“Kes kardab Aafrikat?” Anna-Maria Penu

Just seda raamatut ma täna lugesin. Lootsin huumorit, sest Penu on ju teadatuntud vabadus- ja vabastusvõitleja, lisaks lubasid arvustused arvata, et ta läheb nagu tõeline Valge Inimene kunagi lolli neegrit elama õpetama. Tegelikkus päris nii karm ei olnud. Tundus, et ta siiski hoidis end tagasi ja mingil määral ikka arvestas kohaliku kultuuriga, “tuletoomist” oli päris vähe, mis sellest, et juba pealkirigi mulle koos Penu nimega kohe Woolfi meelde tõi. Ja paras absurdikas oli see küll, aga väga lahe muhe lugemine, mis Uganda kohta päris palju huvitavat informatsiooni andis.

“Minu Hispaania” mind jälle eriti ei tõmba, olen seda lehitsenud, aga tundub, et see ongi tal erinevatest artiklitest ja päevikujuppidest kokku pandud ja kui tema võitlev stiil on isegi armsalt naljakas, siis koos pideva hariva poolega (ta ju kogu aeg õpetab, kuidas oleks õige suhtuda) läheb üsna kiiresti tüütuks. Mitte et ma pahaks paneks, ma ise ka nooruses mõtlesin, et no selgitad ja inimene saab aru – aga siis ma sain suureks ja sain aru, et need, kes aru ei saa, need ei saagi saama, sest nad ongi uhked selle üle, et ainus uudistekanal nende elus on “Reporter” ja viimane raamat oli automanuaal. Nendeni jõudmiseks tuleks näiteks õllepudelite tagaküljele humoorikaid tekste panna. Näiteks:

See on Silver. Silver on gei. “Pedekas”, nagu sina tavaliselt ütled. Aga vaata, Silveril on ka vanemad ja sõbrad. Ta töötab torumehena ja armastab õlut juua. Talle meeldib James Bond. Ta on inimene, gei küll, aga muidu nagu sina ja mina. Ära peksa Silverit.

No niimoodi lihtlausetega ja ilma ülevalt alla rääkimata. Sellest oleks ehk kasu. Kui ei oleks, ei olegi millestki. Aga neid artikleid (mis on kirjutatud stiilis “tuleb tädi Brüsselist ja ütleb, kuidas on”) loen ainult mina, kes ma nagunii arvan, et peksta ei ole ilus ja minu jaoks kisub see üsna kiiresti tüütuks. Nii et “Minu Hispaaniat” ma selle pärast otsast lõpuni ei loe. Aga “Kes kardab Aafrikat?” oli sellest hoolimata päris äge ja suutis mingil määral sellest suhtumisest välja astuda ja sellesse isegi irooniliselt ja analüütiliselt suhtuda.

Kahjuks ei ole kuskil selgitatud, miks raamatul just selline pealkiri on – loodan, et teine osa sisaldab siis vähe rohkem reisimist, muidu on veidi imelik. Või kujutate ette, et keegi kirjutaks raamatu pealkirjaga “Kuidas ma Euroopas käisin” ja tegelikult toimuks kogu tegevus ainult Lätis?

Muide, mitte ainult kaanepilt ei ole hea, vaid ka muud illustratsioonid on ägedad. Piia Põdersalu Harris tegi.

5 kommentaari

  1. Kust see Silveri-tsitaat pärit on?

    • Ise tegin just. Ise tehtud-hästi tehtud, teisi ei saa ju usaldada.

  2. uh, reisiraamat!! maiole veel täielikult taastunud eelmisest, kus berit ja terje käisid lõunaameerikas.
    muidu oli annamariia vanast jah kõva sõnaga tädi, kes meestekeskset maailma sõnavemblaga udjas. kas kaanepilt sedastab meile a-m hetkeolukorda?

  3. Eks see Aafrika olegi suht sarnane, kui mõned riigid välja jätta. Oled sa Keenias või Ugandas, ei paista mingit vahet.

    • Eks seda ütleks ilmselt ka hispaanlane näiteks Ida-Euroopa kohta, aga mina selle väitega küll ei nõustu.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad