Minu igapäevane hommikuvõimlemine

Umbes 28:15 tulevad need päriselt huvitavad asjad.

Lõpuks ometi on kõik kommenteerijad üksmeelel

Postimehes on artikkel – Pevkur arvab, et inimesed võiksid kuritegudest politseisse rohkem teada anda. Ja nagu ikka, kui inimestel on isiklikke kogemusi, jagavad nad neid, mitte ei kuluta kuuma õhku (antud hetkel siis sõrmevaeva) ainult sõimamise peale. Seejuures on kommentaarid valdavalt ühesugused – ei kurdeta mitte seda, et politsei ei saanud hakkama, vaid seda, et politsei ei üritanudki midagi teha. Võiksin siia panna oma kogemusi, aga mõned rikuks teiste inimeste privaatsust (tean tüdrukut, keda veendi 20 minutit politseis, et ta ikka ei teeks vägistamise kohta avaldust, sest pole mõtet, sinikatel hoiab jääd peal ja ise päris kaine ei olnud ka ju, mis siin ikka kurta) ja teised ei erine millegi poolest neist, mida Postimehes jagatakse. Näiteks:

Mul käidi keldris sees, naaber nägi vargaid, nende autot, autonumbrit. Oli nõus lahkelt tunnistama … mida aga ei juhtunud, oli tunnistuse võtmine – politsei kohapeal (saabus 4 tundi hiljem) tahtis ainult minu seletust, milles ma ise midagi öelda ei osanud kuna naaber helistas, et käidi sees. Politseinik võttis justkui vägisi vastu info selle kohta, et naaber nägi ja ohates siis kirjutas naabri kontaktid paberinurga peale, sedagi seetõttu, et me naabriga mõlemad nõudlike nägudega kõrval seisime. Kogu kuriteopaiga analüüs seisnes keldriuksest kahe pildi tegemises ja ohkamises.
Edasi ei juhtunud mitte midagi, ei kutsutud naabrit ütluseid andma, vaikus. Poole aasta pärast tuli teade, et uurimine lõpetatud kuna ei leidnud midagi.

ja

Enam-vähem sama teema: andsin jope mõned aastad tagasi valvega riietehoidu, neli tunnistajat nägid, kuidas ma rahakoti taskusse jätsin. Jopet kätte saades rahakotti enam ei olnud muidugi. Ma saan aru, et klubi ei vastuta ja ses mõttes oma lollus, aga politseile tegin avalduse, sest hoolimata sellest, et klubi ei vastuta, tuleb varas kätte saada. Riietehoius on kaamera, samuti lisasin tunnistajate kontaktid. Kellegagi ühendust ei võetud ja mingi aja pärast tuli teade, et uurimine on peatatud. Uurimise lõpetamise kohta ei tulnud isegi teadet enam.

Või mõtlemapanev:

Kord teatasime kraavi sõitnud autost ja seal sees olevast purjus juhist. Teise helistamise järel tuli politsei kohale. Kaks päeva pärast seda helistas kaineks saanud joodikjuht kaebaja telefonile ja tegi tapmisähvarduse… Me ei olnud tuttavad. Kust ta numbri sai?

Kuigi mina olen jätkuvalt seisukohal, et kui vähegi aega on, tasub teatada. Esiteks leiavad nad vahepeal kogemata ikka mõne päti üles ka (see, kes meil korteris sees käis, jäi juhuslikult kuskil mujal vahele ja tunnistas ka meie juures käimise üles ja on nüüdseks juba suisa vangist väljas [ei üllataks, kui nüüdseks uuesti kinni oleks juba, sest ta oli eelnevalt 11 korda karistatud], kuigi seda aega, mil ta midagi tagasi maksma hakkab, ei jõua ilmselt keegi ära oodata) ja teiseks on siis vähemalt statistika natukenegi tõepärasem.

