antropoloogia

Mis see päris elu siis on?

Ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga see on huvitav teema. Ikka tahaks ju teada, mis on see PÄRIS elu ja mis on odav imitatsioon. Mulle nimelt heideti taas ette, et PÄRIS maailmast ei saagi ma midagi teada, sest ma olen ju haritlane. Etteheitjaks loomulikult vähese haridusega inimene, kellele tundub, et kogu maailm teda kehvemaks peab, sest tal polnud tahtmist koolis käia. See on muidugi enesepettus, tõde on veel kohutavam – maailma ei huvitagi, kas ta koolis käis, maailma kotib output, mitte input. No ja õlu maitseb talle muidugi ka väga, mis on väärt äramärkimist, sest siiani on sellised etteheitjad, kes vaidluse käigus täiesti tõsiselt kasutavad paradoksaalset väidet, et vestluspartner ei saagi midagi teada, sest tal on liiga palju haridust, vähese haridusega alkoholilembesed mehed. Seejuures toovad just nemad selle hariduse teema sisse, kuigi keegi teine seda maininud ei ole, sest (vt eespool) kedagi teist see ei huvita.

Igatahes, ta teab, et ka mina olen pärit pisikesest Eestist ja seega on ka minu suguvõsas loomulikult joodikuid (mõni neist nüüdseks küll end juba surnuks joonud), ka mina tunnen mehi, kes on pere maha jätnud ja täiesti siiralt kasutavad lauseid nagu “Ma tahaks küll lastel külas käia, aga mu uuele naisele ei meeldi see eriti” ja “saa aru, mu autoliisingust ei jää piisavalt üle, et mingit elatist maksta”, mõni mu lapsepõlvesõpradest on nüüdseks vangis või end surnuks joonud, mõni tuttav on üledoosi teinud jne. Ühesõnaga elu peaks nagu piisavalt kirev olema, nii et olen seiklusi vähemalt kõrvalt näinud (mõnda  isegi varbaga katsunud), nii et selles ei tohiks mu eluvõõrus seisneda.

Teiseks ta tunneb mind, nii et mu vähest või liiga valgekraedele omast töökogemust ta ka ei tohiks ette heita – ta teab, et ma olen juba aastaid tööl käinud, sh proovinud ka mitmeid “madalaid” ameteid ning töötanud koos väga erineva kultuurilise ja sotsiaalse taustaga inimestega. Ellujäämiseks vajalikke töid (ahjukütmine, lõkke alustamine, peenra harimine) oskan ka, isegi lehmalüpsmise olen kunagi vanaema juures ära proovinud (vale tehnikat kasutades ei tule piim välja, ikka tundega tuleb teha). Päris printsessiks pidada mind seega ei saa, nii et järelikult ei defineerita elu tõelisuse astet ka töö põhjal.

Ainus asi, mis mulle pähe tuli, oli see, et kui neid maatöid analüüsida, siis seatappu olen ma küll pealt näinud, aga mitte kunagi ise teinud (ja ausalt öeldes ei taha ka). Kui teised lapsed tahtsid kala püüda, ütlesin mina, et lähme parem jalgratastega sõitma, sest kahju oli. Nii et kuigi olen korduvalt näinud, kuidas elu võetakse (nii et kokku puutunud ma sellega siiski olen), ei taha ma seda ise teha. Seetõttu tarbin ma ka üsna vähe liha, sest mulle tundub vale süüa midagi, mille tapmine mulle emotsionaalseid raskusi valmistaks – porgandi tõmban ma rahumeeli peenralt üles, nii et sellega pole probleemi. Aga mulle tundub, et ka seda ei pidanud ütleja silmas.

Pigem arvan, et tegu on sellise veidi romantilise lähenemisega, kus päris elu on see, mis tekitab emotsiooni ning seega ei saa normaalsus kunagi päris olla, sest normaalsus pole kirev. Ma pole tegelikult iial mõistnud seda teooriat, et kui sul on keskklassi auto, kolm last ja majalaen, siis see ei ole PÄRIS elu, sest PÄRIS elu elab ainult alaealine heroiinisõltlasest prostituut, vat see on TÕELINE. Miks on kannatused tõelisemad kui rahu? Sest prostituut tunnistab enesele, et elu on kannatus ja on seetõttu Buddhale lähemal? Sest tema kannatused on teravad ja ta tõesti tunneb, et elab? See on taas romantiline kujutelm, üks inimeste enesekaitsemehhanismidest on see, et nad harjuvad kõigega. Pisikesed afgaani lapsedki kalestuvad ja käivad ka pommitamise ajal koolis edasi, kuni see veel püsti on, sest ema käsib ju matemaatikat õppida. Erksad värvid paistavad silma ainult teiste toonide taustal, kui kõik ühtviisi ere tundub, on see ilmselt LSD ja selle mõju taandub kiiresti.

Igatahes, kuna ma käin teatavasti ÜLIkoolis ja olen seega ÜLItark, on mul loomulikult pealkirjas esitatud küsimusele vastus juba olemas. Ise küsin, ise vastan. Alas, mu järelduskäik on taas alguse saanud teistelt autoritelt, sest ainult raamatutarkus mul ju on, muust ei tea ma midagi. Nimelt on enamik mu lugejaid ilmselt lugenud ka üht tänapäeva enimmüünud kirjanikku Stephanie Mey Terry Pratchettit. Tema on öelnud, et selleks, et näha tõelist reaalsust, peame silmad avama. Ja seejärel need uuesti avama. Seega tuleb tõelise maailma nägemiseks midagi vaatamisest enamat teha, tuleb vaadata teisiti.

