bits and pieces (hunnik kasutuid fakte, mis teid ei huvita)

Mu sess on ametlikult lõppenud – kuigi seekord oli see üldse pisikene ja hindelisi aineid oli ainult üks, mille ma sain A (mis mind väga rõõmsaks tegi). Tuleval semestril plaanin ametlikult üldse ainult kaks ainet võtta. Mitte et ma arvaks, et see kedagi huvitaks, aga vähemalt ei saa keegi öelda, et talle pole räägitud.

Kuna sess on lõppenud ja hetkel on paar vaba päeva, on rohkem aega ka koertega tegeleda. Täna oli väljas täiega soe, aga ikka ei näinud me kahetunnise jalutuskäigu jooksul mitte ühtki teist koera. See-eest tegutsevad Tartus aga ohtlikud taliliputajad, kes lisaks liputamisele ka jäässe auke kaevavad. Pildil on üks neist. Aukudest, mitte liputajatest.

Testisin huvi pärast üht uut keeleõppeprogrammi, mille nimi on Duolingo. Eelkõige on see mõeldud selleks, et õppida hispaania, saksa või prantsuse keelt, aga nüüd on lisatud ka itaalia ja portugali keele beta. Mina kasutan seda selleks, et oma hispaania ja itaalia keelt arendada (minu keeletaseme juures oleks seal prantsuse keele õppimine vist juba paras totrus, sest ma loen iga päev prantsuskeelset kirjandust ja mul on prantslasi, kellega päriselt suhelda). Hispaaniakeelne on päris okei (muuhulgas lastakse ka asju sisse lugeda), aga itaalia keeles on mõned laused üsna kohmakad (esimese hooga pole ma märganud, et midagi otseselt vale oleks). Ahjaa, miks see mulle nii väga meeldib, on see, et see on nagu arvutimäng – kui valesti vastad, kaotad elusid ja kui elud otsa saavad, pead selle osaga uuesti alustama. Ülipõnev ju. Muuhulgas saab mind seal sõbraks ka lisada. Ja need, kes pole algajad, saavad teha väikese testi ja ei pea siis alguses seda lihtsat kraami õppima.

Muuhulgas on olemas ka selline sait nagu italki.com, kust leiab inimesi, kellega valitud keeles skaipida. Tundub nagu hea mõte, mis?

Käisin eile raamatukogus õppimas, aga unustasin seda Facebooki kirjutada ja Instagrammi pildi panna. Nüüd keegi ei teagi, et ma käisin, kui kohutav. See keeleõppe programm muide küsib ka iga natukese aja tagant, et kas sa tahad äkki oma arengust teistele Facebookis teada anda – sest iga asjaga tuleks ju eputada.

Inimesed on ikka (jätkuvalt) idioodid – Postimehes on artikkel sellest, et alates 2015. aastast on kasside kiipimine kohustuslik. Lugejad loomulikult väljendavad valjult oma nördimust selle üle, et kui neil juhtub õnnetul kombel kass kaotsi minema, saavad nad ta nüüd ehk enne tagasi, kui ta varjupaigas parvoviirusesse nakatub ja maha sureb. No ja kassid muidugi selleks ongi, et armas kassipoeg võtta ja aastane välja visata (et saaks uue armsa kassipoja võtta). Auhind läheb kommenteerijale, kes täiesti siiralt arvab, et see, et tuleb vaktsineerida ka koera, kes aiast väljas ei käi, on valitsuse vandenõu, et temalt raha kätte saada – tuletan meelde, et me elame riigis, kus põhiharidus on kohustuslik. Sellest, mida ma arvan inimesest, kelle koer elu jooksul kordagi aiast välja ei saa, ei hakka ma ütlemagi. Kordan ainult triviaalset klišeed, et igal koeral on küll vaja kodu, aga mitte sugugi igal kodul pole vaja koera.