Ahjaa, mul on lisaks veel ka selline kogemus, et politsei paberimäärija adresseeris mulle paberid, mille sisuks oli minule täiesti tundmatu naisterahva suhtes toime pandud kuriteo uurimise lõpetamine. Paari päeva pärast selgus, et sama naisterahvas omakorda oli saanud kirja meie autosse sissemurdmise kohta (mille uurimine samuti lõpetati). Saan aru, et igati inimlik eksitus, aga kui sa töötad delikaatsete isikuandmetega, siis võiks ikka kolm korda vaadata, mis kuhu ümbrikusse läheb.

P.S. Ma ei mäleta, kas ma esitasin juba avaliku vabanduse selle pärast, et ma ise kolm korda ei vaadanud ja hiljuti automaatselt meililisti vastasin, mitte otse Marjule? Kui ei vabandanud, siis vabandan nüüd, sest tegelikult arvan ma, et see on oluline, et inimesed leiaksid selle ühe minuti, et mõelda, mida ja kellele nad täpselt kirjutavad.

P.P.S. Pilt ei seostu kuidagi Eesti Politseiga, aga nii Punamütsike kui Ülikuri Hunt on mõlemad lihtsalt nii ägedad, et tahtsin neid teiega jagada.

story of my life

Kõike te ju alati teate

Ma ei leia ühestki andmebaasist raamatut “World Making: The Literary Truth-claim and the Interpretation of Texts”. Kas teie leiate? Krisost saaks tellida, aga nad tahavad 40 eurot ja kuni neli nädalat. 😦

Operatsioon “Päästke vaal”

Siinse pinnapealse infovoolu taustal on jäänud rääkimata üks väga tõsine asi, sest eks minagi häbenen pisut. Vanus ei ole enam see, mis ta oli ja üldse tundub, et füüsikareeglid hakkavad ka minule mõjuma. Nimelt tuli jõulude + jaanuariga terve kg juurde. Jah, te lugesite õigesti, mitte gramm, vaid kilogramm.

Asi võib muidugi olla ka selles, et mu ema kaal on katki või selles, et mul olid seekord teksad jalas, aga selge on see, et niivõrd traagilistesse uudistesse ei saa rahulikult suhtuda. Nutsin kaks päeva, sõin murest murtuna kooki ja jäätist, uputasin selle alla ohtra siidriga ning siis alustasin operatsiooni, mille koondnimetus on “Päästke vaal”, aga mis paberitesse läheb kirja kui “Päästke vaal, laske ta avamerre ja andke meile tagasi meie Rents, kelleta me päevad on loetud”.

Pikalt ma ei viitsi rääkida, seda enam, et ega seal peale mõistliku toitumise ja uuesti korralikult ja järjepidevalt jooksmas käimise midagi ei olegi.  Trennipäeviku võtsin ka kasutusele, et oleks must-valgel näha, kui ma laisklen – üldiselt ma ühe päeva nädalas luban endale, kus keha isegi venitamisega ei piina. Jalad on mul sellised imelikud, et kuigi ma näen täiega vaeva, et avaldada neile venitades survet, aga mitte liigselt, lähevad nad ikka ehmatusest selle peale nii lukku, et järgmisel päeval ei taha erilist koostööd teha. No ja üldiselt on nii, et ülepäeviti käin jooksmas ja ülepäeviti teen joogat/pilatest vms üldfüüsilist, mis võiks selle kõhu ära kaotada üldist lihastoonust tõsta.

Pikemalt tahtsin aga rääkida sellest, et eriti usinatel päevadel (hetkel on neid nüüd olnud täpselt üks, aga see ei jää igatahes viimaseks) käime nüüd jälle seinal. Üleval saab näha, kuidas see asi teoorias peaks käime – vastikult hästi painduv ja gravitatsiooni eirav Sirgi oma nõmedalt reaalsete seljalihastega.

