Käisin ükspäev pealinnas. Sellise suure sündmuse puhul kammisin suisa pool pead ära. No tervet ei jõudnud, teise poole kammin mõni teine kord. Nagu ikka. Pea 25 aastat möödas ajast, mil issi mul juuksed maha lasi lõigata, sest ma ei viitsinud juba siis tubli tüdruku kombel juukseid kammida (mul on kuri kahtlus, et teistele tüdrukutele tegid ka vanemad ikka neid patse ja lehve koolieelsel ajal, mitte nad ise, nii et ehk on siin siiski ka mu isa laiskus mängus, mitte ainult minu oma). 25 aastat, veerandsada – ja sittagi pole muutunud, kui klassikuid tsiteerida, ainult juuksed on vahepeal tagasi kasvanud.
Muidu oli tore suures linnas käia, bussis sai Elmarit kuulata, lasti suisa JMKE-d ja puha. Ja muuhulgas (ilmselt nende viimaste artiklite valguses) oli raadios küsimus, millist tööd inimesed teeksid, kui rahas küsimus ei oleks. Vastused olid hästi armsad, keegi ei tahtnud kosmonaut olla, paljud ütlesid, et ongi juba rahul (näiteks üks ütles, et nii tore on füüsikaõpetaja olla). Üks tüdruk näiteks kirjutas, et ta tahaks kaltsukas müüja olla, sest talle nii meeldib see, et igal riietusesemel on seal oma lugu.
Kuidas need kaks lõiku nüüd omavahel seotud on? Neid artikleid kommenteerides on korduvalt öeldud, et inimesed peaksid tööd ikka palga järele vaatama, mitte õppima ainult seda, mis neile meeldib. Siit tuli aga päris hästi välja, et ega ainult rahast ei piisa, töö peab ikka sobima ka. See on muidugi niisamagi selge, kui asi oleks ainult rahas, mindaks fekaaliveo autot juhtima näiteks – eks selle pärast selle eest hästi makstaksegi, et raske on leida inimest, kes oleks valmis sellist asja tegema. Miks ometi? Mis see väike lõhn nüüd, palk on normaalne ju. Või lüpsjaamet näiteks – ei saa megapalka, aga miinimumist esiteks tunduvalt rohkem ja teiseks on see igapäevaselt tunduvalt vähem kui kaheksa tundi, nii et selle kõrvalt jõuaks ka midagi muud teha. Aga inimesed ei taha minna, sest mingi osa sealt ei sobi.
Kui ma ka oleksin pikka kasvu ja anorektilise välimusega, ei sobiks ma ilmselt modelliks, sest no ei tõmba ju ilmselt, kui ei viitsi peegli ees istuda ega isegi juukseid kammida. Nii et see on paratamatu, et kui inimene hakkab seda tasuvamat eriala valima, peab ta lähtuma ikka sellest ka, kas ta seda tööd teha suudaks. Kui ei suuda, tuleb kuskil kompromissile minna. No mitte näiteks kaltsukasse müüjaks, kui seal palka ei saa, aga leida viis, kuidas see “igal asjal on lugu” oma tööga ühendada, näiteks restauraatoriks hakates vms. Või ollagi kaltsukas müüja, kui suudetakse selle rahaga elada, miks ka mitte.
Aga. Mulle VÄGA meeldis see suhtumine, mis selles saates oli, et kõik tööd olid võrdselt head ja armsad. Keegi ütles, et ta tahaks olla pereema, kellel on seitse last ja naissaatejuht ütles seda kommenteerides (sest meessaatejuht küsis, kas tema ei tahaks sellist asja), et temale isiklikult see ei sobiks, sest ta on hirmus sebija ja asjataja ja kodune elu ei sobiks talle – pange tähele, ta ütles, et talle ISIKLIKULT see ei sobiks. Ta ei öelnud, et see naine on hull, kes ei realiseeri oma tegelikke võimeid ja ei kasuta oma vabadust ja orjastab end jne jne, vaid suhtumine oli absoluutselt iga valiku suhtes mõnus ja toetav.
Viimasel ajal mind häirib see, kuidas inimesed erinevatesse töödesse ja võimetesse suhtuvad. Kusjuures tavaliselt mitte teiste suhtes, vaid näiteks inimesed solvunult karjuvad facebookis teemal “no mina olen ju kuradima humanitaar, kellele minusugust vaja”, mis teisipidi tähendab muidugi “te kõik arvate, et te olete minust paremad, värdjad”. Meenub üks lühike mees, keda tunnen, kes mulle igal kohtumisel mainib, et naised teda ei taha, sest ta on ju jupats. No sellise suhtumisega meest ei tahaks tõesti, leian pigem mõne, kes ei ole kompleksihunnik, miks ma peaksin ise endal elu raskemaks tegema? Minu vend on ka reaal, mina olen humanitaar, ma ei arva, et üks meist teisest selle pärast parem oleks. Jah, tema on matemaatikas parem, mina olen eneseväljenduses osavam, aga üldisel tasandil oleme me mõlemad võrdväärsed inimesed, lihtsalt oskused on erinevad. Ja kui ühe oskusi rahaliselt väga kõrgelt ei hinnata ja ta on selle tee teadlikult valinud,siis peab ta lihtsalt parem majandaja olema, kuid jääma siiski Inimeseks. Mitte lõugama, kuidas teised on kõik lollid ja nõmedad, sest temal endal on kompleks.
Aga ma lähen kammin nüüd juuksed ära. Kui keegi oskab selgitada, kuidas seda soengut tehtud on (st, kuhu jäid alumised lahtised juuksed seal ja kas see pats tuleb päris üle pea või mitte jne), olen üks suur kõrv.
Pilt on siit.
Pärdikute päevaraamat 