Käime siis üle tänased põnevaimad artiklid. Esiteks loen juba mitmendat korda sellist väidet:
Abikaasa juures välisriigis elavad naised üldjuhul tööl ei käi, tihti ei valda nad ka kohalikku keelt.
Esiteks olen ma muidugi veidi skeptiline. Arvan, et pigem on nii, et enamus neist suure kisaga lahutavatest naistest, kes oma lapsi kätte ei saa, on need, kes tööl ei käi ja ei valda kohalikku keelt. Mina ämmana ei jätaks ka oma pojakesele sapist märkust (või viit) tegemata, kui ta tooks koju venelanna või hispaanlanna, kes abielluks temaga, sünnitaks talle lapse, aga kogu selle protsessi käigus keelt ära õppida ei viitsiks. Teiseks paneb naine end sellega teadlikult nõrgemasse positsiooni, sest on selge, et kuhu ta ikka läheb, kui keelt ei oska. Perekoolist lugesin kunagi põhjendust, et “mul ei ole siin sõpru, nii et ei ole kellega keelt praktiseerida”. Elati siis mehe sünnimaal, aga no ega ta mehega ometigi juttu ajama ei hakka, mehe suguvõsast rääkimata.
Teiseks lugesin ambitsioonika pealkirjaga artiklit “Kõrgharitud noore lugu: kuidas ma tööd otsin“. Artiklist selgus, et kõrgharidusest rääkides peeti silmas Tallinna Ülikoolist saadud bakadiplomit filosoofias. Tööd otsib ta juba üle kevadest saadik, aga no ei taheta sobivat tööd pakkuda ja ettekandjaks ta ka ei taha. Seda, mis see sobiv töö siis oleks, kahjuks sealt artiklist välja ei tule, tüdruk suisa kurjustab selle pärast, et töötukassa töötajad ei taha kuulata tema pikka juttu sellest, kui loogiline mõttekäik tal on, vaid tahavad teada, mis nad sobiva töö lahtrisse siis kirjutama peaksid. Ma tahaks ka teada, sest isegi kui mul oleks näiteks sekretäritööd pakkuda, ei julgeks küsima minna, sest äkki see ei ole samuti piisavalt kõrgelennuline.
Püha Jumalaema, loen ja mõtlen, et miks mina siis ometi aega raiskan, mul on ju ometigi baka kirjanduses ja suisa kõrvalerialagi olemas, viimane aeg hakata vorpima artikleid sellest, kuidas mind ei olegi veel Sirpi toimetajaks võetud. Aga kui täitsa tõsiselt rääkida – kui juba pool aastat on tööd otsitud, tasuks ehk mõelda sellele, et minna kuskile vabatahtlikuks. Saaks vähemalt veidi kogemusi ja oleks hiljem midagigi CV-sse kirjutada.
P.S. Üks hea artikkel ka. Nimelt arutasime eile Facebookis seda, et kuidas küll prantsuse koomikud kõik nii lõpmata kehvad on (ja parimad neist pole üldiselt prantslased) ja leidsin ühe artikli, mis seda teemat analüüsib ja on tõesti täpselt nagu rusikas silmaauku. Ka see hariduse kohta käiv osa.