anna kannatust

Vahel saan ma šokeeritud

Lugesin Õhtulehe artiklit sellest, kuidas üks mees aastaid oma naist peksis ja laps ema elu pärast kartis. Kole lugu, lausa rõve ja uskumatu, nii et tahaks mõelda, et see on ülepaisutatud, aga mõtlesin, et juhtub igasugu jubedaid asju, mõnel inimesel lihtsalt ei vea. Ja siis lugesin kommentaare – NELI lk kommentaare, mis suuremas osas ütlevad “jah, meie peres oli sama moodi”.

See, mis ühes peres tunduks traagiline erand, tundub nende lehekülgede taustal täiesti kohutav hullumeelsus.

anna kannatust

Muus osas

Muidu on üks kõrv katki, väljas on kolerõve külm, aga loodetavasti toob üks sõbranna viinereid ja siidrit (kõik, mida täisväärtuslikuks toitumiseks vaja on).

Kui keegi kihlvedusid vastu võtab, siis mina pakun, et Molly kasvav kõhubeebi on tüdruk. Raudselt.

Pilti võtta väikse huumoriga. Otsisin lihtsalt midagi rasedusega seonduvat ja avastasin, et see võtab samal ajal kogu Walking Deadi sarja suurepäraselt ühe pildiga kokku.

anna kannatust · antropoloogia

Akadeemilises mõttes ei edene eriti jõudsalt

Kohtusin hiljuti lõpuks juhendajaga (eelmisel semestril oli mul palju tööd ja ka temal omad takistused) ja ootamatu halva uudisena selgus, et pean jalad perse alt välja tõmbama ja ISE liigutama hakkama. Ma üritasin küll vaikselt vihjata, et mul pole siiski veel 30 kukkunud (kõik teavad, et pärast seda naised lakkavad enda eest hoolitsemast ja muutuvad tädideks, hea näide on Notsu, kes täna just kirjutab, et on selle üle suisa uhke), seega on mul väga vähe vaba aega, sest 4-5 tundi läheb ikka iga päev meigile, soengule, trennile, massaažile, riiete valimisele jms ära, nii et noh, oleks ju väga kena, kui ta ise need 40-60 lk paberile viskaks, mis see siis ära ei ole – aga ta ei võtnud sugugi vedu. Nii et pole muud kui “Ise tegi, Ise tegi”.

Aga kui tõsiselt rääkida, on olulisim mure see, et kõiki neid raamatuid, mida mul vaja oleks, ei ole meie raamatukogudest saada. See, kui raamat on Tallinnas kohalkasutamiseks, on juba vedamine. Teoreetiliselt on meil muidugi ka selline asi nagu raamatukogudevaheline laenutamine, aga näiteks English Libraryst raamatu tellimine maksab 21 eurot (selle eest saaks tavaliselt juba raamatu osta) ja mujalt 10 eurot, aga ma ausalt öeldes ei ole kindel, mida see “mujalt” tähendab, sest ilmselt ei tähenda see “vali ise välja raamatukogu Kambodžas”, vaid mõeldakse ikka mingeid partnerraamatukogusid, mille nimekirja mul leida ei õnnestunud. Ma olen hetkel niigi suht vaene, nii et süda tilkus verd eile, kui ühe raamatu ikka endale ostsin, aga ainuüksi esimese hooga on nimekirjas kaks tükki veel, mis igatahes võiksid olla ja mis maksavad kokku üle saja euro. Ja jutt käib hetkel ühest lõputööst, mul on neid kaks, teise lõputöö potentsiaalse kasutatava kirjandusega ma alles hakkan tõsisemalt tegelema (nii et peaks vist raamatute ostmiseks sponsori leidma), mistõttu ma pole ka teiste juhendajatega kokku saanud, sest ühel poleks mulle hetkel midagi kasulikku öelda ja teisega vestlemiseks pole ma ise veel valmis, vaid pean mingit eeltööd tegema, mõned raamatud läbi lugema ja end intellektuaalsel tasandil ette valmistama.

Eriti nõme on teha seda tühja tööd, mis silmaga nähtavat tulemust ei anna – no näiteks sorteerida internetis tundide kaupa võimalikke sobivaid artikleid ja raamatuid, et leida midagi, mida kasutada annaks. Rabeled mitu tundi ja selle tulemusel on sul hunnik asju, millega sa alles pead tegelema hakkama ja ega keegi ei tea, kas sellel ka otsene kasutegur olema hakkab.

Noh ja lisaks muidugi see, et kohustuslik viidete arv pole küll ette antud, aga üldiselt jäävad need magistritöödel siiski kuskile 50-100 kanti, mis omakorda tähendab, et kõik need raamatud ja artiklid oleks ometigi vaja läbi ka lugeda (no ja tegelikult ka need, mis esmalt läbi loetakse ja siis kasututeks osutuvad). Ja siis käivad sõbrannad internetis rääkimas, et nad ilmtingimata peavad mulle mingit ilukirjandust tooma, sest see on nagu päriselt ka täiega hea. Või küsivad, kas ma ei tahaks nendega koos vaadata täiega head seriaali, millel on ainult 680 episoodi. Ja mina pean ütlema nagu kangelane:”Ei, ma olen… Asjalik.”

