Ma olen siin varem rääkinud, et hispaanlastest tainapäid olen ma ainult klientide hulgas näinud, töökaaslased on kõik toredad. No vot, nüüd oli mul sellisest debiilikust hispaanlane töökaaslaseks, et ma lõpuks sõimasin teda. Tõsiselt, ma ei ole mitte kunagi ühegi töökaaslase peale niimoodi vihastanud, et ma teda päriselt sõimama peaksin. Nimelt oli lugu selline, et mina töötasin keskkassas (selline ametikoht, kus kogu restorani raha läbi minu jookseb ja see kassa asub baaris). See tähendab, et baaris on baaritöötaja, aga kui mul on vaba aega, pean ma teda aitama. No ja esimesel jaanuaril oli seal mingi pohmakaga tainapea, kes absoluutselt mitte midagi ei teinud, saatis omaette sõnumeid. Ja laisk baaritöötaja tähendab muidugi seda, et mina pean rohkem rabama, sest töö peab ju tehtud saama. Nii et ma muudkui käsutasin ja lõpuks käratasin, et kadugu minema baarist, kui ta tööd ei tee, sest muidu on ta mul lihtsalt jalus. Mida tema tegi? Läks kümneks minutiks minema ja siis tuli tagasi ning passis sama moodi edasi. Õnneks sai ta tööpäev läbi ja tema asemele tuli hispaanlanna, kes ei teadnud ka kokteilidest midagi, aga oli vähemalt väga abivalmis ja reaalselt tahtis töötada.
No ja järgmisel päeval tulin ma tööle, vaatasin tabelit ja nägin, et – täitsa pekkis! – ma olen jälle selle sama tohmaniga kassasse pandud. Õnneks oli tal ainult paar tundi veel jäänud ja õhtuse vahetuse poiss oli juba saabunud (vahepeal ongi tunnikese jagu kaks inimest korraga). Õhtuse vahetuse poiss oli muideks esimene seksikas prantslane, keda ma siin näinud olen. Kes on tõesti selline, nagu nad filmides on, selline tumedapäine nunnu. Lisaks oli ta äärmiselt asjalik – ta oli küll ka vist esimest korda meie baaris, aga kui kokteile telliti, vaatas ta, kuidas ma neid tegin, reaalselt õppis ja tegi järgmine kord juba ise, mitte ei teatanud oma telefoni tagant, et ta ei oska. Hispaanlane? Ma palusin teda, et ta tooks mulle kasti pooleliitrist Vitteli vett. Ta läks seda tooma. Ja tagasi ei tulnudki. 😀 Hiljem, kui prantslane küsis, et kuidas jotsi jagatakse, ütlesin talle, et tavaliselt saavad hommikuse vahetuse omad ka midagi, aga kuna Enrico on complètement inutile, ei saanud tema midagi. Ta nõustus (ülla-ülla) ja juhuslik mööduja teatas selle peale, et Enrico olevat lihtsalt töö juurest varem välja badge’inud ennast ja minema läinud. Täiesti uskumatu tüüp.
Aga muidu olen ma prantslaste suhtes ikka veits eelarvamusega. Näiteks küsisin ma selle sama toreda prantslase sõbra käest, kas ta on hispaania juurtega – sel lihtsal põhjusel, et ta tundus lihtsalt nii normaalne inimene ja tema ei olnud nii ilmeksimatult prantslase näoga, nii et ma automaatselt eeldasin, et ju see tore inimene ikka kuskilt mujalt on. Mis tegelikult on vale, ajutise lepinguga on siin ikka päris palju toredaid prantslasi, lihtsalt tundub, et pikaajalisel töötamisel nüristab Disney hinge ja murrab vaimu. Jah, kaks tööpäeva veel. 😀
Pärdikute päevaraamat 