Kuna filmist nii palju räägitakse ja Tavainimene ka raamatust positiivses võtmes kirjutas, otsustasin seda lugeda. Üldse tundub viimasel ajal, et ma “kirjutan tema pealt maha”, sest kuigi ma “Siili elegantsi” kohtasin esmalt hoopis mujal ja tõuke selle lugemiseks sain sealt, jõudis tema enne arvustuse kirjutada ja kes mind nüüd enam usub.
No aga raamatust. Esiteks loomulikult taaskord lugu loos ja loos ja loos, nagu viimasel ajal kombeks. Mitte midagi pole muutunud, kirjanikud otsivad ikkagi midagi “uut” ja “erilist” ja post-postmodernismis tundub selleks sümbioos olevat. Nagu Timothy Cavendish selles raamatus ütles – kõik lood on juba ammu kirjutatud, oluline pole mitte “mis”, vaid “kuidas”.
Kuidas siis? Mõni asi jäi häirima. Liiga tuntav moraalilugemine ja liigne naiivsus, millega raamatut rõõmuga klišeedega täideti. No näiteks see, kuidas tulevikuinimene rääkis mineviku suurtest optimistidest Orwellist ja Huxleyst. Mind ei võta küll enam muigamagi, mõne jaoks ehk määrib veidi mett mokale see, et “ta räägib autoritest, keda ma olen lugenud”. Kuigi üldiselt kipub ikka nii olema, et kui keegi ise end kõva häälega optimistiks nimetab, selgub peatselt, et ta on lihtsalt loll.
Alles paari päeva eest oli vaidlus ühe tainapeaga, kes väitis, et arengut ei ole olemas, sest inimesed pole ju aastasadade jooksul targemaks muutunud. Küsimuse peale, miks areng peaks tähendama, et midagi PAREMAKS läheb, jäi ta üllatunult õhku ahmima. Ma olen ju pessimist, minuga pole mõtet vaielda – nii nagu on pessimist igaüks, kes ütleb, et see, kes on sündinud, peab suure tõenäosusega ka ükskord surema.
Aga raamatust rääkisime me. Teiseks häirivaks elemendiks oli see, et autor üritas lugusid liiga tugevalt kokku traageldada, see sünnimärgi teema oli ikka veits üle võlli ja ei andnud asjale väga midagi juurde. Kui, siis ehk rõhutas seda, kuidas mõni loll isegi aastasadade jooksul midagi ei õpi.
Seda kriitikat ei ole vaja valesti mõista. Tegelikult meeldis see raamat mulle väga. See oli üsna nauditav lugemine ja ma tõesti tahaks näha, kuidas nad selle filmilindile pannud on, seda enam, et filmis on ilmselt rõhk tegevusel ja moraalitsemisele jääb vähem aega. Kõiki lugusid oli üsna huvitav jälgida ja Aet Varik väärib selle tõlke eest eraldi äramärkimist, sest seda tööd ei olnud igatahes lihtne teha. See, et lood omavahel seotud olid, oli siin igatahes pluss, mitte miinus. Norin ma lihtsalt selle pärast, et ma ei saa teisiti, sest täiuslik see ju ei olnud. Aga äge oli sellest hoolimata. Rõhutatud karakterid olid toredad, dändi oli ikka väga dändi ja tõsine ajakirjanik ikka tõsine ajakirjanik ja olude sunnil kangelaseks saanu oli muidugi olude sunnil kangelane. Keegi ei olnud oma olemusest ei vähemat ega enamat. Lausa irooniline, et ainsana tõusis iseendast kõrgemale tehisintellekt, kes suutis suuremat pilti näha. Minu lemmik oli muidugi Zachry (sic, see on selge märk inimkonna mandumisest, kui Kevinite ja Zacharyte nimedest juba tähed kaotsi hakkavad minema), sest hoolimata sellest, et ta valetas, oli ta siiski ainus, kellel oli algusest peale oma tõde, mille järgi elada. Ka selles karmis maailmas. Mulle tundub, et varsti kirjutan filmist ka. 🙂
Ja miskipärast iseenesestmõistetavalt meenus mulle Aleksander Müller. Pääsemist ei ole: