anna kannatust

not pleased

Veidi aega enne siiatulekut saime kirja, kus räägiti, et firma tahab meile tagada paremaid elutingimusi, mistõttu majutuse hind on veidi tõusnud. Me tegime veel Kerliga nalja, et teadagi, mida see tähendab – reaalses elus tähendab see tavaliselt, et hind on tõusnud, aga see-eest on elamistingimuste kvaliteet langenud. Täpselt nii oligi. Teate küll, looduses on ikka tasakaal, kui miski tõuseb, peab miski muu jälle langema.

Ma ei teagi, kust otsast alustada, sest peaaegu kõik on kehvem. Kappidel pole uksi, nende asemel on vakstu. Jah, vakstu. Vannitoas ei ole üldse normaalseid kappe. Dušinurgal ei ole ust, ongi ehitatud selline kabiin, millest pool on täiesti avatud. Me üritasime küll ettevaatlikult pesemas käia, aga ikka oli vannitoa põrand hiljem tiigiks muutunud, isegi wc-pott oli märg.

Põrandal on mingi eriti imelik kole linoleum. Kardina asemel on see sama vakstu. Kuigi see on ausalt öeldes üsna nummi, laevadega, lihtsalt… Vakstu. Ruumi on vähem kui eelmises korteris. Lifti ei ole. Tööle peab kas kahe erineva asjaga sõitma või pool tundi bussis loksuma. Ja kuigi väljas on soe, on toas ikkagi küllaltki jahe, sest siinsed majad ei pea ju sooja.

Rõdu enam ei ole. Telerit ei ole. Tasuta internetti ei ole (kuigi vähemalt esialgu tundub, et see tasuline on ka tunduvalt kvaliteetsem). Lisaks on tegu suletud kompleksiga. See tähendab, et siin on mitu maja, need on aiaga ümbritsetud ja väravas on alati turvatöötaja, kellele tulles tuleb oma õige kleepekaga kaarti näidata. Külla võib kutsuda korraga ühe inimese (kes ööseks muidugi jääda ei tohi). Kui soovid pidu teha, pead sellest vähemalt 48 tundi ette teatama ja võid siis suisa kaheksa inimest oma peole tuua.

Enda tegematajätmistest kahetsen seda, et läks meelest ära, et tekikott tuleks kaasa võtta, sest see on ju prantslaste jaoks uskumatu leiutis, mida nad enda jaoks veel avastanud ei ole. Ja kui meile antakse kaks lina, siis ma tahaks panna ühe enda alla ja teise teki alla (ja soovitatavalt kolmanda siis teki peale, aga kolmandat ei ole) – nii et suutsin juba väikese tomatipasta pleki teha tekile.

Ahjaa, kui headest asjadest rääkida, siis nendeks on normaalne internet, normaalne padi ja normaalne tekk. Aga muidu tundub, et saan ikka sellise “Soome ehitaja” elu ka ära proovida, kus on üritatud inimeste pealt viimse piirini kokku hoida.

P.S. Ärge lugege seda vinguva häälega, see on kõik selline, mille paar nädalat probleemideta välja kannatab. Ainus asi, mis mind PÄRISELT närvi ajab, on see, et ma pean homme kell seitse ärkama, sest kuna mu leping algab homme, ei saanud nad lasta mul ju täna pabereid ära allkirjastada, et ma saaksin homme rahulikult kella üheksaks tööle minna, vaid ma pean seda kõike tegema homme hommikul enne tööd. Muu on kõik sihuke kerge ebameeldivus.

P.P.S. Mul on täiega pildil olevat mütsi vaja.

Uncategorized

Uhh, natukenegi soojem

Eestis on ikka kole külm praegu. Õnneks ei tea mina sellest enam midagi, sest ma olen Pariisis, kus on seitse kraadi sooja. Vahepeal (= tihti) sajab küll vihma, aga mitte kogu aeg ja siiani on see pigem selline tibutamine olnud, mitte päris vihm. Seekord jään siia umbes kolmeks nädalaks ja loodan, et selle aja peale, kui ma ükskord jaanuari alguses tagasi tulen, on Eestis juba ka selline mõistlik -5 kraadi, mitte püsivalt -15. Mulle ikka üldse ei istu see, kui ei saa väljas kõndidagi, ilma et ripsmed jäässe ei läheks.

