Uncategorized

me ainult tööturust kirjutamegi

Lugesin Õhtulehest, et aastake Austraalias ei andvat tööturul mingit eelist, sest “hea inglise keeles (sic) oskus on elementaarne”. Tahaks kohe küsida, et kas te teete nalja, seltsimehed? Kas te olete kuulnud, kuidas eestlased inglise keelt räägivad? See, et ettekandja saab aru, kas mu ameeriklasest sõber tahab õlut või mahla (kuigi peab hetke mõtlema, et mida see suursugune ja keeruline pineapple küll tähendada võiks), ei tähenda veel, et see oleks “hea keeleoskus”.  Mitte et ma muidugi arvaks, et Austraalia selle annaks, iga siga leiab pori, nii et minu joodikutest tuttavad on seal eelkõige saanud selgeks joodikuslängi (koos prantsuskeelsete roppustega, sest muu ometigi selles seltskonnas prantslastega koos juues meelde ei jää), normaalsed inimesed normaalse keele. Täpselt nii, nagu ma tunnen mitut inimest, kes on aastaid Soomes töötanud ja soome keelt ei räägi. Reisimise tulemus ei sõltu reisist, vaid reisijast.

No nagu ujumisegagi – viskad inimese vette, ta ronib välja (kui veab) ja mõtleb, et peaks vist ujuma õppima ja oleks viimane aeg tuli leiutada, et end veidi kuivatada.  Viskad ahvi vette, ta mõtleb, et rõvedalt märg on ja peaks edaspidi veest eemale hoidma (sama ebameeldivustunne, koos otsustavusega edaspidi eemale hoida, tabab neid isendeid ka näiteks koolis, aga seda võib laiendada kõigile õpetlikele olukordadele). No ja part ei saa isegi märjaks, rääkimata sellest, et ta midagi mõtlema hakkaks. Saatus on ka minu teele veeretanud paar sellist inimest, kel ilmselt pole mitte mingit vahet, millisel mandril nad täpselt joovad. Plaanid on küll suured, aga õnneks mina kuulen neist ainult ca kord kuus, kui nad tulevad netis ütlema, et järjekordne telefon sai täis peaga ära kaotatud, äkki ma saadan smsi tema emale/vanaemale/eksile, kelle käest annab ehk veel midagi pumbata või kes on valmis kaastunnet teesklema iga kord, kui purjus ahvi ümbritsevad iPhone’id kipuvad gravitatsiooni (või mõne “sõbra” ahne käe) kutsele alluma.

Nii et taaskord ei taipa ma, miks üldse arvatakse per se, et AINULT kuskil käimine võiks tööturul paremaid tingimusi anda. Ikka ise tuleb seda näidata. Kui sa ikka kaaskirjas märgid, et lisasin keeleoskuse tõestamiseks ka ingliskeelse kaaskirja ja see tõesti on Oxfordi tase, küllap siis ka usutakse. Kui sa tegelikult õppisid selle aasta ajaga ütlema “yes, beer me like many“, ei maksa ka heituda, vaid võib ikkagi kuskile ettekandjaks kandideerida, kui veel mahlasordid selgeks õpid.

P. S. Huvitav, kas need õnnetud vietnamlased võiksid nüüd kodumaal parema palga peale saada, sest nüüd on siiski tegu ilma näinud meestega? Mul tegelikult oli neist nii kahju, sest keegi ei hakka ju niimoodi kodumaalt põgenema, kui seal elu mingilgi määral elamisväärne on.