anna kannatust

Ühe artikli analüüs Postimehe näitel (squat ja Jaan Olmaru)

Eile õhtul olin veel normaalne inimene, täna on kurk nii valus, et rääkidagi ei saa normaalselt, nii et teen seda ainsat asja, mida mulle koolis õpetatud on (no peale korrektse emakeele, mõne võõrkeele ja veel mõne pisiasja) – kirjandusanalüüsi. Ütlen kohe ausalt ära, et muidugi pole ma läbinisti erapooletu, sest kuna ma olen Tartu inimene, kes suhtleb igasugu punkarite ja kaltsakatega, tunnen ma muidugi ka squati inimesi.  Minu enda elustiil on sellest kulgemisest liiga kaugel, nii et mina suhtlen nendega üsna vähe, aga K saab nendega kenasti läbi, aitab (aitas?) seal vahepeal sõpradega tasuta mingeid asju teha ja rääkis paar kuud tagasi õhinal, et teeb kevadel sinna porgandipeenra. Nii et muidugi on mul kahju, et mu tibununnu oma peenrast ilma jääb. Aga noriti nende kallal juba varem, mingi hull on näiteks metsikult valeväljakutseid teinud (helistanud ilma igasuguse põhjuseta politseisse ja päästeametisse, kes tulid kohale ja vaatasid nõutult kaineid inimesi ja puuduvat tuld jne). Ja kui tegu on normaalsete inimestega (nende praeguste kohta ma tean, et nad ei ole mingid narkomaanid), on see igatahes parem variant, kui hoone lagunemine, seda enam, et enne sissekolimist küsiti selleks linnalt luba – s.t. inimesed ei kolinud lihtsalt ühel päeval sisse, vaid seda tehti linnavalitsuse teadmisel (st polnud otsest luba, aga linnavalitsus ütles, et nemad takistada ei saa). Seda unustati artiklis muidugi mainida – ja tõesti, ma pole nii ühekülgset artiklit näinud sellest ajast saadik, kui Pullerits purjus ossi kombel Kanepit sõimas. Aga see oli siis sissejuhatus, vaatame nüüd artiklit.

Ülemöödunud kevadel endise riigivanema Jaan Tõnissoni maja hõivanud noortel tuleb hiljemalt märtsi keskpaigaks sealt lahkuda, kuna linnavalitsuse kinnitusel on noorte tegevus ebaseaduslik ja ohtlik.

Hõivajate senine tegevus ja saatus oli arutusel sel teisipäeval, kui linnavalitsuse esindajad kohtusid politseiga. Linnasekretär Jüri Mölder ütles, et linn on saanud oma tegevuseks Heldur Tõnissonilt volituse hõivajad majast välja saata.

«Seni põhines nende hoones viibimine asjaolul, et omanik ei tundnud oma vara vastu huvi ja ei võtnud midagi ette, nüüd on omanik aga avaldanud oma selge seisukoha. Järelikult pole neil seal viibimiseks enam ühtegi õigustust ega õiguslikku alust ja me anname neile mõistliku tähtaja, mille jooksul nad võiksid sealt ise välja minna,» rääkis Mölder.

Kas ma olen ainus, kellele tundub imelik, et kohe esimeses lõigus mainitakse ära, et tegevus on ohtlik, aga ei jõuta selleni, et kirjeldataks, mis seal siis täpselt ohtlik on? Või et mida see “senine tegevus” tähendada võiks? Seda tasuta remonti (põrandate parandamine ja plaatimine, ahjude renoveerimine, uue korstna ehitamine, akende vahetamine, treppide tegemine), et maja kokku ei kukuks? Iseenesest muidugi huvitav, et väljamaal elav härra Tõnisson, keda siiani toimuv absoluutselt ei huvitanud, nüüd järsku muretsema on hakanud. Aga seda selgitab järgnev lõik:

Linnasekretär tunnistas, et initsiatiiv tuli siiski linnalt, mitte Tõnissoni pere esindajatelt. «Kõik teavad, mis nendes hoonetes toimub, ja kõik vaatavad linna poole, miks midagi ette ei võeta,» lausus Mölder. Ta kinnitas, et linnaga on sel teemal ümberkaudsed elanikud ka ühendust võtnud.

Esiteks – mina ei tea, mis neis hoonetes toimub. Mis seal siis toimub ja mida Mölder täpsemalt silmas peab? Mina lugejana tahaksin ometigi teada.

Teiseks, kui tavaline see on, et linn sellises olukorras ise asju ajama hakkab? Ma selle pärast küsin, et meie tänaval oli aastaid vana maja, mida asokad ikka mitu korda aastas põlema panid, ja linna huvitas see täpselt nii palju, et… Üldse ei huvitanud. No tuletõrje lähedal ka, asi see neil siis kord kuus kustutamas käia. Kui majadel on omanikud ja asotsiaalid seal sees hullavad, tehakse omanikele lihtsalt trahvi selle eest, et maja eest ei hoolitseta (isegi Anu Saagim sai trahvi selle eest, et oma kinnistu eest hoolt ei kandnud). Aga nüüd järsku ajab linn ise asju, et Tõnissonilt volitus kätte saada ja kellegi trahvimisest pole juttugi.

Naabrite murele on andnud alust piirkonna põlengud, mida päästeamet on käinud kustutamas. Viimane neist oli 12. jaanuaril, kui päästjad said väljakutse hõivatud majja kell kolm öösel. Teate järgi põles maja keldrikorrus ning ka üks hoones olev inimene.

Väidetavalt oli läinud keegi mees keldris olevasse elektrigeneraatorisse bensiini lisama. Valamise käigus bensiiniaurud aga süttisid ning tuld võtsid nii meesterahva riided kui ka keldriuks. Õnneks sai mees siiski aknast välja ning kiirabi andis talle esmaabi.