Eile saabusime (Kerliga) ja täna oleme veel Auli juures. Läheme täna raamatukokku (mis võiks veel põnevam olla) ja shoppama (pidžaamat oleks vaja ja tegelt peaks skinny jeansid ka ostma* ja ilmselt ka mingeid suvakaid musti kingi, sest need, mis ma ekstra siin töötamiseks ostsin, unustasin ma muidugi maha) ja niisama linna peale jalutama. No et talvine romantiline Pariis või nii – kuigi seda ette kujutades ilmselt tuleb rohkem selline lumine linn silme ette. Lund pole siin muidugi üldse, vahepeal öösiti sajab, aga hommikuks on kõik jälle kadunud. Saab näha, kas seda selle kolme nädala jooksul üldse tuleb.

Homme sõidame töö juurde, vaatame oma uue elamise üle (seekord meid ilmselt samasse hostelisse ei panda, kus me siiani oleme olnud), ajame paberimajanduse korda, uurime, kui lähedal meil seekord mingi ostukeskus on jne. Tööle hakkame ilmselt laupäeval. Kuigi vähemalt hetkel on mul selline tunne, et no ei ole prantsuse keelt rääkida. Prantsuse keel on ikka töökeel. Peab vist seekord rohkem niisama ka prantslastega väljas käima, et sellest tõrkest üle saada ja näha, et prantsuse keeles võib toredate inimestega vabas õhkkonnas ka suhelda.

Pildil on mu kohver, kuhu Maarja nii armsa Tardise pildi peale tegi, et ma selle ikka ära tunneksin, kui see mööda linti minu poole vurab. Tulemus? Loomulikult tuli kohver välja hoopis kõht allpool. Õnneks ei olnud meie lennul liiga palju inimesi.

* Ei, ma ei ole oma arvamust nendest muutnud, aga Eestis on viimasel ajal liiga külm, et kleite kanda, isegi villaseid, nii et mõtlesin, et peaks retuuside/sukkpükste asemel ühed sellised ostma. Kui saabaste sees ja kleidi all kanda, peaks täitsa normaalne olema

anna kannatust

kõik on juba ammu paika pandud

Võtsin sel semestril üht ainet, kus oli tunda, et õppejõud miskipärast peab mind kergelt saamatuks. Enda meelest sain vägagi hästi hakkama, igatahes paremini kui mu pinginaaber – aga kui mina tegin tunnis vea, loeti mulle epistlit, tema omad jäeti lihtsalt tähelepanuta. Ehk siis mulle tundus, et õpetaja miskipärast arvab, et nagunii ma ei oska.

Noh, igatahes, mis mul sellest, mida ta arvab. Ise ma ju teadsin, et saan normaalselt hakkama. Pealegi mõtlesin ma, et semester lõppeb ju eksamiga, küll ta siis näeb, et ma oskan. Nii et tuli eksam. Tuli täiesti normaalne (võiks isegi öelda, et üsna hea) tulemus. Ja kui ma paar päeva hiljem õppejõuga koridoris kokku põrkasin, mainis ta muuhulgas ära selle, et nii huvitav, et mul eksam hästi läks, sest ega ma ju muidu eriti hästi ei oska. Kindlas kõneviisis. Ma siis ütlesin vastu, et tegelikult tunnen ma ennast selle materjali osas ikka üsna kindlalt, mille peale ta ainult vaatas mind sellise kergelt haletseva näoga, millega ullikesi ikka vaadatakse, ja soovis mulle häid jõule. Nojah, mis seal ikka, rahulikku jõuluaega kõigile teistelegi!

Ehk siis – kui inimesed on juba otsustanud, mida sa täpselt väärt oled, võid edaspidi kasvõi pea peal seista, nende arvamus nagunii ei muutu.

movies · music

Altan Urag (Mongoolia muusika) + “Khadak”

Edit: Ärge hakake jälle mölisema, vahepeal kipuvad videod juutuubist ära kaduma ja uuendan linke, sest mul on nii hea maitse, et kuulan ise ka neid laule, mida ma siia linkinud olen. Et oleks järgmine kord lihtsam otsida, siis nende nimed on Blue Mongol, Duujin-Daajin ja Mother Mongolia.

Vaatasime eile filmi “Khadak“, mille režissöörideks on Peter Brosens ja Jessica Woodworth, kes tegid ka filmi “Viies aastaaeg“. “Khadak” on mitmeski mõttes sarnane film. Esiteks on ka siin väga palju võimsaid pilte. Teiseks on ka siin üks ajajärk lõppenud ja algamas uus. Inimesed on aga segaduses ja ei tea, kas “uus ilm” neile üldse elamiseks sobib ja kuidas nad hakkama saama peaksid. Ainult selle vahega, et antud juhul räägitakse reaalsest elust. Film kujutab Mongooliat, kus nomaadidest karjakasvatajad on sunnitud linna elama kolima ja kaevanduses tööle asuma. Peategelane on epileptik, mida on traditsiooniliselt seostatud alati igasuguste müstiliste asjadega, kuid mis linnas saab hoopis teise tähenduse. Žanri poolest on see täielikult maagiline realism, suures osas jääb selgusetuks, mis oli päris ja mis mitte, kuigi tegelikult ei saagi sellest niimoodi rääkida, sest sõna “päris” ei oma siin filmis erilist tähendust, nagu ka sõnad “siin” ja “praegu”.