Tänasest hittloost, kus kõik kritiseerivad, et miks õpetaja midagi ei teinud – aga mida ta oleks saanud teha? Annab vastu hambaid, vallandatakse; sõimab roppude sõnadega – vallandatakse (enne seda jõuab veel ema kooli tema peale karjuma); räägib vanematega – saab sõimata, et miks ta teiste (!) last paremini ei kasvata või süüdistatakse teda mõistmatuses (“ta on meil ju eriline, teda tuleb mõista, mitte hukka mõista”); läheb direktori juurde – hiljemalt kolmandal korral öeldakse, et tuleks ise hakkama saada. Pealegi, sellised kaagid ainult naeravad käskkirja peale ja neid ei huvita, kui nad ka koolist välja visatakse, see huvitab ainult nende vanemaid (kui neidki, meil oli põhikoolis poiss, kelle isa küsis enne kooliekskursiooni täiesti tõsiselt, kas tal on õlleraha vaja). Ma ei näe õpetajal ühtki reaalset võimalust olukorra parandamiseks, kui tegu on algusest peale õpilastega, kes ühtki õpetajat ei austa.

Advertisements

Prantsuskeelsed blogid

On ilmselge, et just siis, kui peaks kindlasti tegema mingeid konkreetseid asju, teen ma parajasti midagi muud. Täna guugeldasin ma prantsuskeelseid blogisid. See ei ole sugugi lihtne ülesanne, sest ühtegi blogipuu sarnast saiti ma neil ei tea, nii et pidin lihtsalt alustama suvaliste (ja igavate) blogidega ning nende linkide kaudu edasi liikuma. Sellega on aga see mure, et esiteks ei lingi enesekesksemad (= pooled prantslased) tavaliselt kedagi ja teiseks huvitavad inimesi tavaliselt sarnased inimesed, nii et kakablogijal võib küll kümme linki reas olla, aga need viivad kõik teiste kakablogijate juurde. Samuti eristab prantslasi meist see, et nad on kirjutamisega harjunud, nad peavad koolis kõik meist sada korda rohkem kirjutama, nii et neile tundub üsna loogiline, et kui nad juba blogi pidama hakkavad, võiks üks postitus vabalt kaks A4 olla küll – mina jälle ei viitsi nii pikka teksti lugeda, nii et suurem osa sellistest said välja praagitud.

Lõpuks saatis mind siiski teatav edu, nii et jagan oma leide teiega ka, juhuks kui keegi veel igapäevast prantsuse keelt lugeda tahab. Süsteem on traditsiooniline, mida eespool miski nimekirjas on, seda rohkem see mulle meeldis. Kahju, et nad wordpressi ei armasta, hakka või mõtlema, et peaks ikka google readerisse asjad sättima. Blogid on igatahes sihukesed:

  • Femme Sweet Femme – üks naine, kelle kohta ei ole kirjas, kui vana ta on, kui palju ta kaalub või kas tal lapsi ka on, aga kes kirjutab naljakalt (kuigi väljendab end vahel tiba robustselt ja ei põlga ära ka obstsöönsusi, aga minu jaoks ta üle piiri ei lähe). EI kirjuta kosmeetikast ja uutest riietest (minu jaoks jättis blogi nimi alguses sellise mulje), vaid niisama. Ja mulle meeldib väga see, et ta on oma blogi üles ehitanud nagu maja – postitused on jagatud kategooriate kaupa, osad on siis majas sees, osad jäävad välja jne. Mitte et see oluline oleks, aga selline armas nüanss.
  • Le blog de Borée – siin kirjutab üks arst oma elust ja mõtetest. Eelkõige jäi see silma selle pärast, et sain sealt teada, miks prantslastel alati nii hirmsad haigused on ja et see, miks nad peoga ravimeid sisse ajavad, pole sugugi alati arstidest tingitud, vaid pigem mingist nende isiklikust ajuehituse omapärast.
  • Ingliche Titcheur – isegi, kui see oleks maailma kõige igavam blogi, ei saaks ma seda jagamata jätta, sest sellel on SELLINE NIMI. Jaa, nimi müüb, see on esimene mulje, mis teist jääb. Aga ta kirjutab ka üsna normaalselt.
  • La fille aux yeux couleur menthe à l’eau – tunnistan ausalt, tema ongi pereema, kes kirjutab päris hästi oma lastest. Aga üsna hästi kirjutab ja kõik nad ei ole pisikesed. No ja tegelikult kirjutab ta vahel ka lastest, rohkem ikka muudest asjadest. Kuigi kahtlen, kas ma teda ka pikemas perspektiivis lugema jään, sest sealt kumab läbi tuntav kirjanduslikkuse pretensioon (mis on neis blogides üsna tüüpiline), aga see konkreetne stiil ei ole minu maitsele vist kõige sobivam. Tal on aga VÄGA palju viiteid teistele blogidele, nii et juba selle pärast pälvis tähelepanu.

