lugemisest ei tule midagi head

Käime siis üle tänased põnevaimad artiklid. Esiteks loen juba mitmendat korda sellist väidet:

Abikaasa juures välisriigis elavad naised üldjuhul tööl ei käi, tihti ei valda nad ka kohalikku keelt.

Esiteks olen ma muidugi veidi skeptiline. Arvan, et pigem on nii, et enamus neist suure kisaga lahutavatest naistest, kes oma lapsi kätte ei saa, on need, kes tööl ei käi ja ei valda kohalikku keelt. Mina ämmana ei jätaks ka oma pojakesele sapist märkust (või viit) tegemata, kui ta tooks koju venelanna või hispaanlanna, kes abielluks temaga, sünnitaks talle lapse, aga kogu selle protsessi käigus keelt ära õppida ei viitsiks. Teiseks paneb naine end sellega teadlikult nõrgemasse positsiooni, sest on selge, et kuhu ta ikka läheb, kui keelt ei oska. Perekoolist lugesin kunagi põhjendust, et “mul ei ole siin sõpru, nii et ei ole kellega keelt praktiseerida”. Elati siis mehe sünnimaal, aga no ega ta mehega ometigi juttu ajama ei hakka, mehe suguvõsast rääkimata.

Teiseks lugesin ambitsioonika pealkirjaga artiklit “Kõrgharitud noore lugu: kuidas ma tööd otsin“. Artiklist selgus, et kõrgharidusest rääkides peeti silmas Tallinna Ülikoolist saadud bakadiplomit filosoofias. Tööd otsib ta juba üle kevadest saadik, aga no ei taheta sobivat tööd pakkuda ja ettekandjaks ta ka ei taha. Seda, mis see sobiv töö siis oleks, kahjuks sealt artiklist välja ei tule, tüdruk suisa kurjustab selle pärast, et töötukassa töötajad ei taha kuulata tema pikka juttu sellest, kui loogiline mõttekäik tal on, vaid tahavad teada, mis nad sobiva töö lahtrisse siis kirjutama peaksid. Ma tahaks ka teada, sest isegi kui mul oleks näiteks sekretäritööd pakkuda, ei julgeks küsima minna, sest äkki see ei ole samuti piisavalt kõrgelennuline.

Püha Jumalaema, loen ja mõtlen, et miks mina siis ometi aega raiskan, mul on ju ometigi baka kirjanduses ja suisa kõrvalerialagi olemas, viimane aeg hakata vorpima artikleid sellest, kuidas mind ei olegi veel Sirpi toimetajaks võetud. Aga kui täitsa tõsiselt rääkida – kui juba pool aastat on tööd otsitud, tasuks ehk mõelda sellele, et minna kuskile vabatahtlikuks. Saaks vähemalt veidi kogemusi ja oleks hiljem midagigi CV-sse kirjutada.

P.S. Üks hea artikkel ka. Nimelt arutasime eile Facebookis seda, et kuidas küll prantsuse koomikud kõik nii lõpmata kehvad on (ja parimad neist pole üldiselt prantslased) ja leidsin ühe artikli, mis seda teemat analüüsib ja on tõesti täpselt nagu rusikas silmaauku. Ka see hariduse kohta käiv osa.

ma olen liiga laisk, et paranoiline olla

Sõbranna tuli nädalavahetusel Facebookis rääkima, et ikka nii imelik, et Josef Fritzl sai aastaid tegutseda ja ta naine ei teadnud väidetavalt midagi. Olen nõus, väga kahtlane. Ja siis hakkasin arutlema, et kui keegi minu keldrist laiba leiaks, oleks ma täpselt samasugune “Ma ei osanud arvatagi” naine. Mul pole küll keldriskäimist ära keelatud, aga ma lihtsalt ei viitsi sinna kunagi minna, külm ja pime on seal ka ja mis ma ikka seal käin siis. K ikka vahel käib, ta hoiab mingeid tööriistu seal ja vahepeal oli seal veits puid, kui kõik kuuri ei mahtunud jne. Aulis oli selle aja peale muidugi väike paranoialambike tööle hakanud ja ta küsis, et noh, vahel ikka kontrollimas käid ju (sest kes meist ei käiks vahel ikka kontrollimas, ega meie muidu normaalsena tunduval abikaasal keldris äkki väikelast, seksiorja või kasvõi lihtsalt nigeerlasest nõudepesijat ei ole).

Ma korraliku kodanikuna siis hetke muidugi mõtlesin ja otsustasin, et ei viitsi. Esitasin ka Aulile need igati loogilised põhjendused – meil on keldris peaaegu välistemperatuur, nädalavahetusel oli üle kahekümne külmakraadi, seega ei jääks meil keldris piiratud liikumisvabadusega isik isegi üheks ööpäevaks ellu. See, kes liigutada saab, saaks aga piisavalt lärmi teha, sest meie keldriaknad on kohe kõrvalmuti korteri juures ja arvestades seda, et ma kuulen praegu, mida Jose oma armastusest räägib, kuuleks ilmselt ka tema meie teoreetilise pantvangi laamendamist. Nii et elus pantvang aitaks end ise ja elutu võiks ju ka kevade poole vähe soojema ilmaga sealt ära korjata. Tal ju enam kiiret ei oleks.

Siinkohal ütles sõbranna, et ta peab nüüd kahjuks välja logima. Mida? Ma ainult arutlesin ju.

Oi, vaadake, kiisud.