Jah, selline mu elu täna on. Külm ja asjalik.

anna kannatust

Tõelised Esimese maailma mured

Tahaks “Pilveatlast” lugeda, aga raamatukokku peaks viisteist minutit jalutama. Keegi seda mulle ukse taha ei taha tuua? Tahaks enne lugeda ja siis alles otsustan, kas filmi ka vaatan.

Muidu läheb hästi, olen end jupiks ajaks erinevate lepingutega kindlustanud. Tänagi ütlesin K-le:”Õnneks on tegu erinevate töövõtulepingutega, mis tagab likviidsete vahendite püsiva lisandumise lühikeste ajavahemike järel.” Ta leidis, et ma olen ühe advokaadibürooga (kus olen senini veetnud täpselt ühe koosoleku ja ilmselt jääbki koostöö üsna põgusaks) liigselt koostööd teinud. No mine võta kinni.

Pildil on K lõunauinakut tegemas.

anna kannatust

lugemisest ei tule midagi head

Käime siis üle tänased põnevaimad artiklid. Esiteks loen juba mitmendat korda sellist väidet:

Abikaasa juures välisriigis elavad naised üldjuhul tööl ei käi, tihti ei valda nad ka kohalikku keelt.

Esiteks olen ma muidugi veidi skeptiline. Arvan, et pigem on nii, et enamus neist suure kisaga lahutavatest naistest, kes oma lapsi kätte ei saa, on need, kes tööl ei käi ja ei valda kohalikku keelt. Mina ämmana ei jätaks ka oma pojakesele sapist märkust (või viit) tegemata, kui ta tooks koju venelanna või hispaanlanna, kes abielluks temaga, sünnitaks talle lapse, aga kogu selle protsessi käigus keelt ära õppida ei viitsiks. Teiseks paneb naine end sellega teadlikult nõrgemasse positsiooni, sest on selge, et kuhu ta ikka läheb, kui keelt ei oska. Perekoolist lugesin kunagi põhjendust, et “mul ei ole siin sõpru, nii et ei ole kellega keelt praktiseerida”. Elati siis mehe sünnimaal, aga no ega ta mehega ometigi juttu ajama ei hakka, mehe suguvõsast rääkimata.

Teiseks lugesin ambitsioonika pealkirjaga artiklit “Kõrgharitud noore lugu: kuidas ma tööd otsin“. Artiklist selgus, et kõrgharidusest rääkides peeti silmas Tallinna Ülikoolist saadud bakadiplomit filosoofias. Tööd otsib ta juba üle kevadest saadik, aga no ei taheta sobivat tööd pakkuda ja ettekandjaks ta ka ei taha. Seda, mis see sobiv töö siis oleks, kahjuks sealt artiklist välja ei tule, tüdruk suisa kurjustab selle pärast, et töötukassa töötajad ei taha kuulata tema pikka juttu sellest, kui loogiline mõttekäik tal on, vaid tahavad teada, mis nad sobiva töö lahtrisse siis kirjutama peaksid. Ma tahaks ka teada, sest isegi kui mul oleks näiteks sekretäritööd pakkuda, ei julgeks küsima minna, sest äkki see ei ole samuti piisavalt kõrgelennuline.

Püha Jumalaema, loen ja mõtlen, et miks mina siis ometi aega raiskan, mul on ju ometigi baka kirjanduses ja suisa kõrvalerialagi olemas, viimane aeg hakata vorpima artikleid sellest, kuidas mind ei olegi veel Sirpi toimetajaks võetud. Aga kui täitsa tõsiselt rääkida – kui juba pool aastat on tööd otsitud, tasuks ehk mõelda sellele, et minna kuskile vabatahtlikuks. Saaks vähemalt veidi kogemusi ja oleks hiljem midagigi CV-sse kirjutada.

P.S. Üks hea artikkel ka. Nimelt arutasime eile Facebookis seda, et kuidas küll prantsuse koomikud kõik nii lõpmata kehvad on (ja parimad neist pole üldiselt prantslased) ja leidsin ühe artikli, mis seda teemat analüüsib ja on tõesti täpselt nagu rusikas silmaauku. Ka see hariduse kohta käiv osa.

anna kannatust

ma olen liiga laisk, et paranoiline olla

Sõbranna tuli nädalavahetusel Facebookis rääkima, et ikka nii imelik, et Josef Fritzl sai aastaid tegutseda ja ta naine ei teadnud väidetavalt midagi. Olen nõus, väga kahtlane. Ja siis hakkasin arutlema, et kui keegi minu keldrist laiba leiaks, oleks ma täpselt samasugune “Ma ei osanud arvatagi” naine. Mul pole küll keldriskäimist ära keelatud, aga ma lihtsalt ei viitsi sinna kunagi minna, külm ja pime on seal ka ja mis ma ikka seal käin siis. K ikka vahel käib, ta hoiab mingeid tööriistu seal ja vahepeal oli seal veits puid, kui kõik kuuri ei mahtunud jne. Aulis oli selle aja peale muidugi väike paranoialambike tööle hakanud ja ta küsis, et noh, vahel ikka kontrollimas käid ju (sest kes meist ei käiks vahel ikka kontrollimas, ega meie muidu normaalsena tunduval abikaasal keldris äkki väikelast, seksiorja või kasvõi lihtsalt nigeerlasest nõudepesijat ei ole).