Kui oskate veel midagi soovitada, siis andke tuld. Ega ma ei hakka ometigi oma lõbuks prantsuskeelseid raamatuid lugema, neid saan ma praegu kohustuslikus korraski piisavalt.

ingliskeelne prantsuse muusika (Bob Sinclar)

Bob Sinclar on kuulus vist, aga ma igaks juhuks paari sõnaga ütlen, kes ta on. Lühidalt – DJ. Teeb sihukest hausisegust tantsubiiti, Eestis vist eelkõige tuntud lauluga “Rock This Party” (“Everybody dance now“), mis küll otseselt mu lemmikute hulka ei kuulu. Lisaks näeb ta oma vanuse kohta (ta sündis 1969) lausa megahea välja – kui ma ta pilti otsima hakkasin, küsis Chrome, kas ma tahan, et liiga paljastavaid pilte ei näidataks. No miks ma peaks ometi midagi nii rumalat tahtma?

Igatahes kaua me ikka neid pilte vaatame. No okei, natuke veel.

“Kes kardab Aafrikat?” Anna-Maria Penu

Just seda raamatut ma täna lugesin. Lootsin huumorit, sest Penu on ju teadatuntud vabadus- ja vabastusvõitleja, lisaks lubasid arvustused arvata, et ta läheb nagu tõeline Valge Inimene kunagi lolli neegrit elama õpetama. Tegelikkus päris nii karm ei olnud. Tundus, et ta siiski hoidis end tagasi ja mingil määral ikka arvestas kohaliku kultuuriga, “tuletoomist” oli päris vähe, mis sellest, et juba pealkirigi mulle koos Penu nimega kohe Woolfi meelde tõi. Ja paras absurdikas oli see küll, aga väga lahe muhe lugemine, mis Uganda kohta päris palju huvitavat informatsiooni andis.

“Minu Hispaania” mind jälle eriti ei tõmba, olen seda lehitsenud, aga tundub, et see ongi tal erinevatest artiklitest ja päevikujuppidest kokku pandud ja kui tema võitlev stiil on isegi armsalt naljakas, siis koos pideva hariva poolega (ta ju kogu aeg õpetab, kuidas oleks õige suhtuda) läheb üsna kiiresti tüütuks. Mitte et ma pahaks paneks, ma ise ka nooruses mõtlesin, et no selgitad ja inimene saab aru – aga siis ma sain suureks ja sain aru, et need, kes aru ei saa, need ei saagi saama, sest nad ongi uhked selle üle, et ainus uudistekanal nende elus on “Reporter” ja viimane raamat oli automanuaal. Nendeni jõudmiseks tuleks näiteks õllepudelite tagaküljele humoorikaid tekste panna. Näiteks:

See on Silver. Silver on gei. “Pedekas”, nagu sina tavaliselt ütled. Aga vaata, Silveril on ka vanemad ja sõbrad. Ta töötab torumehena ja armastab õlut juua. Talle meeldib James Bond. Ta on inimene, gei küll, aga muidu nagu sina ja mina. Ära peksa Silverit.

No niimoodi lihtlausetega ja ilma ülevalt alla rääkimata. Sellest oleks ehk kasu. Kui ei oleks, ei olegi millestki. Aga neid artikleid (mis on kirjutatud stiilis “tuleb tädi Brüsselist ja ütleb, kuidas on”) loen ainult mina, kes ma nagunii arvan, et peksta ei ole ilus ja minu jaoks kisub see üsna kiiresti tüütuks. Nii et “Minu Hispaaniat” ma selle pärast otsast lõpuni ei loe. Aga “Kes kardab Aafrikat?” oli sellest hoolimata päris äge ja suutis mingil määral sellest suhtumisest välja astuda ja sellesse isegi irooniliselt ja analüütiliselt suhtuda.

