Girl pauah

Tavainimene kirjutas feminismist. Ma ei viitsinud teemat üle kanda, kommenteerisin seal. Kommenteerige ka.

Pildi tegi Frank Victoria ja see on üks kuradima äge pilt.

Siidrist me juba rääkisime

Ja kuna alkohol meeldib kõigile peale Sirgi, räägime täna õllest. Nimelt meeldib prantslastele ka õlu väga. Eriti meeldib neile kehvapoolne õlu, sest nad on ometigi prantslased. Ideaalne õlu on selline veidike leige ja suhteliselt maitsetu – aga see on muidugi iga hea asja põhiline omadus, sest maitsetut asja saab müüa igaühele, see ei hakka kellelegi vastu. Erinevalt siidrist on neil õlle osas valik päris suur, poest leiab nii Carlsbergi kui Aasia päritolu õlut. Mida aga tavaliselt ei müüda, on õllekokteilid (st poes, parema valikuga baarides on parem valik, väiksemates tuleb osata ise küsida). Muidu poleks see eriti märkimisväärne, aga neile nimelt maitsevad need väga. Levinuimad kokteilid on õlu maasikasiirupiga (maitseb täitsa okeilt), õlu granaatõunasiidriga (mitte nii hea, aga enamvähem), õlu spraidiga (jättis suht külmaks). Üks tuttav ütles, et tegelikult juuakse palju ka õlut virsikusiirupiga, aga minu nähes (ja ma töötasin baaris) ei tellinud seda kunagi keegi. Neid siirupeid lisatakse ka igale poole mujale, näiteks valgele veinile.

Lühikokkuvõte – Vaido Neigaus oleks sillas, keskmine Eesti mees hakkaks mõtlema, kas saaks ehk kellelegi neist mekutajatest pasunasse anda.

No ja vihjeks algajatele keelepurssijatele, kes välismaal sõpru otsivad – kui keegi ütleb teile, et võtame ühe pooliku (demi), ei maksa lootusi kõrgeks ajada, jutt ei käi viinast, vaid tavalisest pooleliitrisest õllest. Teine levinud väljend on pression, mis viitab lihtsalt sellele, et tahetakse vaadiõlut.

Pilt on muidugi juba väike liialdus ja veidi fääääänsimatele õllesõpradele, kes samas ei karda hardcore fännide käest tappa saada. Uhh, vahukoorega õlu, see on isegi minu jaoks liig.