literature · music · Uncategorized

“pilveatlas” (raamat) (+ Müller)

Kuna filmist nii palju räägitakse ja Tavainimene ka raamatust positiivses võtmes kirjutas, otsustasin seda lugeda. Üldse tundub viimasel ajal, et ma “kirjutan tema pealt maha”, sest kuigi ma “Siili elegantsi” kohtasin esmalt hoopis mujal ja tõuke selle lugemiseks sain sealt, jõudis tema enne arvustuse kirjutada ja kes mind nüüd enam usub.

No aga raamatust. Esiteks loomulikult taaskord lugu loos ja loos ja loos, nagu viimasel ajal kombeks. Mitte midagi pole muutunud, kirjanikud otsivad ikkagi midagi “uut” ja “erilist” ja post-postmodernismis tundub selleks sümbioos olevat. Nagu Timothy Cavendish selles raamatus ütles – kõik lood on juba ammu kirjutatud, oluline pole mitte “mis”, vaid “kuidas”.

Kuidas siis? Mõni asi jäi häirima. Liiga tuntav moraalilugemine ja liigne naiivsus, millega raamatut rõõmuga klišeedega täideti. No näiteks see, kuidas tulevikuinimene rääkis mineviku suurtest optimistidest Orwellist ja Huxleyst. Mind ei võta küll enam muigamagi, mõne jaoks ehk määrib veidi mett mokale see, et “ta räägib autoritest, keda ma olen lugenud”. Kuigi üldiselt kipub ikka nii olema, et kui keegi ise end kõva häälega optimistiks nimetab, selgub peatselt, et ta on lihtsalt loll.

Alles paari päeva eest oli vaidlus ühe tainapeaga, kes väitis, et arengut ei ole olemas, sest inimesed pole ju aastasadade jooksul targemaks muutunud. Küsimuse peale, miks areng peaks tähendama, et midagi PAREMAKS läheb, jäi ta üllatunult õhku ahmima. Ma olen ju pessimist, minuga pole mõtet vaielda – nii nagu on pessimist igaüks, kes ütleb, et see, kes on sündinud, peab suure tõenäosusega ka ükskord surema.

Aga raamatust rääkisime me. Teiseks häirivaks elemendiks oli see, et autor üritas lugusid liiga tugevalt kokku traageldada, see sünnimärgi teema oli ikka veits üle võlli ja ei andnud asjale väga midagi juurde. Kui, siis ehk rõhutas seda, kuidas mõni loll isegi aastasadade jooksul midagi ei õpi.

Seda kriitikat ei ole vaja valesti mõista. Tegelikult meeldis see raamat mulle väga. See oli üsna nauditav lugemine ja ma tõesti tahaks näha, kuidas nad selle filmilindile pannud on, seda enam, et filmis on ilmselt rõhk tegevusel ja moraalitsemisele jääb vähem aega. Kõiki lugusid oli üsna huvitav jälgida ja Aet Varik väärib selle tõlke eest eraldi äramärkimist, sest seda tööd ei olnud igatahes lihtne teha. See, et lood omavahel seotud olid, oli siin igatahes pluss, mitte miinus. Norin ma lihtsalt selle pärast, et ma ei saa teisiti, sest täiuslik see ju ei olnud. Aga äge oli sellest hoolimata. Rõhutatud karakterid olid toredad, dändi oli ikka väga dändi ja tõsine ajakirjanik ikka tõsine ajakirjanik ja olude sunnil kangelaseks saanu oli muidugi olude sunnil kangelane. Keegi ei olnud oma olemusest ei vähemat ega enamat. Lausa irooniline, et ainsana tõusis iseendast kõrgemale tehisintellekt, kes suutis suuremat pilti näha. Minu lemmik oli muidugi Zachry (sic, see on selge märk inimkonna mandumisest, kui Kevinite ja Zacharyte nimedest juba tähed kaotsi hakkavad minema), sest hoolimata sellest, et ta valetas, oli ta siiski ainus, kellel oli algusest peale oma tõde, mille järgi elada. Ka selles karmis maailmas. Mulle tundub, et varsti kirjutan filmist ka. 🙂

Ja miskipärast iseenesestmõistetavalt meenus mulle Aleksander Müller. Pääsemist ei ole:

alcohol

Me kõik vajame vahel juhendamist

Nägin unes, et mul on sünnipäev. Kõik tundus äärmiselt realistlik. Esmalt läksin ma Tallinnasse ööklubisse, et seda tähistada, mis tundub ometigi väga minulik. Seal oli mul uksel vastas Jan E. Uuspõld, kes ei näidanud küll üles erilist huvi omavahelise suhtluse vastu (seega oli meid kaks), kuid tahtis hirmsasti tekiilat ja viina välja teha. Usutav. Sirgi minu kõrval hakkas endale usinalt jooke sisse kallama – veel usutavam. Okei, see, et ta juba esimese tekiila peale näost ära hakkas vajuma, on päriselt tõenäoline, nii tavaliselt juhtub nendega, kes väga harva tarbivad. Pärast paari esimest jooki hakati kakaopõhiseid kokteile serveerima, sest “külm on ju väljas” (mu sünnipäev on mais). Rõhutan, et jätkuvalt tundus see kõik mulle täiesti loogiline.

Pidu oli tore, aga pidin korraks teatris ära käima, sest mulle pakuti seal tööd. Ei, mitte näitlejana, ma pidin kuskil pööningul mingit kirjatööd tegema. Mind viidi kitsukesest trepist üles (“ettevaatust, ära kassisita sisse astu”), vaatasin ruumid üle ja läksin peole tagasi. See oli jõudnud juba nii kaugele, et laest rippusid alla pmst teepakikesed, aga alkoholiga, et keegi ometigi kaineks ei jääks. Muidu oleks ehk toregi olnud, aga inimesed tulid kurtma, et Sirks on ikka täiega imelik ja ei pea end normaalselt üleval (mina tõelise sõbrana ei seostanud seda muidugi üldse alkoholiga ja vastasin siiralt ja süüdimatult:”Ah, ärge pange tähele, ta ongi selline”, enne kui taipasin, et mul palutakse oma purjus sõber ära koristada) ja siis helises juba äratuskell.

Kahju kohe, et päris elu nii põnev ei ole.