Kahjuks ei ole kuskil selgitatud, miks raamatul just selline pealkiri on – loodan, et teine osa sisaldab siis vähe rohkem reisimist, muidu on veidi imelik. Või kujutate ette, et keegi kirjutaks raamatu pealkirjaga “Kuidas ma Euroopas käisin” ja tegelikult toimuks kogu tegevus ainult Lätis?

Muide, mitte ainult kaanepilt ei ole hea, vaid ka muud illustratsioonid on ägedad. Piia Põdersalu Harris tegi.

Mis see päris elu siis on?

Ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga see on huvitav teema. Ikka tahaks ju teada, mis on see PÄRIS elu ja mis on odav imitatsioon. Mulle nimelt heideti taas ette, et PÄRIS maailmast ei saagi ma midagi teada, sest ma olen ju haritlane. Etteheitjaks loomulikult vähese haridusega inimene, kellele tundub, et kogu maailm teda kehvemaks peab, sest tal polnud tahtmist koolis käia. See on muidugi enesepettus, tõde on veel kohutavam – maailma ei huvitagi, kas ta koolis käis, maailma kotib output, mitte input. No ja õlu maitseb talle muidugi ka väga, mis on väärt äramärkimist, sest siiani on sellised etteheitjad, kes vaidluse käigus täiesti tõsiselt kasutavad paradoksaalset väidet, et vestluspartner ei saagi midagi teada, sest tal on liiga palju haridust, vähese haridusega alkoholilembesed mehed. Seejuures toovad just nemad selle hariduse teema sisse, kuigi keegi teine seda maininud ei ole, sest (vt eespool) kedagi teist see ei huvita.

Igatahes, ta teab, et ka mina olen pärit pisikesest Eestist ja seega on ka minu suguvõsas loomulikult joodikuid (mõni neist nüüdseks küll end juba surnuks joonud), ka mina tunnen mehi, kes on pere maha jätnud ja täiesti siiralt kasutavad lauseid nagu “Ma tahaks küll lastel külas käia, aga mu uuele naisele ei meeldi see eriti” ja “saa aru, mu autoliisingust ei jää piisavalt üle, et mingit elatist maksta”, mõni mu lapsepõlvesõpradest on nüüdseks vangis või end surnuks joonud, mõni tuttav on üledoosi teinud jne. Ühesõnaga elu peaks nagu piisavalt kirev olema, nii et olen seiklusi vähemalt kõrvalt näinud (mõnda  isegi varbaga katsunud), nii et selles ei tohiks mu eluvõõrus seisneda.

Teiseks ta tunneb mind, nii et mu vähest või liiga valgekraedele omast töökogemust ta ka ei tohiks ette heita – ta teab, et ma olen juba aastaid tööl käinud, sh proovinud ka mitmeid “madalaid” ameteid ning töötanud koos väga erineva kultuurilise ja sotsiaalse taustaga inimestega. Ellujäämiseks vajalikke töid (ahjukütmine, lõkke alustamine, peenra harimine) oskan ka, isegi lehmalüpsmise olen kunagi vanaema juures ära proovinud (vale tehnikat kasutades ei tule piim välja, ikka tundega tuleb teha). Päris printsessiks pidada mind seega ei saa, nii et järelikult ei defineerita elu tõelisuse astet ka töö põhjal.

Ainus asi, mis mulle pähe tuli, oli see, et kui neid maatöid analüüsida, siis seatappu olen ma küll pealt näinud, aga mitte kunagi ise teinud (ja ausalt öeldes ei taha ka). Kui teised lapsed tahtsid kala püüda, ütlesin mina, et lähme parem jalgratastega sõitma, sest kahju oli. Nii et kuigi olen korduvalt näinud, kuidas elu võetakse (nii et kokku puutunud ma sellega siiski olen), ei taha ma seda ise teha. Seetõttu tarbin ma ka üsna vähe liha, sest mulle tundub vale süüa midagi, mille tapmine mulle emotsionaalseid raskusi valmistaks – porgandi tõmban ma rahumeeli peenralt üles, nii et sellega pole probleemi. Aga mulle tundub, et ka seda ei pidanud ütleja silmas.

