alcohol

Siidrist me juba rääkisime

Ja kuna alkohol meeldib kõigile peale Sirgi, räägime täna õllest. Nimelt meeldib prantslastele ka õlu väga. Eriti meeldib neile kehvapoolne õlu, sest nad on ometigi prantslased. Ideaalne õlu on selline veidike leige ja suhteliselt maitsetu – aga see on muidugi iga hea asja põhiline omadus, sest maitsetut asja saab müüa igaühele, see ei hakka kellelegi vastu. Erinevalt siidrist on neil õlle osas valik päris suur, poest leiab nii Carlsbergi kui Aasia päritolu õlut. Mida aga tavaliselt ei müüda, on õllekokteilid (st poes, parema valikuga baarides on parem valik, väiksemates tuleb osata ise küsida). Muidu poleks see eriti märkimisväärne, aga neile nimelt maitsevad need väga. Levinuimad kokteilid on õlu maasikasiirupiga (maitseb täitsa okeilt), õlu granaatõunasiidriga (mitte nii hea, aga enamvähem), õlu spraidiga (jättis suht külmaks). Üks tuttav ütles, et tegelikult juuakse palju ka õlut virsikusiirupiga, aga minu nähes (ja ma töötasin baaris) ei tellinud seda kunagi keegi. Neid siirupeid lisatakse ka igale poole mujale, näiteks valgele veinile.

Lühikokkuvõte – Vaido Neigaus oleks sillas, keskmine Eesti mees hakkaks mõtlema, kas saaks ehk kellelegi neist mekutajatest pasunasse anda.

No ja vihjeks algajatele keelepurssijatele, kes välismaal sõpru otsivad – kui keegi ütleb teile, et võtame ühe pooliku (demi), ei maksa lootusi kõrgeks ajada, jutt ei käi viinast, vaid tavalisest pooleliitrisest õllest. Teine levinud väljend on pression, mis viitab lihtsalt sellele, et tahetakse vaadiõlut.

Pilt on muidugi juba väike liialdus ja veidi fääääänsimatele õllesõpradele, kes samas ei karda hardcore fännide käest tappa saada. Uhh, vahukoorega õlu, see on isegi minu jaoks liig.

31 kommentaari “Siidrist me juba rääkisime

  1. mina sain aru, et nendemaal tähendab “demi” kas 0,25-0,33 l mõõdus õlut. nii sai mulle serveeritud ja tuttavad prantslased tunnistasid arupärimise peale, et järelemõeldes on jah veider, kuigi igal pool pidavat nii olema (ei oska kinnitada, minu läbustamised prantsusmaal piirduvad kindlate regioonidega, disneyland pole paraku üks neist)

    1. Internetis öeldakse, et pool pinti, ehk on siia koer maetud. Aga tihti kasutatakse seda ühe väikese pudeli kohta, olenemata sellest, kas see on 0,33 või suurem, kui järele mõtlema hakata. Mis on ka imelik, sest liitrist pudelit ma nagunii näinud pole.

      1. Selle ääretult loogilise seletuse peale me lõppeks ei tulnudki. Mainiti ära, et teatud margid toodavad/restod pakuvad ka 9 ja 15 cl kaupa õlut (ja sellel oli ka mingi spetsnimetus, mis ununend).

        Panache kohta arvasin esialgu, et tegu on mingi imeliku limonaadiga ja serveerisin seda lastele edukalt “prantsuse sprite’ina”. Pidasin end küll suureks õllesõbraks, aga ju reageerivad mu maitseretseptorid ainult alkoholisisaldusele (mida selles veidras panachejukerdises pole).

  2. Haha 😉
    võiks sind ka mainida mõnes oma postituses lihtsalt lambist… aga üldiselt see vahukoorega õlu tundub niiehknaa köögiblogi vääriline idee.

  3. Minu arvates on prantslaste Kronenbourg 1664 üks parimaid õllesid, mida Euroopas toodetakse. Jääb alla ehk vaid sakslaste Warsteinerile.

    1. Me müüsime seda küll, aga ausalt öeldes olen ma sellest ainult ühe lonksu võtnud ja ei jätnud eriti suurt muljet – samas ei jäta õlu mulle pea kunagi sügavat muljet.

  4. Vahukoorega õlut sai vahepeal eksisteerinud jaburas kohas nimega Beer Colors Place isegi joodud. Täpsemalt, Tõmmu Hiid vahukoore ja šokolaadisiirupiga. Suht veider oli.

