anna kannatust

Ühe artikli analüüs Postimehe näitel (squat ja Jaan Olmaru)

Eile õhtul olin veel normaalne inimene, täna on kurk nii valus, et rääkidagi ei saa normaalselt, nii et teen seda ainsat asja, mida mulle koolis õpetatud on (no peale korrektse emakeele, mõne võõrkeele ja veel mõne pisiasja) – kirjandusanalüüsi. Ütlen kohe ausalt ära, et muidugi pole ma läbinisti erapooletu, sest kuna ma olen Tartu inimene, kes suhtleb igasugu punkarite ja kaltsakatega, tunnen ma muidugi ka squati inimesi.  Minu enda elustiil on sellest kulgemisest liiga kaugel, nii et mina suhtlen nendega üsna vähe, aga K saab nendega kenasti läbi, aitab (aitas?) seal vahepeal sõpradega tasuta mingeid asju teha ja rääkis paar kuud tagasi õhinal, et teeb kevadel sinna porgandipeenra. Nii et muidugi on mul kahju, et mu tibununnu oma peenrast ilma jääb. Aga noriti nende kallal juba varem, mingi hull on näiteks metsikult valeväljakutseid teinud (helistanud ilma igasuguse põhjuseta politseisse ja päästeametisse, kes tulid kohale ja vaatasid nõutult kaineid inimesi ja puuduvat tuld jne). Ja kui tegu on normaalsete inimestega (nende praeguste kohta ma tean, et nad ei ole mingid narkomaanid), on see igatahes parem variant, kui hoone lagunemine, seda enam, et enne sissekolimist küsiti selleks linnalt luba – s.t. inimesed ei kolinud lihtsalt ühel päeval sisse, vaid seda tehti linnavalitsuse teadmisel (st polnud otsest luba, aga linnavalitsus ütles, et nemad takistada ei saa). Seda unustati artiklis muidugi mainida – ja tõesti, ma pole nii ühekülgset artiklit näinud sellest ajast saadik, kui Pullerits purjus ossi kombel Kanepit sõimas. Aga see oli siis sissejuhatus, vaatame nüüd artiklit. Loe edasi “Ühe artikli analüüs Postimehe näitel (squat ja Jaan Olmaru)”

faith

Üks humanitaar jõuab rohkem küsida, kui viis reaali vastata

Mul on täna mitu lolli küsimust, loodan, et antakse andeks, sest te olete ju nendega juba harjunud. Ma tean, et siin käib lugemas ka tõsiseid inimesi, R-E-A-A-L-A-L-A-D-E-L-T. Kaur, sinust näiteks räägin. Neile mulje avaldamiseks lisan ka seda, et keskmiselt veedab mu lehte külastav inimene siin ainult ühe minuti ja seitseteist sekundit, mis näitab muidugi taas kord ainult seda, et statistiline keskmine on täiesti väärtusetu ja mittemidagiütlev – selleks, et päriselt midagi läbi lugeda ja ka kaasa mõelda, on nagu natuke rohkem aega vaja, kui aga uusi postitusi ei ole, läheb vähem kui viis sekundit (okei, ei ole mõtet mind alahinnata, vahel juhtub sedagi, et jääte imetlema mõnda postitust, mida te tegelikult juba lugenud olete, sest see on LIHTSALT NII HEA*, aga see ei ole praegu teemaks). Nii et see keskmine on ilmselgelt tulnud sellest, et liidetakse kokku need kuus minutit, mis te hommikukohvi kõrval siin kulutate, ja kõik need korrad, mis te päeva jooksul väsimatult refreshite ja siis… No siis võetakse vastusest ruutjuur ja liidetakse sellele siinus alfa või midagi sellist, et keskmist saada, teate ju ise ka, kuidas see käib.

Igatahes, täna ongi mul just neile eriti reaalsetele inimestele (ja kõigile teistele, kel on põhjendatud seisukoht) paar täiesti siirast ja tõsist küsimust. Ma ei tea, kuidas see sissejuhatus jälle nii käest ära läks, ma alati mõtlen, et no NÜÜD tuleb see tõsine postitus, kus ma ei tee ühtegi lolli nalja, aga no ei oska ma lihtsalt. Aga me siin vaatasime sõbraga paari reaaleriala õppekava (selle eesmärgiga, et oleks nii huvitav kui kasulik) ja arutlesime.

