Käisin eile teistega koos baaris. Tuli kohe meelde, miks ma sinnal suvel ainult korra jõudsin – seal on baari keskel nö tantsuplats, lastakse jubedat tantsubiiti (st ikka jubedaid asju) ja muusika on nii vali, et kellegagi lihtsalt juttu ajada on võimatu. Tegelikult siiski võimalik, aga selleks peab väljas olema. Ehk siis kõik need põhjused, miks ma oma elu jooksul päris ööklubis kokku vist kaks korda käinud olen – mõlemal korral sõbrannade pealekäimisel ja mõlemal korral veendudes, et see ikka pole minu jaoks.
Baari põhiline vahe ööklubiga seisnes selles, et naised inimesed olid siin sündsuse piires riides. Muidu oli see antropoloogilisest seisukohast siiski eelkõige paaritumisrituaal. Nõrgemad/mitte nii osavad üritasid mõne ilusa tüdruku lähedale end tantsima sebida ja siis suuremad ja laiaõlgsemad ajasid lihtsalt õlad veel rohkem laiali ja tantsisid nad eemale. Väiksem ahv tantsija oli paar minutit õnnetult kõrvaletõrjutud ja üritas siis end järgmise (või järjekindla isendi puhul sama) potentsiaalse kaaslase vastu hõõruda. No ja tüdrukud siis kas
a) ignoreerisid neid/tantsisid viisakalt natuke kõigiga (I just wanna dance, boy – jah, just selle pärast sa oledki napis minikleidis ööklubisse tulnud ja su liigutused imiteerivad seksuaalakti),
b) ootasid kuni kõige võimsam isend oli end maksma pannud ja tantsisid ülejäänud õhtu temaga või
c) üritasid ise kedagi ära rabada (tõsiselt ilusaid poisse oli baari peale ehk viis ja nende jaoks piirdus “sebimine” sellega, et nad vaatasid kas meelega või kogemata kellelegi hetkeks otsa).
Punkaritel (ja ilmselt ka tavainimestel, st neil, kes klubihuntide hulka ei kuulu) käib see tunduvalt lihtsamalt – aetakse omavahel juttu, kuulatakse, kas teise inimese naljad on naljakad ja üldine jutt enamvähem vastuvõetav (et endale kogemata näiteks mingit natsi või muus mõttes matsi koju ei veaks) ja saadakse reaalselt aru, kas see inimene tundub tore. Lisaks ei tule tõestada ei enda tantsu- ega lauluoskust, mis annab minusugustele, kes ei oska ei laulda ega tantsida, see-eest suudavad aga vajadusel lolli möla lõpmatuseni produtseerida, teatava eelise. Need, kes ebasobivate naljade peale eemale peletatud saavad, on nagunii targem võimalikult varajases etapis elimineerida.
Samas on üsna loogiline, et neile, kes päriselt tantsida oskavad, ilmselt ka meeldib tantsida ja kui eesmärgiks on üheöösuhe, siis mis selle ilusa tüübiga ikka rääkida, tema potentsiaalne lollus rikuks ainult meeleolu, ongi parem piirduda kehade vastastikkuse hööritamisega. Aga selles osas ei oska ma jällegi kaasa rääkida. Teiseks, kui ma ka oleksin üheöösuhetest huvitatud, oleksin ise ma vastavas situatsioonis sunnitud tantsuoskuse puudumise tõttu otse küsima, et kas saab siis või ei saa, kaua ma hööritan end siin nagu purjus lõbujanuline naisterahvas. No nii nagu Merca soovitab (ei tea, kas võiks järeldada, et ta ei ole väga hea tantsija?) Telc arvas küll, et peaksin objektiivsuse huvides lisama siia intervjuu Printsessiga ja seda teemat sügavamalt lahkama, aga kust ma ta nüüd laupäeva hommikul ometigi kätte peaksin saama. Nii et jääb seekord nii.
Pärdikute päevaraamat 