Alumisel pildil on reaalsus. Paks Rents oma veel paksema patsiga. Tegelikult pole asi muidugi nii hull, suviste trennipükstega ja ilma suure pusata näeks ma kohe poole väiksem välja, aga esiteks on saal jahe ja teiseks kaasneb lühemate pükstega kohe teatavasti ka jalgade siledana hoidmise kohustus. St teoorias muidugi ei kaasne, aga siis ei julgeks ma neid pilte küll näidata. Vaadake patsi ja tehke selle põhjal omad järeldused.

Aga see on tõesti täpselt selline asi, mis õpetab kõiki lihaseid kasutama (ja samas võtab need korralikult läbi), end sihipäraselt liigutama, vahemaad ja oma võimeid hindama ja sada asja veel. Kuna see oli üle väga pika aja mul esimene trenn (juunis neid Tartus ei toimunud, Prantsusmaal on see megakallis ja terve eelmise semestri olin lihtsalt laisk), tegime seekord ainult bouldering’i ja seega kõrgele ei läinud. St ainult selle ühe korra ronis Sirgi korraks kõrgemale, et mulle näidata, kuidas end liigutada saab, sest ilma vööta ei tohi kõrgele ronima minna. Mul pole ilmselt veel järgmine kordki selle jaoks vajadust, sest praegu võtab lihased ikka väga kiiresti läbi ja osavust suurt ei ole. Kuigi esimese trenni lõpuks hakkas kehale juba vaikselt meelde tulema näiteks see, et tegelikult ON võimalik seinal puhkeasendit võtta (end jalalihaste ja asendiga seina küljes hoida, et käed natuke puhata saaksid), ja see, et kui ainult natuke pingutada, ulatab tegelikult üllatavalt kaugele. Leap of faith saab siin üsna otsese tähenduse. 😉

Mulle meeldivad rahulikud mehed

Sellele siin võiks suisa mingi auhinna anda. Õige mees ei tõmble iga tühja-tähja pärast.

P.S. Ma tean, et see pole päris, aga naljakas on ikka.

Seal, kus valitakse kõige armsamat beebit,

on alati kohal ka kõige suurema peapõrutusega lapsevanemad. Miskipärast osaleb sellistel võistlustel alati üsna vähe Pireteid ja Martineid või kasvõi Christophere ja Michaeleid. Küll aga on seal esindatud (ja ma TSITEERIN, need on kõik päris nimed) näiteks: Kristen Stig, Jeison, Lysandra, Brendon, Rico, Kenert, Joko-Liise, Harles, Hayleen, Heily, Keron, Keisy-Daile, Roven, Arabella-Delysa, Mya-Brittlynn, Robin Abzalon, Rihanna, Renesmee Eleanor, Bennet, Makar, Jaslyn-Kristelle, Cirocco, Dominick Bayron.

Mya-Brittlynn? MYA-BRITTLYNN? NO MIKS OMETI? Mida see Mya-Brittlynn teeb elu lõpuni iga kord, kui ta käest küsitakse, kuidas ta nime kirjutatakse? Rihannal vähemalt selles osas niipea probleeme ei tule. Ja kogu sellest nimekirjast Joko-Liise tegelikult kõlab hästi ja ei ole mingit rõvedust sisse topitud, igaüks saab aru, kuidas seda kirjutatakse jne, nii et selle kohta ma halvasti ei ütle. On küll silmatorkav, aga heas mõttes.

Perekoolis (jah, käisin tõesti seal jälle) on see teema palju kirgi kütnud ja muuhulgas kulutatakse palju auru ka selle peale, et miks ometi poistel “pikad tüdrukute juuksed” on. Sest pikad juuksed saavad ju ainult tüdrukutel olla. No ja roosa särk peaks ilmselt ka poiste seljas põlema minema vms.