Pigem arvan, et tegu on sellise veidi romantilise lähenemisega, kus päris elu on see, mis tekitab emotsiooni ning seega ei saa normaalsus kunagi päris olla, sest normaalsus pole kirev. Ma pole tegelikult iial mõistnud seda teooriat, et kui sul on keskklassi auto, kolm last ja majalaen, siis see ei ole PÄRIS elu, sest PÄRIS elu elab ainult alaealine heroiinisõltlasest prostituut, vat see on TÕELINE. Miks on kannatused tõelisemad kui rahu? Sest prostituut tunnistab enesele, et elu on kannatus ja on seetõttu Buddhale lähemal? Sest tema kannatused on teravad ja ta tõesti tunneb, et elab? See on taas romantiline kujutelm, üks inimeste enesekaitsemehhanismidest on see, et nad harjuvad kõigega. Pisikesed afgaani lapsedki kalestuvad ja käivad ka pommitamise ajal koolis edasi, kuni see veel püsti on, sest ema käsib ju matemaatikat õppida. Erksad värvid paistavad silma ainult teiste toonide taustal, kui kõik ühtviisi ere tundub, on see ilmselt LSD ja selle mõju taandub kiiresti.

Igatahes, kuna ma käin teatavasti ÜLIkoolis ja olen seega ÜLItark, on mul loomulikult pealkirjas esitatud küsimusele vastus juba olemas. Ise küsin, ise vastan. Alas, mu järelduskäik on taas alguse saanud teistelt autoritelt, sest ainult raamatutarkus mul ju on, muust ei tea ma midagi. Nimelt on enamik mu lugejaid ilmselt lugenud ka üht tänapäeva enimmüünud kirjanikku Stephanie Mey Terry Pratchettit. Tema on öelnud, et selleks, et näha tõelist reaalsust, peame silmad avama. Ja seejärel need uuesti avama. Seega tuleb tõelise maailma nägemiseks midagi vaatamisest enamat teha, tuleb vaadata teisiti.

Nagu märkasite, on tähenduskese nihkunud objektilt protsessile – oluline pole mitte see, MIDA vaadatakse, vaid hoopis see KUIDAS vaadatakse, sest ainult õige vaatlusviis võimaldab näha tõelist elu. On tuntud tõde, et kui õpilane on valmis, tuleb ka õpetaja. Nii et mõelgem hetke, millised on need inimesed, kes mind tõelisuse rajale suunata üritavad, ja proovigem seda ühtsesse süsteemi sobitada.

Elementaarne, Watson! Selleks, et näha PÄRIS elu, tuleb lihtsalt vaadata läbi pudelipõhja!

muutused ei ole kerged tulema

Käisin ükspäev pealinnas. Sellise suure sündmuse puhul kammisin suisa pool pead ära. No tervet ei jõudnud, teise poole kammin mõni teine kord. Nagu ikka. Pea 25 aastat möödas ajast, mil issi mul juuksed maha lasi lõigata, sest ma ei viitsinud juba siis tubli tüdruku kombel juukseid kammida (mul on kuri kahtlus, et teistele tüdrukutele tegid ka vanemad ikka neid patse ja lehve koolieelsel ajal, mitte nad ise, nii et ehk on siin siiski ka mu isa laiskus mängus, mitte ainult minu oma). 25 aastat, veerandsada – ja sittagi pole muutunud, kui klassikuid tsiteerida, ainult juuksed on vahepeal tagasi kasvanud.

Muidu oli tore suures linnas käia, bussis sai Elmarit kuulata, lasti suisa JMKE-d ja puha. Ja muuhulgas (ilmselt nende viimaste artiklite valguses) oli raadios küsimus, millist tööd inimesed teeksid, kui rahas küsimus ei oleks. Vastused olid hästi armsad, keegi ei tahtnud kosmonaut olla, paljud ütlesid, et ongi juba rahul (näiteks üks ütles, et nii tore on füüsikaõpetaja olla). Üks tüdruk näiteks kirjutas, et ta tahaks kaltsukas müüja olla, sest talle nii meeldib see, et igal riietusesemel on seal oma lugu.

