Lugesin Õhtulehe artiklit sellest, kuidas üks mees aastaid oma naist peksis ja laps ema elu pärast kartis. Kole lugu, lausa rõve ja uskumatu, nii et tahaks mõelda, et see on ülepaisutatud, aga mõtlesin, et juhtub igasugu jubedaid asju, mõnel inimesel lihtsalt ei vea. Ja siis lugesin kommentaare – NELI lk kommentaare, mis suuremas osas ütlevad “jah, meie peres oli sama moodi”.
See, mis ühes peres tunduks traagiline erand, tundub nende lehekülgede taustal täiesti kohutav hullumeelsus.
Pärdikute päevaraamat 