Nagu märkasite, on tähenduskese nihkunud objektilt protsessile – oluline pole mitte see, MIDA vaadatakse, vaid hoopis see KUIDAS vaadatakse, sest ainult õige vaatlusviis võimaldab näha tõelist elu. On tuntud tõde, et kui õpilane on valmis, tuleb ka õpetaja. Nii et mõelgem hetke, millised on need inimesed, kes mind tõelisuse rajale suunata üritavad, ja proovigem seda ühtsesse süsteemi sobitada.

Elementaarne, Watson! Selleks, et näha PÄRIS elu, tuleb lihtsalt vaadata läbi pudelipõhja!

21 kommentaari “Mis see päris elu siis on?

  1. Kui sa jõudsid jutuga keskklassi auto, kolme lapse ja majalaenuni, tabas mind ebameeldivamat sorti elektrilöök, nimelt selge ja kindel teadmine, et paralleelselt ja samaaegselt sinu poolt praegu (ütleme viisakalt) lahatud hoiakuga eksisteerib ka teine täpselt sama kaljukindel ja vankumatu seisukoht, et kõik, kellel POLE teatud vanuseks neid kolme hea elu elevanti jalge all, kes elavad väikeses üürikorteris ja käivad jala ja võib-olla kütavad oma kodu puudega ja ei saa endale lubada nt väljas söömist, jne, on luuserid ja ühiskonnale kasutud heidikud, kes tuleks ära steriliseerida ja kusagile laagrisse kokku korjata ja kellest võib iga ilmaga külma rahuga üle sõita. Ons see parem?

    1. Või siis leebem versioon antud hoiakust oleks ehk see, et kellel pole isiklikku kinnisvara ja kes ei nautle peene nimega juuste ja alkohoolseid jooke ega tea täpselt, mis kujuga anumaist neid juua tohib, ega käi igal teisel nädalavahetusel teatris, selle elu on, ohjumal küll, TÄIESTI MÕTTETU, seda isegi juhul, kui nad ei tule sulle oma rasket elu kurtma, or smth.

    2. Või, mõtleme veel natuke, näiteks selline hoiak, et kes pole teatud vanuseks abielus ja lapsevanem, selle elu on tühi, külm ee… nojah, jälle mõttetu.

    3. Mis sind ajendas seda paralleeli tooma, millest originaalpostituses ometigi üldse juttu polnud? sind on sellistes asjades süüdistatud või?

      1. MorGie, mitte morfie, aga anname andeks, f ja g on kõrvuti :p

        Ei, lihtsalt, mulle jäi mulje, et sa rääkisid kuidagi isiklikust aspektist. Rents tõi ühe näite (kolm last ja pangalaen) ja mind huvitas, miks sa just sellest kinni hakkasid.

    4. Esmalt vaadates Rentsi blogi, tekib küsimus, et miks ei võiks morfie teha ühte kokkuvõtlikku ja sisukat kommentaari selmet kolme minutiga kolm kommentaari tulistada.

      Teiseks jah sekundeeriks abfabile – et kuidas see kõik sökslöstögö (Rentsi postitusega) seotud on?

  2. P.S Mul on tunne, et “päris elu” on see, mida määratleja ise kuidagi imetleb või eriliseks peab.
    P.P.S Mul on tunne, et need “päris elu” imetlejad on peast veidi pehmed.

    1. Ma leian, et kõik, kes mingid oma valikud ja elustiilid, olgu nad nendega rahul või mitte, üldkehtivaks normiks ülendavad, on veidi peast pehmed.

      1. Mul oli kunagi lähedasem kokkupuude inimesega, kes liigitas ka stiilis “PÄRIS asjad” ja siis “kõik need teised asjad, millega tegeleb enamik ja mis on mõttetud, sest nad pole PÄRIS” – PÄRIS asi oli näiteks puudega kütmine või kohviubade jahvatamine, ja täiesti MÕTTETU pseudoelu oli mingi…kannukohvi joomine enamvähem. Mul sai üsna kiiresti kõrini ja tekkis veendumus, et antud indiviid on peast veidi, khm.

        1. Muide, ma arvan, et seni, kuni inimene räägib oma elust, siis võb päris- ja ee…. mänguasjadeks jagamisel mingi mõte olla. eks igaüks ise teab, mida tehes tal on tunne, et ta teebki seda, ja mille puhul, et ta ainult teeskleb.

  3. Muidugi, teistsuguse ütleja jaoks võib “päris elu” tähendada ka jahti Vahemerel ja värskelt korjatud maasikaid südatalvel. Selge see. Aga sellised inimesed ei tule kellelegi ütlema, et see teine päris elu ei ela, sest nad ei puutu selle klassiga kokku.

  4. veel üks asi tuli meelde: ma olen tähele pannud, et paljudel “päris elust” rääkijatel tähendab see päris elu tegelikult “nagu filmis”. no ja erinevused tulevadki sis sellest, mis sorti filme rääkija kõige rohkem vaatab või mis ta lemmikfilmid on. a igatahes on sellisel juhul kindel, et selline elu, mida üheski filmis veel kujutatud ei ole, ei saa kuidagi “päris” olla. originaalsus ei kõlba.

    1. ja filmieelsel ajal täitsid “päris elu” defineerija rolli raamatud – mille üle on omakorda tehtud metakirjandust. vt Tom Sawyeri suhtumist “Huckleberry Finnis” või Emma Bovaryd või “Northanger Abbey” peategelast. aga ega nii ei mõtle ainult raamatutegelased.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.