Blogietiketist (jah, sinu käitumisest räägin)

Jätsin üle hulga aja ühte blogisse pika kurja kommentaari, kaklusplatsiks seekord siis Printsessi koduhoov. Ei, ma ei süüdistanud teda kombelõtvuses, sest kivide loopimiseks ei ole ma ise kuigi sobivas positsioonis – ei mõista ma korralikult pearätiga juukseid katta ja hingamispäevgi jääb tihti pühitsemata. Vihastasin hoopis ühe kommenteerija peale, kes juba paar päeva seal kirjutada vehib nagu hull, nii et ma kujutan visuaalselt ette, kuidas tal samal ajal ilanire suunurgast niriseb. Tema põhiprobleem tundus olevat see nüüdseks juba kuudetagune (mis internetis on põhimõtteliselt dekaad) lugu, mil ühe teatud geelipede kohta internetis tiba rohkem eraelulist informatsiooni letti laoti, kui ehk viisakas oleks. Pildiga*.

Aga sellest suutis kommenteerija öelda ainult paar lauset, ülejäänu oli lihtsalt räige sõim ja seda muudkui tuli ja tuli ja tuli. Hoorus ja patuelu ja mis kõik veel. Oleks tegu minu blogiga, oleks ma ilmselt ühel hetkel bloki peale pannud, mõtlesin selle juba siis, kui mingi lollakas siin iga paari kuu tagant rääkimas käis, et ma kommunist olen (ei ole, aga kui ka oleksin, oleks see minu põhiseaduslik õigus) – nii et Printsessi kannatust tuleb kiita. Ma saan aru, et kõik inimesed ei saagi meeldida, mulle ka paljud ei meeldi, aga ma ei roni igal hommikul nende akna alla neid lauluga äratama, et neile sellest ikka teada anda. Osaliselt ka selle pärast, et mul ei ole illusiooni, et mu seisukoht kedagi ilgelt huvitama peaks, natukene ka selle pärast, et ma ei raiska aega inimestele, kes mulle ei meeldi, aga eelkõige selle pärast, et JUBA EMA ÕPETAS, ET SEE EI OLE VIISAKAS. No ei ole. Kui ei meeldi sulle Manni mummuline kleit, hoia suu kinni või lähed ise homme lasteaeda erivärviliste kummaritega.

Ja ma olen täiesti nõus selle tabava väitega, et usk on nagu peenis. Väga paljudel inimestel on see olemas ja see on ainult tore. See toob nii nende kui nende lähedaste ellu palju rõõmu ja nad on õnnelikud. Mul on nende pärast hea meel. AGA. Sellega teiste ees põhjuseta lehvitada EI ole kena. End peenise omamise tõttu teistest paremaks pidada EI ole kena. Ja selle võõrastele lastele kurku surumise eest tuleks vangi panna.

Sul on arvamus? Väga tore, lase aga tulla. Aga kui sa seda juba kaks korda teinud oled ja kui see on tegelikult solvang, mitte arvamus, võiksid selle kuskile mujale viia. Näiteks teha oma blogi, mitte teiste nina all üles-alla hüpata. Eriti kui sinu ainsaks argumendiks ongi tegelikult see, et miski on jumalavallatu. Jah, ma ise mängin ka viisakuse kaardile, aga sellega on see teema, et tegelikult käib viisakus väga lihtsalt mööda universaalset reeglit – sealt, kus teise inimese vabadus algab, minu oma lõppeb. Kui mu naabrinaine arvab, et ma olen naine ja peaksin seetõttu käsivarsi katma, võin ma seda ignoreerida (ja ignoreeringi), aga kui ta mind endale külla kutsub, katan ma end kinni, sest ma lähen tema KOJU, ta on mind endale külla kutsunud ja ma käitun nii, et ta ei peaks minu pärast ebamugavust tundma. Blogi on ju siiski samuti virtuaalne kodu, tunduvalt rohkem kui Facebook – viimane näitab ainult euroremonditud pealispinda, blogi laseb külalised ka kodukolde äärde.

