Seitse psühhopaati (2012)

Kas teie teate, mis on mise en abyme ehk eesti keeli kuristikuefekt? Kõige tüüpilisem näide on see, kui inimene seisab kahe peegli vahel ja näeb enda lõpmatut peegeldust. Sellist ideaalsituatsiooni juhtub harva, aga kuristikuefektiks on ka lihtsalt film filmis või näidend näidendis või maal maalis. Või viide sellele, metatekst. Näiteks “Inceptionis” oli kuristikuefekt, sest ühe maailma sees oli teine maailm, mille sees oli kolmas maailm.

“Seitse psühhopaati” on aga selline film, kus ühe filmi sisse on mahutatud mitu erinevat filmi. Peategelaseks on kirjanik, kes kirjutab filmistsenaariumit psühhopaatidest. Tema abivalmis sõber tahab kasulik olla, nii et loob võimalusi hulludega kohtumiseks. Seega kohtutakse igasugu imelike inimestega ja selle vahepeal arutletakse filmikunsti teemadel. Aga mitte nagu “arutletakse filmikunsti teeeema… oihh, ma jäin klaviatuuri peale magama”, vaid nii, et see on tõesti lahe. No ja kuna seal on psühhopaadid, siis verd pritsib ja igasugu naljakaid asju juhtub ka.

Lisaks mängib seal Christopher Walken, kes on äge. Ja Woody Harrelson, kes on ka äge.

Ma pole ammu AbFabile ühtki filmi soovitanud, sest ta on maailma kõige kriitilisem televaataja, aga seekord võtan julguse kokku ja ütlen, et vaata seda, äkki mõni koht veab isegi sul naeratuse suule. No ja teistele – see tõesti on üks vahva film. Mitte ainult humanitaaridele. Ja ma ei kerja tavaliselt kommentaare, aga seekord ütlen küll, et vaadake ja siis tulge öelge mulle ka, mis te arvate. Kas on mul hea maitse või on.