Kuidas need kaks lõiku nüüd omavahel seotud on? Neid artikleid kommenteerides on korduvalt öeldud, et inimesed peaksid tööd ikka palga järele vaatama, mitte õppima ainult seda, mis neile meeldib. Siit tuli aga päris hästi välja, et ega ainult rahast ei piisa, töö peab ikka sobima ka. See on muidugi niisamagi selge, kui asi oleks ainult rahas, mindaks fekaaliveo autot juhtima näiteks – eks selle pärast selle eest hästi makstaksegi, et raske on leida inimest, kes oleks valmis sellist asja tegema. Miks ometi? Mis see väike lõhn nüüd, palk on normaalne ju. Või lüpsjaamet näiteks – ei saa megapalka, aga miinimumist esiteks tunduvalt rohkem ja teiseks on see igapäevaselt tunduvalt vähem kui kaheksa tundi, nii et selle kõrvalt jõuaks ka midagi muud teha. Aga inimesed ei taha minna, sest mingi osa sealt ei sobi.

Kui ma ka oleksin pikka kasvu ja anorektilise välimusega, ei sobiks ma ilmselt modelliks, sest no ei tõmba ju ilmselt, kui ei viitsi peegli ees istuda ega isegi juukseid kammida. Nii et see on paratamatu, et kui inimene hakkab seda tasuvamat eriala valima, peab ta lähtuma ikka sellest ka, kas ta seda tööd teha suudaks. Kui ei suuda, tuleb kuskil kompromissile minna. No mitte näiteks kaltsukasse müüjaks, kui seal palka ei saa, aga leida viis, kuidas see “igal asjal on lugu” oma tööga ühendada, näiteks restauraatoriks hakates vms. Või ollagi kaltsukas müüja, kui suudetakse selle rahaga elada, miks ka mitte.

Aga. Mulle VÄGA meeldis see suhtumine, mis selles saates oli, et kõik tööd olid võrdselt head ja armsad. Keegi ütles, et ta tahaks olla pereema, kellel on seitse last ja naissaatejuht ütles seda kommenteerides (sest meessaatejuht küsis, kas tema ei tahaks sellist asja), et temale isiklikult see ei sobiks, sest ta on hirmus sebija ja asjataja ja kodune elu ei sobiks talle – pange tähele, ta ütles, et talle ISIKLIKULT see ei sobiks. Ta ei öelnud, et see naine on hull, kes ei realiseeri oma tegelikke võimeid ja ei kasuta oma vabadust ja orjastab end jne jne, vaid suhtumine oli absoluutselt iga valiku suhtes mõnus ja toetav.

Viimasel ajal mind häirib see, kuidas inimesed erinevatesse töödesse ja võimetesse suhtuvad. Kusjuures tavaliselt mitte teiste suhtes, vaid näiteks inimesed solvunult karjuvad facebookis teemal “no mina olen ju kuradima humanitaar, kellele minusugust vaja”, mis teisipidi tähendab muidugi “te kõik arvate, et te olete minust paremad, värdjad”. Meenub üks lühike mees, keda tunnen, kes mulle igal kohtumisel mainib, et naised teda ei taha, sest ta on ju jupats. No sellise suhtumisega meest ei tahaks tõesti, leian pigem mõne, kes ei ole kompleksihunnik, miks ma peaksin ise endal elu raskemaks tegema? Minu vend on ka reaal, mina olen humanitaar, ma ei arva, et üks meist teisest selle pärast parem oleks. Jah, tema on matemaatikas parem, mina olen eneseväljenduses osavam, aga üldisel tasandil oleme me mõlemad võrdväärsed inimesed, lihtsalt oskused on erinevad. Ja kui ühe oskusi rahaliselt väga kõrgelt ei hinnata ja ta on selle tee teadlikult valinud,siis peab ta lihtsalt parem majandaja olema, kuid jääma siiski Inimeseks. Mitte lõugama, kuidas teised on kõik lollid ja nõmedad, sest temal endal on kompleks.

Aga ma lähen kammin nüüd juuksed ära. Kui keegi oskab selgitada, kuidas seda soengut tehtud on (st, kuhu jäid alumised lahtised juuksed seal ja kas see pats tuleb päris üle pea või mitte jne), olen üks suur kõrv.

Pilt on siit.

üks iluraamat, mida minagi sirviksin

  • Kategooriad