anna kannatust

Vahel saan ma šokeeritud

Lugesin Õhtulehe artiklit sellest, kuidas üks mees aastaid oma naist peksis ja laps ema elu pärast kartis. Kole lugu, lausa rõve ja uskumatu, nii et tahaks mõelda, et see on ülepaisutatud, aga mõtlesin, et juhtub igasugu jubedaid asju, mõnel inimesel lihtsalt ei vea. Ja siis lugesin kommentaare – NELI lk kommentaare, mis suuremas osas ütlevad “jah, meie peres oli sama moodi”.

See, mis ühes peres tunduks traagiline erand, tundub nende lehekülgede taustal täiesti kohutav hullumeelsus.

26 kommentaari “Vahel saan ma šokeeritud

    1. Sellisel juhul oleks ema kas a. vangi läinud, b. elanud kogu ülejäänud elu süükoormaga. Tea nüüd. Ka selline süükoorem võib inimese lõpuks katki murda ja panna imelikke asju tegema. Kuigi Koletise suhtes oleks see olnud halastustegu…

      Lahendusi muidugi oleks, aga viletsaid. Maja mõnele karmile ärihaile maha müüa ja lahkuda – ilmselt mitte ülearu rentaabel lahendus, samas oleks jätnud koletiseprobleemi hai lahendada. Kohalikust konstaablist edasi kõrgemate ülemuste pöörduda – seda oleks võinud küll teha. Iseasi, kui suure kasuteguriga.

      Selle kohta, kuidas väiksemates kohtades kohalik täitevvõim on kohalike laaberdajatega sina-, või lausa minasõber, olen oma tuttavatelt ka lugusid kuulnud.

      1. Lahendused ongi alati viletsad, ja mul on hea targutada. Samas ma arvan endiselt, et selliste inimeste ära nullimine on lõppkokkuvõttes parim lahendus, mida iganes see siis ka kaasa tooks. Süü- ja muude koormatega peab niikuinii elama.

    2. sellise asja eest läheks raudselt vangi.

      Üks naine läks ju sellegi eest vangi, kui ta tappis oma mehe, kes oli just kirvega läbi ukse talle järele murdnud. Ettekavatsemata tapmise paragrahviga, hädakaitse teemat ei võetud millegipärast üles.

        1. mu kommentaar oli vastuseks Morgie a ja b variantidele. mõttega, et sellise asja eest igal juhul a, võib-olla b veel tagatipuks otsa.

        2. Aa, okei.

          hädakaitse teema jah…mina üritaks kuidagi vaikselt ära korraldada. Ise ju ka ei taha surma saada ja see raibe lööks maha kindlasti. Ma lihtsalt lähtun sellest, et süükoorem süükoormaks, surnuks pekstud saada ju ka nagu ei tahaks.

  1. See lugu on teistest siiski erinev. Seal räägitakse ka asja juurtest. Sellest, kuidas võib tekkida läbi aja ulatuv ahel – kuidas kannatused sünnitavad viha ja need omakorda uusi kannatusi.

  2. Mulle jääb praegu kommente läbi kammides hoopis mulje, et “meil oli ka nii” ütlejatest rohkem on siiski neid: “naine oli ise süüdi, kui ennast peksta lasi” arvajaid ja lisaks veel natuke “Kes see koletis on, anname peksa” praalijaid.

  3. Ma olen oma elus ühe korra sellise mehega kokku puutunud, kellest oleks võinud saada mulle vägivaldne mees. Olin värskelt ja väga ootamatult maha jäetud ja enesehinnang oli nullis. Pluss täielik üksinduse paanika. Mees oli just selline tüüp, kes kingib lilli ja kannab kätel, lisaks oskas ka igasugu töid oma kätega teha – üksikule naisele esialgu nagu taeva kingitus. Aga ma tajusin üsna pea ohtu. Vist umbes paari-kolme kuu tutvuse järel hakkasin halba aimama. Ja kui ta mulle abieluettepaneku tegi, siis mäletan, et mind valdas õudus, suur hirm tuleviku ees. Õnneks. Tegin temaga lõpu, aga päris kohe ta mind rahule ei jätnud. Käis öösel salaja ukse taha lilli toomas ja lõpuks riputas ukselingi külge mingi matusepärga meenutava lillekompositsiooni. Põletasin selle ära, aga mind valdas tookord kohutav hirm. Õnneks ta jättis mind pärast seda rahule ja ma ei teagi, mis temast saanud on. Selliseid mehi on hirmutavalt palju ja kui oled ise haavatav ja õnnetu, siis juhtubki, et seod end sellisega. Mahajäetud ja leinavatele naistele oleks rohkem tuge vaja. Mina olin täiesti üksi jäetud, kõigil lähisugulastel ja sõpradel oli oma elu ja keegi ei vaevunud mul silma peal hoidma. Tegelikult on sellised naised riskigrupp, kuna pole oma leinast ja üksindusepaanikast veel üle saanud, sellepärast teevadki lollusi. Pluss asjaolu, et kunagi varem pole ju sellistega kokku puutunud ja ei oskagi karta. Kerge saak.