Igatahes. Esimene küsimus. Mis vahe on tavalisel bakal ja rakenduskõrgharidusel? Ma tean, et tavaliselt öeldakse lihtsalt, et tavaline kõrgharidus on neile, kes teadust tahavad teha ja rakenduskõrgharidus neile, kes teadmisi reaalselt rakendada tahavad, aga see eeldaks, et tegu on siiski üsna sarnaste asjadega, aga Eestis käsitletakse neid ju täiesti erinevate õppeastmetena (ja ma olen aru saanud, et mitte paralleelsetena, vaid skaalal gümnaasium (-> tööstuskool) -> rakenduslik kõrgharidus -> tavaline kõrgharidus -> magister.  Või peaks rakendusliku ja tavalise vahel väärtuse poolest siiski lihtsalt kaldkriips olema? Sest riik neid ju võrdseks ei loe, sest kuigi inimesele on lubatud ainult üks tasuta kõrgharidus, võib igaüks veel minna tasuta tööstuskooli või rakenduslikku, sest neid loetakse erinevateks õppeastmeteks. Lisaks on Maaülikoolis tavaline baka, kuigi mulle tunduvad kalakasvandus ja metsandus küll üsna lihtsalt rakendatavad. Nüüd on Maaülikoolis ka Tartu Tehnikakolledž, nii et ühes ja samas koolis saab õppida nii tava- kui rakenduslikul suunal. Nii et kuidas sellega siis on?

Teine küsimus, otseselt esimesest tingitud. Erialad, mida varsti näitan, on kohati üsna sarnased. Kas Tehnikaülikooli diplomiga saaks rohkem palka ainult selle pärast, et seal koolis on käidud? Või on õpe seal igatahes hulga karmim ka? Või kas TKTK-l on lihtsalt mõne jaoks halb kuulsus või ongi selle tase teistest märgatavalt madalam? Sest Maaülikooli kohta räägitakse jälle, et see on ajast veits maha jäänud (ja otseselt sellest kolledžist ei olnud ma üldse midagi kuulnud) ja TTÜ-s õppinud sõbrad küll kõik lõpetasid, aga ei jõudnud mõnda õppejõudu ära kiruda. See on see koht, kus ootan kommentaare inimestelt, kes on mõnes neist koolidest käinud (ideaaljuhul loomulikult ühel neist erialadest, aga ka niisama) või tunnevad kedagi, kes käis või on nagu kuulnud, et vanaema endise klassiõe poeg vist olevat tahtnud sisse astuda. Ei pea oma nime alt kirjutama, et “Mina olen Ats Kask ja Meelis Mehhatroonik täiega keeras mulle seal praktikumis,” siin saab anonüümselt ka.

Nimelt vaatasime selliseid asju:

a) TTÜ Mehhatroonika (see on nii nunnu pilt, aga kes tahab, võib siit nimekirja vaadata) ja

b) EMÜ juures tehnikakolledžis Tehnotroonika ja

c) masinaehitus TKTK-s.

A annab tavalise baka ja B ning C mõlemad rakendusliku. Lisaks on oluline ära märkida, et A-s ja B-s saab robotitega ka mängida. Mis on siit asjalik ja mille peale pole üldse mõtet aega raisata? St kui teie ees seisaks noor inimene, kellele meeldib mutritega mängida ja matemaatikas päris pea peale kukkunud ei ole, siis mida te talle soovitaksite?

* Sõber küsis minu käest eile õhtul Facebookis, kuidas on võimalik, et mind veel Delfisse või Õhtulehte kirjutama ei ole kutsutud**, no et oleks kõrvuti, et Daki kirjutab ja Rents räuskab, rääkimata sellest, et mu nimi oleks siis vähemalt Õhtulehe päiseski ühe Eesti originaalseima naiskirjaniku oma kõrval. Jaa, Katrin Lust ja Rents koos, ma kujutan seda juba ette, võiksime ehk vahel kohvilegi minna… Aga tõsi on see, et ma ei tea, ma ise olen ka hämmeldunud, aga küllap nad on liiga häbelikud, et küsima tulla.

** Enamasti, kui inimesed selliseid asju küsivad, selgub peatselt, et nad tahaksid mind tegelikult kas “kohtama viia” (“Let’s go to my place for a drink.” – “But we are already in a bar, silly!”) või raha laenata. Ta ei tahtnud kumbagi, nii et ma kahtlustan, et tegu võis olla õela naljaga.