Teel filosoofiateaduskonna kokkutulekule

Agnes: “Mis meist saab?”
Gabriel: “Ei tea.”
Eemalt hiilib kamp ehitajaid.
Ehitaja 1: “Jõudu, humanitaarid!”
Ehitajad [Naeravad.]
Ehitaja 2: “Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole filoloog!
Ehitajad [Ilge naer.]
Ehitaja 3: “Ei tea, kumb?”
Ehitajad [Ilge naer.]

kuidas Rents internetisõltuvuse vastu võitleb

Nii, nagu pildilt näha. Arvuti on kõrgel kõlari otsas ja selle kasutamiseks peab püsti seisma. Tüütu ja samas seljale kasulik. Ja kõik raamatud saavadi hopsti loetud.

Sepu kiidab heaks.

21.02

Kirjutasin vahepeal pika postituse sellest, kes võiks olla saate “Eesti otsib superkriminaali” esimene kandidaat, aga hakkasin häbenema ja kustutasin selle ära, sest narrida ei ole ilus. Nüüd mõtlen, et oleks võinud vähemalt teoreetilise poole alles jätta, see oli päris kena teooria sellest, kuidas staarkriminaal on see, kes kõnnib edukalt märterluse ja kuritegevuse piirimail, nii et on raske aru saada, kummale poole ta siis kukub. Galojan näiteks, kes oma raamatu ja sõnavõttudega väga aktiivselt ise oma narratiivi loob (ei, tema poleks see kandidaat olnud). Mul on tunne, et minus on tõeline meediaekspert kaduma läinud.

Aga räägin ma hoopis kirjutamisest. Ma ei mäleta, kes, aga keegi hiljuti ütles, et kirjutavad need, keda tavaelus piisavalt ei kuulata. Kirjutamine pakkuvat neile võimaluse oma lugu ära rääkida. Vat ei tea, ma muidu ei tunne, et ma piisavalt tähelepanu ei saa, aga lood saavad siin “ära räägitud” küll. Kui ma olen korra loo kirja pannud, on sellega minu jaoks ühel pool ja ei ole enam tahtmist sellega tegeleda, seda viimistleda, sellele teemale liigselt mõelda – ja kui keegi näiteks küsib, kas ma ei tahaks mõnda neist artiklina kuskile edasi saata, on tegu pigem tülika kohustusega, sest lugu on ju juba kirjas.

Selle pärast ei ole ma kunagi kadestanud näiteks muusikuid, kes käivad tuuritamas ja peavad ühte ja seda sama laulu miljon korda laulma – eriti vanade rokipeerude puhul tekib küsimus, et kas see raha on ikka seda väärt. Vastus on muidugi jah, aga see oleks mulle ikka üsna vastukarva. 😀 Või muudkui maalida hunnikus päevalilli nagu van Gogh, kuigi temast saan ma isegi aru, kui ikka oled millestki haaratud, siis oled.

P.S. Leidsin viimaks ometi asja, mille jaoks mina liiga äkiline olen – muidu on probleemiks ikka see, et ma olen liiga eestlaslikult uimane. Eriti oli see jama muidugi kaklussituatsioonides, kus lõin teise pikali ja mõtlesin, et “peaks vist nüüd lööma ka”. Ja eriti jama oli muidugi vastupidises situatsioonis, kus ma mõtlesin, et “peaks vist end kähku püsti ajama”. Neil, kes ei mõelnud, vaid tegutsesid, läks tiba paremini. Aga nüüd tegin ma korra joogat. No täitsa lõpp. Ütleb onu “ja hästi aeglaselt käed vastu maad” – teen hästi aeglaselt, jõuan maani ja need on videos kätega ikka kuskil rinna kõrgusel. Minu lemmik on muidugi see “seiske kolme sõrme peal, üks jalg pange kaela taha, teise jala suure varbaga kratsige nina – ja nüüd hoidke seda asendit ning keskenduge hingamisele”. Ma keskendun parajasti ellujäämisele! Siin ei ole midagi rahulikku! Ma ilmselgelt ei ole joogainimene, mõned harjutused on head, aga muu on minu jaoks liigne uimerdamine.

P.P.S. Suurepärane uudis mänguhuvilistele on see, et Planescape Tormentile tehakse uut osa.