    1. Tundub, et siin on sama lugu nagu kiusamisega – ega kiusaja ei lähe ju tugeva sportlase juurde ja ei hakka norima, ta valib ikka nõrgema, kellel pole palju sõpru. Vägivaldne mees sama moodi valib nõrgema (sinu näites siis ajutiselt nõrgendatud) naisterahva ja tavaliselt ei hakka kohe vägivallatsema, vaid enne üritab neid väheseidki sõpru pildilt välja suruda (teeb sõpru ja sugulasi naisega rääkides pidevalt maha jne). Vägivald algab tihti alles siis, kui naisel nagunii enam polegi erilisi sõbrannasid, kelle poole pöörduda.

      1. Sellega ongi see häda, et inimestel on hea targutada, et “ise olid süüdi”. Kui mina oleks lollim, siis ma ka kägiseks, et “MINA küll ei laseks endaga nii käituda”. Vähe sellest, et mina ei laseks, minuga ei käitutakski nii üleüldse – sest ma ei ole selline inimene, kellest on näha, et see kuidagigi läbi läheks. Aga selliseid inimesi, kellest on näha, et läheb läbi, on väga palju, ja vägivaldsed värdjad on spetsialiseerunud selliste leidmisele, muidu nad ju poleks edukad…

      2. Minu tuttava näitel ei pruugi naine alguses üleüldse mingi abitu olla. Aga kui elama asutakse kuskile maailma lõppu, kus naine on muust maailmast isoleeritud, eriti kui ta on väikelaste tõttu kodune, siis suudab vastavate kalduvustega mees temast päris kiiresti sellise vraki teha, et kui seda naist üle pikema vaheaja kohtad, siis ei tunne äragi. Isolatsioonis olija enesehinnangut uppi lüüa on hämmastavalt lihtne.

        Aga kohalikud politseivõimud vist üritavad minimaalselt perevägivallaga tegelda. Soovitavad ise kokku leppida, ära leppida, ise klaarida jne. Väldivad. Äkki läheb mööda, eks ole. “Katsuge omavahel asja arutada,” nagu ütles kohalik konstaabel telefonis, kui vägivalla all kannatav naine talle helistas, sest vägivaldne mees oli ennnast autosse lukustanud naise juurde läbi pagasiluugi sisse murdnud ja vehkis rusikatega…tõsi ta on, ega kirvega ei vehkinud. Siis kui kirvega vehkis, oli konstaablil telefon postkastis. 😛

        Ma kohe ei taha artiklit ja kommentaare lugeda, ei loe ka.

      3. Jah, nii see tundub olevat. Samas kui konkreetsest ajaleheloost rääkida, siis ma täitsa usun, et see ema seal võis samuti mingit väikest eelaimdust tunda, aga tõrjus need mõtted eemale, sest esialgu kaalus positiivne negatiivse üles ja hirm toimetuleku ja üksinduse ees oli suurem kui hirm võimaliku ebaõnnestumise ees. Mõni kuulab oma sisetunnet ja mõni ei kuula. Aga väga ettevaatlikuks peaks tegema need tüübid, kes sulle esialgu ‘kuu taevast alla toovad’. Kui mingi asi tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis enamasti see ei olegi tõsi. Ja see minu tuttav oli ka täpselt selline, et teiste ees oli veel eriti supermees. Üks mu lastest ei saa siiani aru, miks ma ta maha jätsin. Ja muide, see mees rääkis mulle, et tema esimene naine põgenes tema juurest koos lapsega täiesti ootamatult kui ta ise samal ajal tööl oli ja kuna ta põgenes välismaale, siis polnud ta oma last aastaid näinud ja põdes seda kohutavalt. Naine jättis vaid kirja, et nüüd nad lahkuvad. Ma tundsin veel kaasa ja püüdsin meest tagant õhutada oma last otsima. Alles tagantjärgi panin üks+üks kokku – see naine ei põgenenud ju ilmaasjata. Õudne, et selliseid mehi on nii palju. Ja kindel on see, et nad kõik tulevad oma lapsepõlvest. Ka sellel minu tuttaval oli oma lapsepõlvest traumaatilisi lugusid rääkida. Ja seda usun ka, et paljud pojad on oma emade poolt ära rikutud. Ma ei tea, mis värk mõnede emadega on, et nad oma poegi jumalateks peavad, aga see ei lõpe sageli mitte hästi. Üles kasvavad suure egoga mehed, kes harjunud kõike saama, eriti just õigust seal, kus peaks täpselt vastupidiselt käituma ja karistama. Nii nad ära hellitatakse ja mehelikkus selle sõna tõelises mõttes ära nullitakse.