* Kuna keegi nagunii selle teemaks võtab, siis ma ütlen ära, et ei, mina isiklikult** ei leia, et see pildijagamine ja üldse kogu see kirjeldav trall väga hea mõte oleks ja mitte ainult eetilise poole pealt. Viia endale koju keigarist ilueedi ja hakata kolme kuu pärast kiljuma, et täitsa pekkis, tüüp käitubki nagu keigarist ilueedi, on… No umbes sama, kui ma hakkaks pärast oma sajandipikkust abielu siin teile kurtma, et kujutate ette, selgus, et see pikajuukseline tätoveeritud mees, kes mu ää on võtt, kuulab mingit rõvedat metalimuusikat. Sõltumata sellest, mida lugejad metalist arvavad, minu blondist peakesest hakkavad nad igatahes midagi arvama. Saame aru jah, et astusid solgiämbrisse, aga on siis ilmtingimata vaja see veel endale avalikult pähe tõmmata ja kolinal keerlema lüüa?

** Aga taas kord, täpselt nii, nagu igaühel on õigus sõnavabadusele, on igaühel ka põhiseaduslik õigus olla loll. Ja kui sellest midagi õpitakse ja järgmine kord ehk natukenegi targem ollakse, on ju hea. Kas ollakse, eks seda näeb, hetkel ma veel kihla ei veaks.

Pilt on pärit siit.

“Lazari naised” (Marina Stepnova)

Täna oli palju ootamist avalikus kohas, kus inimesed üksteist tagusid ja vastu maad suruda üritasid, nii et mille muuga ma ikka aega täitsin, kui mitte raamatuga. Seekord on tegu teosega, mida üks sõbranna soovitas ja mille ta mulle suisa koju kätte tõi, niivõrd  suurt muljet avaldas see talle (ja sõbrana tahtis ta seda teistegagi jagada). Avaldas teistelegi, siin näiteks on üks ülipositiivne arvustus.

Kui räägitakse “naise häälest kirjanduses” peetakse enamasti silmas just sarnast kirjandust – loo keskmes on naised ja autoril on heale tüdrukule omaselt pehme stiil, ta on selline mõistev ja hea, isegi kui juhtuvad halvad asjad. Isegi südametu mõrra kohta mainitakse ära, et julm võib ta ju olla, aga alatu mitte kunagi. Lisaks on tegu hästi voolava tekstiga, pehmeid ja poeetilisi võrdlusi loobitakse nagu varrukast, päike ei looju kunagi, ta mähkub saabuva öö hiiglaslikku kardinasse – no selline ilmselgelt väga naiselik tekst. Ja väga pildiline, seda lugedes on kerge toimuvat ette kujutada, nii et hästi laduv ja selles mõttes meeldiv lugemine, et tekst on nauditav.

Aga mulle ei pakkunud see siiski sellist kunstilist katarsist, nagu teised kirjeldavad. Esiteks selle pärast, et see teema väga ei kõnetanud mind – ülbe (geenius on põhjusega ülbe, aga ta on siiski ülbe) mees ja juhuslikult tema ümbruses eksisteerivad naised ning nende elu. Ei mingit tulistamist, põgenemist, hüppamist, mürgitamist, no kuidas nii saab. Aga see-eest oli hulganisti mitmesuguseid kahe maailma vahel rippumisi, nii meeleseisundite kui maailma tajumise osas.

Teiseks oleks see raamat võinud mulle umbes poole rohkem meeldida, aga ma langesin eksitava reklaami ohvriks. Nimelt oli tagakaanel kirjas, et Lida pärib oma vanaisa geniaalsuse ja minu jaoks on geniaalsus ning füüsiline andekus kaks täiesti erinevat asja, nii et ma ootasin terve raamatu viimase kolmandiku, et millal nüüd ometigi see tema geniaalsus sisse tuuakse – ja ei jõudnudki ära oodata, nii et ma tundsin teravalt, kuidas see ootusärevus (ja lõpuks pettumus) lugemiskogemust rikub.

See, et ma kohati autoriga mõne järelduse või mõttekäigu osas sugugi ei nõustunud, on vist pigem hea kui halb, sest ärgitab mõtlema ja vaidlema. K.k.p.s. ütles, et sellega ei tuleks vaielda, vaid sellele tuleks läheneda kui sissevaatele ühe juudi suguvõsa loole ja ilmselt on tal õigus. Öökapiraamatuks on see igatahes üsna okei ja kuigi siin ei ole ühte läbivat palavat armastuslugu, võiks vist naistekafännidele ka soovitada, sest tundeid on siin palju, nii sugude-, sugulaste- kui sõpradevahelisi.

P.S. Kaanekujundus on minu jaoks äärmiselt segadusseajav – rahulolevad naised, rõõmsad liblikad ja siis selline pigem tumedates toonides sisu.