literature · music · Uncategorized

“pilveatlas” (raamat) (+ Müller)

Kuna filmist nii palju räägitakse ja Tavainimene ka raamatust positiivses võtmes kirjutas, otsustasin seda lugeda. Üldse tundub viimasel ajal, et ma “kirjutan tema pealt maha”, sest kuigi ma “Siili elegantsi” kohtasin esmalt hoopis mujal ja tõuke selle lugemiseks sain sealt, jõudis tema enne arvustuse kirjutada ja kes mind nüüd enam usub.

No aga raamatust. Esiteks loomulikult taaskord lugu loos ja loos ja loos, nagu viimasel ajal kombeks. Mitte midagi pole muutunud, kirjanikud otsivad ikkagi midagi “uut” ja “erilist” ja post-postmodernismis tundub selleks sümbioos olevat. Nagu Timothy Cavendish selles raamatus ütles – kõik lood on juba ammu kirjutatud, oluline pole mitte “mis”, vaid “kuidas”.

Kuidas siis? Mõni asi jäi häirima. Liiga tuntav moraalilugemine ja liigne naiivsus, millega raamatut rõõmuga klišeedega täideti. No näiteks see, kuidas tulevikuinimene rääkis mineviku suurtest optimistidest Orwellist ja Huxleyst. Mind ei võta küll enam muigamagi, mõne jaoks ehk määrib veidi mett mokale see, et “ta räägib autoritest, keda ma olen lugenud”. Kuigi üldiselt kipub ikka nii olema, et kui keegi ise end kõva häälega optimistiks nimetab, selgub peatselt, et ta on lihtsalt loll.

Alles paari päeva eest oli vaidlus ühe tainapeaga, kes väitis, et arengut ei ole olemas, sest inimesed pole ju aastasadade jooksul targemaks muutunud. Küsimuse peale, miks areng peaks tähendama, et midagi PAREMAKS läheb, jäi ta üllatunult õhku ahmima. Ma olen ju pessimist, minuga pole mõtet vaielda – nii nagu on pessimist igaüks, kes ütleb, et see, kes on sündinud, peab suure tõenäosusega ka ükskord surema.

Aga raamatust rääkisime me. Teiseks häirivaks elemendiks oli see, et autor üritas lugusid liiga tugevalt kokku traageldada, see sünnimärgi teema oli ikka veits üle võlli ja ei andnud asjale väga midagi juurde. Kui, siis ehk rõhutas seda, kuidas mõni loll isegi aastasadade jooksul midagi ei õpi.

Seda kriitikat ei ole vaja valesti mõista. Tegelikult meeldis see raamat mulle väga. See oli üsna nauditav lugemine ja ma tõesti tahaks näha, kuidas nad selle filmilindile pannud on, seda enam, et filmis on ilmselt rõhk tegevusel ja moraalitsemisele jääb vähem aega. Kõiki lugusid oli üsna huvitav jälgida ja Aet Varik väärib selle tõlke eest eraldi äramärkimist, sest seda tööd ei olnud igatahes lihtne teha. See, et lood omavahel seotud olid, oli siin igatahes pluss, mitte miinus. Norin ma lihtsalt selle pärast, et ma ei saa teisiti, sest täiuslik see ju ei olnud. Aga äge oli sellest hoolimata. Rõhutatud karakterid olid toredad, dändi oli ikka väga dändi ja tõsine ajakirjanik ikka tõsine ajakirjanik ja olude sunnil kangelaseks saanu oli muidugi olude sunnil kangelane. Keegi ei olnud oma olemusest ei vähemat ega enamat. Lausa irooniline, et ainsana tõusis iseendast kõrgemale tehisintellekt, kes suutis suuremat pilti näha. Minu lemmik oli muidugi Zachry (sic, see on selge märk inimkonna mandumisest, kui Kevinite ja Zacharyte nimedest juba tähed kaotsi hakkavad minema), sest hoolimata sellest, et ta valetas, oli ta siiski ainus, kellel oli algusest peale oma tõde, mille järgi elada. Ka selles karmis maailmas. Mulle tundub, et varsti kirjutan filmist ka. 🙂

Ja miskipärast iseenesestmõistetavalt meenus mulle Aleksander Müller. Pääsemist ei ole:

6 kommentaari ““pilveatlas” (raamat) (+ Müller)

  1. Ma ei tea, kuidas on raamatuga, aga film on küll lihtsalt üks lugu, mis toimub erinevatel ajastutel. Aga lineaarselt, probleem saab alguse kõige varasemal ajastul ja siis lõpuks tuleb pääsemine. Ei olnud “lugu loos” vaid lihtsalt tegelased ei olnud samas ajas, kuigi lahendasid sama probleemi.

