Mu sess on ametlikult lõppenud – kuigi seekord oli see üldse pisikene ja hindelisi aineid oli ainult üks, mille ma sain A (mis mind väga rõõmsaks tegi). Tuleval semestril plaanin ametlikult üldse ainult kaks ainet võtta. Mitte et ma arvaks, et see kedagi huvitaks, aga vähemalt ei saa keegi öelda, et talle pole räägitud.
Kuna sess on lõppenud ja hetkel on paar vaba päeva, on rohkem aega ka koertega tegeleda. Täna oli väljas täiega soe, aga ikka ei näinud me kahetunnise jalutuskäigu jooksul mitte ühtki teist koera. See-eest tegutsevad Tartus aga ohtlikud taliliputajad, kes lisaks liputamisele ka jäässe auke kaevavad. Pildil on üks neist. Aukudest, mitte liputajatest.
Testisin huvi pärast üht uut keeleõppeprogrammi, mille nimi on Duolingo. Eelkõige on see mõeldud selleks, et õppida hispaania, saksa või prantsuse keelt, aga nüüd on lisatud ka itaalia ja portugali keele beta. Mina kasutan seda selleks, et oma hispaania ja itaalia keelt arendada (minu keeletaseme juures oleks seal prantsuse keele õppimine vist juba paras totrus, sest ma loen iga päev prantsuskeelset kirjandust ja mul on prantslasi, kellega päriselt suhelda). Hispaaniakeelne on päris okei (muuhulgas lastakse ka asju sisse lugeda), aga itaalia keeles on mõned laused üsna kohmakad (esimese hooga pole ma märganud, et midagi otseselt vale oleks). Ahjaa, miks see mulle nii väga meeldib, on see, et see on nagu arvutimäng – kui valesti vastad, kaotad elusid ja kui elud otsa saavad, pead selle osaga uuesti alustama. Ülipõnev ju. Muuhulgas saab mind seal sõbraks ka lisada. Ja need, kes pole algajad, saavad teha väikese testi ja ei pea siis alguses seda lihtsat kraami õppima.
Muuhulgas on olemas ka selline sait nagu italki.com, kust leiab inimesi, kellega valitud keeles skaipida. Tundub nagu hea mõte, mis?
Käisin eile raamatukogus õppimas, aga unustasin seda Facebooki kirjutada ja Instagrammi pildi panna. Nüüd keegi ei teagi, et ma käisin, kui kohutav. See keeleõppe programm muide küsib ka iga natukese aja tagant, et kas sa tahad äkki oma arengust teistele Facebookis teada anda – sest iga asjaga tuleks ju eputada.
Inimesed on ikka (jätkuvalt) idioodid – Postimehes on artikkel sellest, et alates 2015. aastast on kasside kiipimine kohustuslik. Lugejad loomulikult väljendavad valjult oma nördimust selle üle, et kui neil juhtub õnnetul kombel kass kaotsi minema, saavad nad ta nüüd ehk enne tagasi, kui ta varjupaigas parvoviirusesse nakatub ja maha sureb. No ja kassid muidugi selleks ongi, et armas kassipoeg võtta ja aastane välja visata (et saaks uue armsa kassipoja võtta). Auhind läheb kommenteerijale, kes täiesti siiralt arvab, et see, et tuleb vaktsineerida ka koera, kes aiast väljas ei käi, on valitsuse vandenõu, et temalt raha kätte saada – tuletan meelde, et me elame riigis, kus põhiharidus on kohustuslik. Sellest, mida ma arvan inimesest, kelle koer elu jooksul kordagi aiast välja ei saa, ei hakka ma ütlemagi. Kordan ainult triviaalset klišeed, et igal koeral on küll vaja kodu, aga mitte sugugi igal kodul pole vaja koera.
Tänasest hittloost, kus kõik kritiseerivad, et miks õpetaja midagi ei teinud – aga mida ta oleks saanud teha? Annab vastu hambaid, vallandatakse; sõimab roppude sõnadega – vallandatakse (enne seda jõuab veel ema kooli tema peale karjuma); räägib vanematega – saab sõimata, et miks ta teiste (!) last paremini ei kasvata või süüdistatakse teda mõistmatuses (“ta on meil ju eriline, teda tuleb mõista, mitte hukka mõista”); läheb direktori juurde – hiljemalt kolmandal korral öeldakse, et tuleks ise hakkama saada. Pealegi, sellised kaagid ainult naeravad käskkirja peale ja neid ei huvita, kui nad ka koolist välja visatakse, see huvitab ainult nende vanemaid (kui neidki, meil oli põhikoolis poiss, kelle isa küsis enne kooliekskursiooni täiesti tõsiselt, kas tal on õlleraha vaja). Ma ei näe õpetajal ühtki reaalset võimalust olukorra parandamiseks, kui tegu on algusest peale õpilastega, kes ühtki õpetajat ei austa.
Pärdikute päevaraamat 