Aga muusika oli sellel filmil VÄGA hea. Suurem osa pärines Mongoolia bändilt Altan Urag. Koduleht on neil täitsa äge, nii et tasub klõpsida küll. Ametlikult on tegu folkroki bändiga, aga siin on see määratlus taas üsna mõttetu, sest nad ei lase žanridel end liigselt segada. Üks allolev laulgi on selline, et üks Eesti metalimees ütles selle kommentaariks, et see olevat “death metal Mongoolia moodi”, mis on üsna õige, sest oleks see meie harjumuspäraste pillidega tehtud, oleks tulemus üsna sinna auku. Bändi nimi tähendab põhimõtteliselt “Kin of the Khan”s.t. see on viide Tšingis-khaanile ja tema esivanematele.

Nagu arvata võib, on tegu üsna haritud poiste ja tüdrukutega, sest Mongoolia traditsioonilisi pille enam eriti kodus vanaisa kõrvalt mängima ei õpita ja ka kurgulaulmist peab veidi harjutama. See omakorda tähendab aga seda, et nad oskavad ka näiteks projekte kirjutada, et neid traditsioonilise kultuuri populariseerimises ja välismaailmale tutvustamises toetataks – ja mängivad piisavalt hästi, et mitmeid auhindu korjata. See kõik on ainult hea, sest vastasel juhul nad vaevalt nii kaugele oleksid jõudnud, et ka mina neid oma ekraanilt näha ja nautida saan, sest muusika on tõesti äge. Lubage mul seda teiega jagada:

itaalia · movies

“Kukun pilvedelt” (2009)

Lükkasin “Cado dalle nubi” vaatamist muudkui edasi, sest ma olen itaalia keelt nii vähe õppinud ja ma ei leidnud sellele mitte kuskilt subtiitreid. Ühel töö-ööl otsustasin siiski huvi pärast vaadata, et teaks kasvõi, kas tuleb see kuskile paremaid päevi ootama tõsta.

Tegelikult on see keeleõppijale suurepärane film. See on selline kerge naljafilm, mis tähendab, et seda on lihtne jälgida. Teiseks on see teatraalne, sõnad hääldatakse korralikult välja, räägitakse kõvasti ja rõhutatult ja erinevate jutujuppide vahel on pausid. No ja minu madala ja vähenõudliku maitse jaoks oli naljakas ka.

Lühike point siis selles, et Checco on selline metroseksuaalne mees, kes tahab kuulsaks lauljaks (pianistiks/kitarristiks/plokkflöödimängijaks jne) saada. Tema sõbranna väga ei toeta seda plaani ja peab teda kergelt totakaks ning jätab ta maha. Nii et ta kolib oma (mitte eriti sala-) geist sugulase juurde Milanosse, et oma unistus ellu viia. No ja siis saame kõik koos vaadata, kuidas see õnnestub ja milliseid takistusi ta oma teel kohtab. Selline kerge totakas meelelahutus. Lahutab meelt.

Treilku:

anna kannatust

Semestrilõpu deprekas?

See pilt võtab põhimõtteliselt kokku kogu mu üliõpilaselu. Tavaliselt see isegi ei häiri mind, aga vahel tundub, et teistel ei ole nii. Et ongi nii, et baka teisel kursusel koostatakse oma magistritöökavandeid ja loetakse selleks ettevalmistavat teoreetilist kirjandust ja väideldakse vabalt erinevate teooriate teemal. Ilma et see tunduks neilt inimestelt otsest pingutust nõudvat. Ma tean, et ma olen seda kõike varem rääkinud, aga iga kord, kui semester lõppema hakkab, tuletab selliste nägemine valusalt meelde, millised inimesed tegelikult ülikoolis PEAKSID olema – ja see, et on ka minust lollimaid, ei lohuta enam.

No näiteks praegu on mul vaja ühe seminaritöö jaoks lugeda Derridad ja Heideggeri ja Lacani. Ütlen ausalt, et ma olen nendega kokku puutunud nii vähe, kui humanitaaril võimalik, st tean ikka umbkaudu, et märksõnadeks on dekonstruktsioon, Dasein ja psühhoanalüüs ning neis piirides oskan veidi targutada ka. Omal ajal jäigi minu kokkupuude semiootikaga väga põgusaks, sest aines nimega “Tekstiteooriad” olid igasugu koledad asjad, sh Schleiermacher ja Heidegger ja ega ma suurt midagi aru ei saanud. Nüüd, kui uuesti lugesin, sain natuke rohkem, aga ega ma ikka ei saa öelda, et see mulle väga arusaadav või kasvõi tervemõistuslik tunduks. Ja ma oleksin valmis sellega elama, aga meil on siin terve hulk Notsu mõttekaaslasi, kes arutlevadki hommikukohvi kõrvale Lacani sügavama olemuse üle, nii et vahepeal torkab ikka silma, et ideaalses maailmas suunaksidki õppejõud oma tähelepanu sellistele, minusugused tipiksid kuskil sekretärina kellegi kirju sisse ja need päris tuhmid töötaksid kuskil liini peal, mitte ei raiskaks ülikoolis teiste aega.

See, et itaalia keele eksam täielik kirves oli, ei tee tuju sugugi paremaks. Ma õppisin õhtul kaua, hommikul magasin seetõttu sisse ja ikka olin esimene, kes töö ära andis – mis minu puhul ei ole iseenesest sugugi halb märk, ma olen lihtsalt selline inimene, kes teab kohe, kas ta oskab või mitte, ja kuskilt ajusügavusest eriti midagi juurde ei kaeva, seega loen ma töö kiiresti üle, et hooletusvigu märgata, aga vaimselt selle kohale onaneerima ei jää. Aga inimene, kes hilineb ja siis kõige varem lahkub, jääb paratamatult meelde, nii et ma loodan, et saan ikka kenasti läbi, muidu oleks veits pläss olla.

Hispaania keelt olen ma vist viimasel ajal Aguila rojast (see treiler ei anna asja päris adekvaatselt edasi, sest siin on väga vähe paljast ihu, aga põhimõtteliselt on see Zorro seksikam variant) vist rohkem õppinud kui raamatutest. Ükspäev, kui vahetusüliõpilased lihtsalt kõssitamise peale oma jookidega piisavalt kiiresti suitsuruumist kaduma ei hakanud, käratasin neile automaatselt:”Fuera!” Teised nimelt lähevad juba adminni nähes kohe vaikselt minema, hispaanlased etendavad ikka iga kord püüdlikult etendust teemal “Oi, kas tõesti ei tohi ka täna suitsuruumis juua?” Neil oli hispaaniakeelse sõitlemise üle muidugi ainult hea meel, tundsid end kohe kodusemalt, nagu emme jälle karjuks nende peale. No ja eks ma tegelikult muidugi ikka poolnaljaga ka. Hea muidugi, et “Te mato!” ei hüüdnud, sest “tapma” on seal sarjas vist kõige sagedamini kasutatav verb, muud ei kuulegi, kui tapmisähvardusi ja palveid seda siiski mitte teha.

Ühesõnaga ootan paaniliselt, et sess kuidagi mööda saaks ja normaalne elu taas kohale jõuaks, ilma et kogu aeg selline koorem seljas ei lasuks. Järgmiseks semestriks registreerisin end ainult kolmele ainele ja arvan tegelikult, et kui mul just ei õnnestu end mingi ime läbi vaimselt välja puhata, loobun ma hispaania keelest, mis on hommikuti kell kaheksa (see on vist ülikooli strateegia, et loengusse tuleksid ainult need, kes seda keelt tõesti armastavad). Tahaks järgmist semestrit kuidagi nii korraldada, et lõputööde jaoks ka normaalselt aega jääks ja ei peaks end muudkui pooleks rebima.

Ei tea, kas oleks võinud selle pika möla asemel “viu-viu-ving” kirjutada?

Ei, siin on üks veel parem pilt:

anna kannatust

Filosoofiline mõtisklus

Ärkasin täna hommikul millegi puudumise peale. Hakkas häirima see, et ühte koera järsku toas ei olnud. Teate küll, kui inimene on teadlik olemisest (Dasein), on ta samamoodi teadlik ka mitteolemisest. Vaevalt et küll Heidegger täpselt seda silmas pidas (võime selle muidugi lisada lõputute tõlgendamisvõimaluste hulka), aga samas ongi minu magamistuba ju minu pisike universum.

Üles ärkasin ma õige asja pärast, ega see tõbrik ilmaasjata köögis ringi ei luusinud – aga kas see on halb, et ma kõike lõpmatuseni lihtsustada tahan?

anna kannatust

+ ja –

+ ämm – kelle ämm veel nii ägedaid asju teeb, nagu ülalolev (ülevalgustatud, tglt on värvid mahedamad ja ilusamad) padi? Padja ees paistev draakonitega tekikott on ka tema tehtud. Raamat on kavalalt paigutatud, et kõik näeksid, kui usinalt ma õpin. Märkasite ikka, jah?