    1. Ma olen aru saanud jah, et film on veidi lihtsustatud ja sinna lisaks ka see õnnelik lõpp külge poogitud, nagu Hollywoodis kombeks. Raamat on siiski natukene erinev ja päris kõigi tegelaste jaoks ei ole probleem siiski üldine “inimesed oma ahnusega hävitavad lõpuks iseend”, vaid natuke laiem ja igal tegelasel on siiski oma isiklik quest ka. Aga samas on tegu raamatuga, mida ongi väga raske lavastada, nii et muudatused on paratamatud. Netist lugesin, et filmile on hulga rohkem romantilisi suhteid ka külge poogitud, loodan, et sellega liiale pole mindud.

    2. Filmis on siiski iga tegelase isiklik lugu ja areng läbi mitme elu ning korduvate taassündide ka. Seda aitab mõista näitlejate rollide nimekiri http://www.imdb.com/title/tt1371111/?ref_=fn_al_tt_1. Võtke näiteks Tom Hanks`i liikumine egoistlikust mõrvarist (Dr. Henry Goose) üle enesearmastajast kirjaniku (Dermot Hoggins) tuumateadlaseni, kes aitab oma teadustööga luua suurt hävingut, aga seda kahetseb ja selle kahetsuse eest (s.t. sigaduste avalikustamise katse eest) mõrvatakse (Isaac Sachs). Tom Hanks`i tegelane lõpetab tuumakatastroofi järgses tulevikumaailmas Zachry`na, kes siis lõpuks teeb õige valiku ning päästab oma hõimu jäänused ja ühtlasi inimkonna. Hugh Grant`i tegelane liigub samal ajal ühest tõprast teise tõprani ning lõpetab inimsööjate pealikuna (Kona Chief). Armsalt irooniline on ka see, kuidas dr. Henry Goose püüab rikastuda inimsööjate hambaid müügiks kogudes ning hiljem Zachry`na ise kannibalide eest põgeneb. Ehk siis: kõigel on kõigega seos, kõigil on kõigiga seos ja sünnimärk sobis filmi väga hästi. Kolm tundi sümfoonilist muusikat Kristjan Järvi dirigeerimisel on muidugi veel omaette lisaväärtus.

  2. Mu meelest polnud filmis õnnelikust lõpust tegelikult haisugi, ok, Zachy sai ilusa tüdruku ja palju lapsi, aga kõigi teiste teed viisid vääramatult ja kasutult rappa (maailma ilusaim laulupala unustatuna odavmüügis kuskil poekeses) ja Maa oli nii peesse keeratud, et tuli evakueerida ja uuesti alustada mujal, kurvalt taevas sinist täpikest vaadates.

    1. Vut…?
      Selline deus ex machina, sikud-lambad pääsemisreligiooni sissetoomine rikub Raamatu mõtte nüüd küll ära.
      Väga Huxleylik – “Parem uhiuus kui vana parandus”. Raamatu üks mõte oli ikka see, et progress teeb maailma pisemaks. Alguses suur – avastame, vallutame, kaardistame – siis väiksem, järjest väiksem, kuni käputäis metslasi jääb siviloni pasakuhilate vahel tasapisi säilinud maad ettevaatlikult asustama. Mitte see, et pasanda, palju tahad, Head ja Õiged päästetakse lõpuks ikka ära ja viiakse paradiisi.

    2. Päris elus nimelt ei ole sellist võimalust, et “Maa on nii pesse keeratud, ettuleb evakueerida”. Päris elus.. . Jäävad kõik peesse trügima ja söövad üksteist.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.