Ma olen viimastel päevadel häirivaid unenägusid näinud. Mitte hirmsaid, vaid just häirivaid. Esmalt tahtsin ühes oma koera ära anda, siis tülitsesin teises isaga, nüüd nägin unes, et mu vanemate majas tahtis üks korrus kolinal keldrisse kukkuda. Tahaks rahulikult magada ja hommikul puhanuna ärgata. Eile olin ma muidugi närvis ka, sest ma ametlikult pidin üheteistkümneni töötama, aga läks pea keskööni välja ja siis selgus, et ohhoo, nüüd enne poolt kahte ühtki bussi ei lähe, sest esimene jaanuar on ju riigipüha. Külmetasin seal tükk aega.
Enne seda oli aga väga ilus kevadpäev, pilvitu taevas ja särav päike, prantslased alustasid ikka kohe uue aastaga kevadega ka peale. Ilm on väga mõnus, kuigi, kui ma pikemalt kuskil mujal peaksin elama, hakkaksin ma ilmselt igatsema just meie nelja aastaaega. Siin on ainult suvi ja mingi vahelduv pori ja päikese hooaeg, isegi kolmeks aastaajaks oleks seda liig nimetada. Mitte et ma Eesti talve väga palavalt armastaksin, aga see tunne, kui ükskord tuleb esimene kevadpäev ja igal pool on õige kevade lõhn ja lõpuks saad saapatallaga kõnniteed katsuda, on ikka midagi erilist. Siin on igal nädalal üks kevadpäev ka.
Aastavahetuse veetsin metsikult rabades tööl. Siis sai tööpäev läbi, kell oli juba üks, üritasin Kerlile helistada. Tema muidugi vastu ei võtnud, olin täiesti kindel, et ju ta siis lõbutseb kuskil muusikaga kohas, nii et ei kuule mitte midagi, ja läksin pahuralt koju. Jalad valutasid nagunii ringi jooksmisest nii hullult, et poleks jaksanud enam kuskile minna. Ja avastasin koju tulles, et võti oli risti ees – Kerli oli mingi sõbra kõnet oodates magama jäänud ja maganud rahulikult maha aastavahetuse, minu telefonikõne ja kõik sms-id, kus erinevad inimesed teda kuskile kutsusid. Noh ja siis läksime me magama ja magasime hommikuni. Rahulik oli.
Ainult kaks päeva veel, siis tuleb vaba päev. Mille nimel me elame.
Pärdikute päevaraamat 