  5. Ma ei unusta iial seda lõunalähinaabrite toodetud vanilliõlut, mida mulle eks kunagi tõi.
    Mulle maitses. Ilmselt oleks sinna vahukoor ka otsa sobinud.

    1. Ning olles maitsnud piiritust siidriga ning õlut viinaga ei võta ma vist iial õlle/siidri ning muu alkohoolse joogi segu ning ka mitte nende omavahelist segu suu sissegi. Nii tekivadki eelarvamused! 😀

    2. Ahjaa, ja õlu tomatimahla ja pipraga oli mingi hetk ühel mu tuttaval regulaarne teise-hommiku-jook, pidada peavalu vastu väga hea olema… Puljong sinna juurde teeks asja kindlasti paremakski…

  6. Õlu ja puljong ei tohiks nii hoomamatu idee olla, Õllesupid ja õllepõhise kastmega raguud jne on ju olemas (kuigi ma ise teen neid tavaliselt sellisest õllest, mis on ärajoomiseks juba liiga lahtunud).

    Näiteks sain kunagi täiesti paradiisliku kastme õuntest, ingverist, sibulast, küüslaugust ja õllest. Sealiha juurde sobis hiilgavalt, loogilne ka, õlles hautatud sealiha on klassika.

    1. Pudel tumedat õlut on ka pajatäie mõnusa hapukapsa sisse täiesti omal kohal… Heleda õllega jälle on hea teha õlletainast, mille sisse kala küpsetada… Šokolaadikoogi sisse on ka õlut pandud, päris hää sai…

      1. No üks asi on seda õlut kaua kuumutada ehk siis jälle hautada, teine asi on head (või siis natuke halvemat õlut) mingi puljongiga solkida.
        Kui esimene on äärmiselt tervitatav kulinaarne nähtus, siis teine samal ajal võtab veidi mõtlikuks. Öeldakse küll, et “don’t knock it ‘til you’ve tried it”, aga ma pigem jätaks vahele.

        Õllega on see trikk, sellesse saab kümme tuhat maitsenüanssi sisse pruulida, neid ei pea sinna hiljem lisama koore või limonaadi või ma ei tea mille näol. On karamellised õlled ja suitsused õlled ja väga humalased õlled ja vähem humalased õlled ja nad kõik on nii, nii head. On isegi puuvilja- ja ürdiõlled, viimastes siis humalat üldse ei ole.

        Ma ei ole õllesnoob, lihtsalt õllesõber, ja mul on tegelikult kama, mida keegi joob ja millega, aga lihtsalt sõbraliku soovitusena: kui on huvi erineva maitsega õllede järele, siis neid leiab, ei pea segama hakkama.

        1. ma olen ka ise õllesõber, aga see koorevariant tundub täitsa huvitav, samuti ei kujuta ma kõigist pruulimisvõimalustest hoolimata hästi ette, kuidas pruulimise ajal saaks koort lisada.

        2. Koorest maitset. Mitte koort ennast. Maitsenüanssi. Kreemist. Aga kui on ikka isu seda päris koort sinna ka juurde maitsta, siis pole midagi teha, tuleb segada 😀

        3. nuhh, mul on raske koorest nüanssi ette kujutada, ilma et joogis üldse midagi rasvast oleks… ja kuidas sa ikka rasvaga pruulid.

        4. Harry Potteris oli ju miski võiõlu… see kuulub küll sinna rasvapruuli valdkonda… huvitav mis selle prototüüp oli? piimaoolong?

        5. kumõss ei ole sul mingi õlu. ja kuna teda tehakse piimast, siis ei ole see teab kui rasvane, kuigi õllega võrreldes jah rasvasem.

        6. Kumõssi tehakse märapiimast ja hobusel on eriti lahja piim, rasvaprotsent ca 1.5 (lehmal min 3,5). Nii et kumõss ei saa kuigi rasvane tõesti olla.

        7. Samas, see “HP” “võiõlu oli lastele täiesti lubatud jook, seega ei saanud see jällegi ülemäära alkohoolne olla, pigem nagu kalja kangusega ehk?

    2. Ingver on ju saatanast! S.t sobib, kui tulla 20 km-selt suusaretkelt -20 kraadi juurest ja lisada viinaga teele. Aga muidu on saatanast. 😀

  7. Tallinnas Harju tänava alguses oli kunagi klubi/läundž Stereo (ma ei tea, kas enam on) ja seal pakuti igasugu põnevaid õllekokteile. Sai neist paari mekitud ja täitsa naudeldavad, iseküsimus, palju sellises asjavärgis õlle järel on…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.