Ma korraliku kodanikuna siis hetke muidugi mõtlesin ja otsustasin, et ei viitsi. Esitasin ka Aulile need igati loogilised põhjendused – meil on keldris peaaegu välistemperatuur, nädalavahetusel oli üle kahekümne külmakraadi, seega ei jääks meil keldris piiratud liikumisvabadusega isik isegi üheks ööpäevaks ellu. See, kes liigutada saab, saaks aga piisavalt lärmi teha, sest meie keldriaknad on kohe kõrvalmuti korteri juures ja arvestades seda, et ma kuulen praegu, mida Jose oma armastusest räägib, kuuleks ilmselt ka tema meie teoreetilise pantvangi laamendamist. Nii et elus pantvang aitaks end ise ja elutu võiks ju ka kevade poole vähe soojema ilmaga sealt ära korjata. Tal ju enam kiiret ei oleks.

Siinkohal ütles sõbranna, et ta peab nüüd kahjuks välja logima. Mida? Ma ainult arutlesin ju.

Oi, vaadake, kiisud.

literature

Mulle meeldib kingitusi saada

Seetõttu teen ma neid endale ise. Peaaegu sama hea, kui “Muhv, nõudmiseni”. Tegelikult tegin ma selle postituse juba septembris, aga miskipärast oli tollal avaldamata jäänud, nii et kõpitsesin nüüd pisut. Igatahes sain septembris paki, kus sees see, millel palju lehti, aga mis ei ole puu. Vabas tõlkes võiks raamatu pealkiri olla “Karnivoorijutud” või “Lihasööjajutud” (kokkukirjutatuna, sest see karnivoor on originaalis omadussõna, mitte ei ole need ühe lihasööja jutud). Bookdepository on üks hea koht, seal ju saatekulu ei küsita.

Pealegi ei priisanud ma niisama, vaid mul oli ka põhjus. Jah, nii kaugele oleme me jõudnud, kallis rahvas, head kirjasaatjad üle kogu maa, ilukirjanduse ostmiseks peab ka põhjus olema. Mul tuleb sel semestril ilukirjanduse tõlkimine (minu viimane kohustuslik aine), kus esialgsete andmete kohaselt tuli vabal valikul novell tõlkida (nüüd tundub, et vist ikka ei tule, aga pole hullu, raamat on hea). Tahtsin tiba tänapäevasemat autorit kui Voltaire ja sellist, keda teised tõenäoliselt ei vali, nii et kuna Quiriny’t pole Eestis veel avaldatud (ja loodetavasti selle paari kuu jooksul ka ei avaldata), arvasin, et see on hea valik, seda enam et see võitis 2008. aastal suisa kaks auhinda (Marcel Thiry ja Rosseli oma).

Vot sihuke uhke asi, silmad juba esimesest hetkest lausa sügelesid lugemise järele. Nüüdseks on see ammu läbi, nii et üritan veidi aimu anda, millega tegu. Autor laseb kujutlusvõimel üsna vabalt lennata. Nii on siin lugu näiteks mehest, kes oli suhtes naisega, kes oli osaliselt apelsin. Mehest, kellel oli mitu keha. Mehest, kes kuulis alati seda, kui temast räägiti, ükskõik, kus see ka toimuks. Pervertidest, keda erutas naftareostus. Palgamõrvari huvitavamatest elamustest. Muuhulgas oli ka üks eriti lühikeste jutukestega peatükk, kus olid need, mida meil Eestis kutsutakse vist Antsu-juttudeks (teate küll – “Antsul tuli pliidi ees istudes tukk peale, ta lükkas tuki pliidi alla tagasi.”) – Bernard on kangelasele nimeks andnud Pierre Gould, suisa extraordinaire Pierre Gould. Olid küll sellised armsad, aga siia panekuks mitte nagu piisavalt ägedad. Pikemad lood olid ägedad, aga neid ei viitsi ma jälle ei põhjuseta tõlkida ega ümber kirjutada ja autoriõigused võiksid ilmselt ka takistuseks saada. Panen ainult ühe lause raamatu kõige viimasest loost (“Karnivoorijutud”), kus saatanlikud lihasööjataimed oma peremehest elukaaslasest teadlase ära sõid, aga ise salapäraselt kadusid:

Peut-être ont-elles pourri sur pied lorsqu’il est devenu clair pour elles que celui qu’elles aimaient de toute leur haine ne renaîtrait pas ?

Ehk kõdunesid nad kohe, kui sai selgeks, et see, keda nad kõige oma vihkamisega armastasid, ei sünni enam uuesti?

Pildil on ühe Lyoni raamatupoe sissepääs.