest võimalikest kaaslastest, üks Julie, kes ei ole mitte ainult tore ja sõbralik, vaid ka hästi pädev ja töötab hästi kiiresti. Aga samas on õhtuses vahetuses vähemalt kindel rütm, nii et selles mõttes ma ei kurda. Siiani on mul kassa alati korras ka olnud, nii et on loota, et ehk hoitakse mind lõpuni välja rohkem seal, sest see on füüsiliselt tunduvalt lihtsam kui muud tööd, mis pidevat ringijooksmist eeldavad.
Muus osas – ma sain üle kümne aasta esimese sõbrapaela. Väga lahe. 🙂 Üldse on need üliõpilased, kes siin töötavad, ükskõik, kas pikemalt või lühemalt, täitsa toredad. Kuigi ehk on mu eelistused tingitud sellest, et nende prantsuse keelest saan ma lihtsalt paremini aru, sest siin räägivad haridusega inimesed ja põhiharidusega elanikud täiesti erinevalt, viimased söövad lihtsalt pooled sõnad ära ja allesjäänud sõnadest omakorda veel pool ära, nii et ma siis mõtlengi pool ajast, et mida kuradit ta nüüd sellega öelda tahtis ja kas see oli eitus või jaatus, sest nad jätavad eitussõnad ära (mitte ainult ne, mis on tavaline, vaid ka pas – “ära muretse” kõlab näiteks t’inquete) ja siis ütlevad mingi lause täiesti tuima näoga, nii et see ei anna mingit vihjet selle kohta, kumba tähendust sealt eeldada võiks. No muretsemislausest saan ma muidugi aru, sest see on pm kinnisväljend, aga nad teevad seda kogu aeg. Ma ei tea, kuidas nad ise üksteisest aru saavad.
Ahjaa, mu Püha Graali otsingud ei edene eriti. Mäletate, ma kirjutasin, et Enesetapupood tuli kinodesse alles siis, kui mina olin juba Eestis tagasi? Noh, nüüdseks seda muidugi enam kinodes ei ole (tglt netist vaatasin, et kuskil paarsada km lõuna pool on, aga ma sinna ei hakka minema) ja DVD tuleb alles veebruaris (nagu faking pool aastat hiljem, mida nad tegid nii kaua?). Praegu pole normaalseid torrenteid ka saada, ainult mingid, kus on rar-fail, mis hakkab hiljem parooli küsima -> tähendab raha küsima -> tõenäoliselt seal filmi ikka taga ei ole. Nii et eks ma siis nüüd ootan veebruari, ehk siis näen selle filmi ka ära.
Senini… Prantsusmaa kinodes on Victor Hugo “Inimene, kes naerab” (Eestis ilmus see alguses selle nimega, hiljem pandi “Mees, kes naerab”, kui see just vastupidi ei olnud) – see oli minu jaoks üks tõsiseid vau-elamusi, kui ma alles koolilaps olin. Erinevalt “Jumalaema kirikust Pariisis”, kust sai lugeda pikki arhitektuurikirjeldusi ja ilukirjanduseks vormitud muinasjuttu, oli see raamat päriselt huvitav ja sisaldas palju mõnusat musta huumorit, nii et ma ei saanudki kunagi aru, miks üks on kohustuslik kirjandus ja teine “kah üks raamat samalt autorilt”. Nii et ma mõtlen, et ehk peaks vaatama minema, kuigi siin ongi lugu kõige olulisem, nii et ehk oleks veidi igav vaadata, kui ma juba ette tean, kuidas see lõppeb. Samas, igaüks teab, et Hugo oli romantismi suurkuju = igaüks teab selle teose ainuvõimalikku lõppu.
Treileri põhjal tundub, et ehk ikka tasuks minna:
Head vana-aasta lõppu igatahes ja toredat uut ja kõike muud vahvat!
P.S. Ainult üks nädal veel! Jee!!!!
Pärdikute päevaraamat 