        1. Ma alati mõtlen selliseid lugusid lugedes, kui jube see on, et nii alati tuleb nii palju sarnast vastukaja. Sama, nagu see, et me ükskord sõbrannadega hakkasime meenutama kõiksuguseid perverte, kes meile ühistranspordis või tänaval või mujal ligi on ajanud, ja kõigil oi vähemalt mitu lugu. Ja suurem osa teadis mingit liputajat või pedofiili.

          huvitav, kui mehed rääkima panna, kas neil on ka nii palju lugusid naistest, kes alandavad ja manipuleerivad ja on emotsionaalselt ja füüsiliselt vägivaldsed? Sest mehed ju ei räägi

        2. Sest, Morgie, väga lihtne – isad pole enamasti enam ammu pildil. Näiteks on isad olnud samasugused… ja ema lastega nende juurest lahkunud… ja tsükkel lihtsalt…. uuel ringil…

        3. Kas pildil mitte olemine vabastab automaatselt vastutusest? Sellisel juhul pole ka Marge Arumäe tõemeeli süüdi selles, mis ta koeraga juhtus.

        4. Vastutada ju võid, aga kui su eks ei lase sul pildil olla, siis sellega see ka lõpeb. Ja kui tegemist on sellise isaga, nagu artiklis kirjas, siis parem kui ta ei vastuta. ka

        5. Alati, ma usun et isegi enamasti ei ole asi selles, et “kuri eks kiusab ja ei lase pildil olla”
          Päris palju on eestis neid kurje ekse, kes kiusavad lapse isa hoopis küsimustega: “Millal sa lapsega kohtud? Ta viimased 3 kuud juba küsib su järele.”
          Kolmandaks, kümnendaks ja üheksakümne kuuendaks – alati on lihtsam alla anda, käed rippu ja lõug lonti lasta, selmet midagi reaalselt ette võtta, aga KELLE VALIK see sellisel juhul õigupoolest on?

        6. Iseasi, et jah, artiklis kirjeldatud “isa” kätte ei annaks niikuinii ühtki last, aga kas ka sellise mitteandmise puhul on ema süüdistamine tõepoolest õige hoiak.

  4. Morgie, saan su pahameelest aru. Olen ise ka lapsed üksi üles kasvatanud, sest nende isa pidas paremaks noorem naine võtta ja vastutusest hoiduda. Täna kahetseb ja üritab oma käitumist heaks teha, aga aega enam tagasi ei keera. Siinse kommentaariga pidasin silmas üht kindlat ematüüpi, kes oma poega iga hinna eest kaitseb – ka siis, kui poeg ise milleski süüdi on. Olen selliseid emasid näinud üksjagu ja ka seda, milleni vales kohas õiguse andmine viia võib. Millegipärast tuli just selline tüüp meelde. Ja need ei ole kaugeltki kõik üksikemad, lihtsalt üks kindel ematüüp, keda ma ei mõista.

  5. Minu jaoks on eriti imelik see, kui kõrgharidusega ning ilmselgelt suht intelligentne mees, kes ilmselt ei ole mingi ajukääbik, alandab ja peksab omenda laste ees naist. Ja ise väidab, et ta armastab oma lapsi ja justnagu armastab ka. Aga samas ei mõtle hetkekski, missuguseid raskusi ta oma laste tulevikus niiviisi kujundab. See on kuidagi hullult sürrealistlik, kuidas inimene saab nii ühes hetkes ja perspektiivitundetult olla. Vahel on mul lausa tunne, et see on neil kadestamisväärne oskus justnagu mõelda ja samas tegelikult üldse mitte mõelda!

    Ja siis veel räägitakse, et naised näevad pisiasju ja mehed tervikuid. Et näevad siis tervikut või? :S

    1. Jah… Sama kogemus. Lapsi õnneks ei ole. Tohutult intelligentne mees, täiesti empaatiline, aga äkkviha ja raev teevad täiesti pimedaks ja idiootseks – siin ei aita mitte miski enam, igasugune enesekaitse ajab asja hullemaks, saad 10x rohkem tappa. Ainus mis töötab on täiesti vait jääda ja lasta ära peksta, vastasel juhul kiirabi käik ka. Jube. Armastabki, aga… mis armastus see on?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.