Seetõttu teen ma neid endale ise. Peaaegu sama hea, kui “Muhv, nõudmiseni”. Tegelikult tegin ma selle postituse juba septembris, aga miskipärast oli tollal avaldamata jäänud, nii et kõpitsesin nüüd pisut. Igatahes sain septembris paki, kus sees see, millel palju lehti, aga mis ei ole puu. Vabas tõlkes võiks raamatu pealkiri olla “Karnivoorijutud” või “Lihasööjajutud” (kokkukirjutatuna, sest see karnivoor on originaalis omadussõna, mitte ei ole need ühe lihasööja jutud). Bookdepository on üks hea koht, seal ju saatekulu ei küsita.
Pealegi ei priisanud ma niisama, vaid mul oli ka põhjus. Jah, nii kaugele oleme me jõudnud, kallis rahvas, head kirjasaatjad üle kogu maa, ilukirjanduse ostmiseks peab ka põhjus olema. Mul tuleb sel semestril ilukirjanduse tõlkimine (minu viimane kohustuslik aine), kus esialgsete andmete kohaselt tuli vabal valikul novell tõlkida (nüüd tundub, et vist ikka ei tule, aga pole hullu, raamat on hea). Tahtsin tiba tänapäevasemat autorit kui Voltaire ja sellist, keda teised tõenäoliselt ei vali, nii et kuna Quiriny’t pole Eestis veel avaldatud (ja loodetavasti selle paari kuu jooksul ka ei avaldata), arvasin, et see on hea valik, seda enam et see võitis 2008. aastal suisa kaks auhinda (Marcel Thiry ja Rosseli oma).
Vot sihuke uhke asi, silmad juba esimesest hetkest lausa sügelesid lugemise järele. Nüüdseks on see ammu läbi, nii et üritan veidi aimu anda, millega tegu. Autor laseb kujutlusvõimel üsna vabalt lennata. Nii on siin lugu näiteks mehest, kes oli suhtes naisega, kes oli osaliselt apelsin. Mehest, kellel oli mitu keha. Mehest, kes kuulis alati seda, kui temast räägiti, ükskõik, kus see ka toimuks. Pervertidest, keda erutas naftareostus. Palgamõrvari huvitavamatest elamustest. Muuhulgas oli ka üks eriti lühikeste jutukestega peatükk, kus olid need, mida meil Eestis kutsutakse vist Antsu-juttudeks (teate küll – “Antsul tuli pliidi ees istudes tukk peale, ta lükkas tuki pliidi alla tagasi.”) – Bernard on kangelasele nimeks andnud Pierre Gould, suisa extraordinaire Pierre Gould. Olid küll sellised armsad, aga siia panekuks mitte nagu piisavalt ägedad. Pikemad lood olid ägedad, aga neid ei viitsi ma jälle ei põhjuseta tõlkida ega ümber kirjutada ja autoriõigused võiksid ilmselt ka takistuseks saada. Panen ainult ühe lause raamatu kõige viimasest loost (“Karnivoorijutud”), kus saatanlikud lihasööjataimed oma peremehest elukaaslasest teadlase ära sõid, aga ise salapäraselt kadusid:
Peut-être ont-elles pourri sur pied lorsqu’il est devenu clair pour elles que celui qu’elles aimaient de toute leur haine ne renaîtrait pas ?
Ehk kõdunesid nad kohe, kui sai selgeks, et see, keda nad kõige oma vihkamisega armastasid, ei sünni enam uuesti?
Pildil on ühe Lyoni raamatupoe sissepääs.
Pärdikute päevaraamat 