– Oskarile ei meeldi meie uued naabrid. Kui muidu ta uriseb omaette kinnise suuga, kui keegi meie korteriuksest möödub, siis nende puhul läheb ta ukse juurde, surub oma nina sinna vastu, puhistab ja suisa haugatab paar korda, et oleks selge, mida me neist arvame.

+ sain lõpuks ometi kätte selle pliidi, millest rääkisin. Täna on pitsaõhtu. 😀 Ja kui ma ütlen “pitsaõhtu”, ei mõtle ma mingit Itaalia pitsat, vaid päris rasvast asjaderohket Ameerika stiilis õgimispitsat.

– Igal talvel tuleb koertele uuesti selgitada, et “jah, ka lumega tuleb kuuletuda käsklusele “tule”” (see on nagu käsklus “siia”, aga vabamas vormis) ja “stopp” kehtib ikka veel kohe, mitte mõne sammu pärast ja see, et kassi  jäljed mööda lund meie ees lähevad, EI ole tegelikult adekvaatne põhjus sikutamiseks. Inimesed ilmselt mõtlevad, et ma teen neile tsirkust, kui ma neid nähes tänaval koera treenima hakkan. Tegelikult ei ole mul muud võimalust, sest kui koer proovib, kas ta saab seda stressisituatsiooni ära kasutada selleks, et mitte kuuletuda (näiteks teha viis sammu edasi, PÄRAST seda, kui ta on kuulnud käsklust “istu”, enne kui ta oma tagumiku maha paneb), siis pean ma ta paratamatult viis sammu tagasi sikutama ja seda temaga uuesti proovima, Eile harjutasin Oskariga kinnistamiseks käsklusi “üles” ja “alla”. “Üles, alla. Üles, alla. Üles. Allaaaa!!! Kuuled vä?!!! Kus sa läksid nüüd?” Oskar nimelt kohtus ühel hetkel mäest üles joostes ootamatult ühe kauni daamiga, kes temaga viisakuse piirides õrnutses, nii et loomulikult tal ei olnud enam mingit plaani sealt ise alla tulla. Käsklusele “stopp” reageeris siiski ja isegi tüli ei norinud, kuigi minu meelest oli kauni daami kaaslane tema ametlik kavaler (st tundus isane olevat). Käsutada muidugi võib ja kui me viitsime, siis me kuulame ikka sõna ka.

+ Sain ühe kaasblogija kaudu ühe kaastartlase käest endale itaalia keele grammatika. Vana, aga lausa suurepärane. Esmalt on grammatika, siis on harjutused. Kusjuures suur osa on nii, et esmalt on itaaliakeelne lugemisvara (jupike “Pinocchiost” jms) ja seejärel küsimused selle kohta, st tutvustab ka kirjandust. Ja kõige lõpus siis veel itaalia-inglise ja inglise-itaalia sõnastik. No tasub ikka blogi pidada, ma ei väsi seda kordamast. Siit ei leia mitte ainult sõpru, tööd jms pudi-padi, vaid vahel harva ka suisa grammatikaraamatuid.

– Üks õppejõud oli meile öelnud, et esmaspäevane loeng jääb ära ja minu ettekanne lükkub nädala võrra edasi. Nüüd selgus (TÄNA, kui mul on ammu juba töögraafik paigas jne), et oli mingi segadus ja ära jääb hoopis ülejärgmisel esmaspäeval olev loeng. Ettekannet ma kuidagi enam kahe päevaga valmis ei saa ja kui ka saaks, siis töölt äraküsimiseks on juba liiga hilja. Mitte et see maailmalõpp oleks, küllap me saame mingile muule kokkuleppele, aga ikkagi, no korradi korrat.

+ Isa tuli koju. Käte temperatuur jäi kontrollimata, aga tundus, et oli heas tujus. Iseasi, kui palju ma oma sessi- ja töögraafiku vahelt sinna külla jõuan, aga ikka tore, et inimestel on puhkus.

+ Ma ostsin pepukelgu. Tegelikult keegi ei kasuta seda sõna, öeldakse ikka *****kelk, aga iial ei tea, millal mõni viieaastane sõna “kelk” guugeldab, nii et jääme selle juurde. Nüüd on vaja ainult termosega kakao kaasa võtta ja seda testima minna..

Näete, plusse on hetkel ikka miinustest rohkem. Järelikult on hea elu. 😀