See on väga armas jupp, sest siit jääb mulje, et tegu on paadunud püromaanidega – tegelikult pole Olmaru seda ometigi öelnud! Ta lihtsalt unustas mainida (no tegijal ikka juhtub), et mitte ükski teine põleng piirkonnas polnud nende inimestega seotud. Ja see on ometigi selline pisike detail, mis võib kergesti kahe silma vahele jääda – nagu ka see, et inimene, kes “põlema läks”, nagu ka tunnistajad, on siiski seisukohal, et ei tema ega ta riided tegelikult ei põlenud. Veel enam, kohalviibijatele on jäänud üldse (kindlasti ekslik, sest küllap ajakirjanik teab paremini) mulje, et tegelikult põles ainult generaator, mitte terve keldrikorrus ja kindlasti mitte ükski inimene.

«Meie jaoks on küsimus, kas need inimesed saavad täielikult aru, mida nad seal teevad,» lausus Mölder ja märkis ära ka maja ajaloolise väärtuse. «Me tajume ohtu nii vara säilimise kui ka nende inimeste endi suhtes.»

Eile pärastlõunal käis hõivajatele linnavalitsuse sõnumit edastamas firma Pinker Albert juhataja Margus Eensoo. «Tegime teatavaks omaniku tahte ja selgitasime olukorda. Linn on valmis andma neile märtsi keskpaigani aega, et asi rahumeelselt lahendada,» ütles Eensoo pärast kohtumist Tartu Postimehele.

Majas elavad noored ei saa enda sõnul veel oma seisukohta öelda, kuna tutvuvad alles saadud informatsiooniga. «Meile anti mõista, et on olemas omaniku volikiri, ja see oli kõik,» sõnas Toomas, kes polnud nõus oma perekonnanime avaldama. «Kui nõutakse, siis pole meil valikut, aga tahame enne nõu pidada.»

Siinkohal on jäänud rõhutamata, et maja jätkuv lagunemine (seal pole ca kümme aastat kedagi sees elanud) ohustaks samuti nii vara säilimist kui ajaloolist väärtust. Samuti on unustatud mainida, et varem käisid seal asotsiaalid (kes seal ööbides ümbritseva eest loomulikult hoole ja armastusega hoolitsesid, nagu neil kombeks) ja Miina Härma lapsukesed, kellele meeldis kõike ettejäävat lõhkuda, sest… Sest väikestele poistele meeldib asju lõhkuda. See linnavalitsust ei häirinud (vähemalt tegudes seda ei paistnud), sest ilmselgelt ei kujuta ei asotsiaalid ega lõhkuvad lapsed ohtu vara säilimisele ega maja ajaloolisele väärtusele.

Toomas ei olnud ka nõus seisukohaga, et hõivajate tegevus võiks olla kuidagi ohtlik. «Tegelikult on nii, et politseil ei ole mingit statistikat, mis oleks meiega seotud. Selles piirkonnas on olnud prügikastipõlenguid, aga seda ei saa seostada meiega,» lausus Toomas.  Samas tunnistas ta 12. jaanuari keldripõlengut.

No siit on ju ainult samm järelduseni, et kui ta 12. jaanuari põlengut tunnistas, küllap neil troppidel siis ikka ka nende prügikastidega midagi pistmist oli. Tunnistage ausalt üles!

Majas elab alla kümne noore, kes on vanuses 20–30 eluaastat. On kutsekooliõpilasi, üliõpilasi ja ka töölkäijaid. Majas elava Tiina sõnul saavad nad elektrit autoakudelt ning vett naabritelt.

«Ka korstnapühkija käis ja pidi andma meile paberi, et kõik on korras,» lausus Tiina.

Isegi töölkäijaid! Uskumatu! Ja huvitav, kas vett annavad need samad naabrid, kes linnavalitsust murekirjadega pommitavad, või eksisteerivad järelikult siiski ka mingid sõbralikult meelestatud naabrid?

Kui hõivajad 15. märtsiks maja ei vabasta, siis tuleb Möldri sõnul kasutada nende väljasaamiseks teisi õiguslikke meetodeid. «Politsei neid jõuga välja tõstma ei hakka, aga linnal kui omaniku esindajal on õigus teha toiminguid valduse taastamiseks,» ütles Mölder. Ta tuletas meelde, et õigusriigis ei saa keegi võtta vastu omaniku tahtmist tema omandit kasutusele. Sõltumata sellest, kas seal elatakse hetkel sees või mitte.

«Teise isiku omandit tuleb austada ja see ongi võtmeküsimus. Isegi kui nendel inimestel on enda arvates üllad eesmärgid, ei õigusta see nende käitumist,» selgitas Mölder. «Linn ei soovi ähvardada, aga kui suhted lähevad segasemaks, siis me ei välista, et esitame politseile avalduse teatavate menetluste läbiviimiseks.»

See osa on minu meelest väga huvitav. Tunnistatakse, et võeti ise omanikuga ühendust ja öeldi talle, et “kuule, aita meil need tüübid välja lüüa,” ja nüüd räägitakse omaniku tahtest. Mul ei tule küll pähe, mis see linn täpselt teha saab, peale kohtusse pöördumise. Samas on see mõttena muidugi hea, sest siit saaks edaspidiseks pretsedendi (kuigi Eesti kohtusüsteem ei ole pretsedendipõhine, aga abiks ikka), mille abil maja omanikud “Relika Roostaludega” tegeleda saavad. Saab ka näha, kes siis esimesena oma kodust lendab, kas Relika või hipid.

Mis majadest edasi saab, ei osanud Mölder veel öelda, kuid nentis, et see on küsimus, mis kerkib kindlasti päevakorrale.

«Meile teadaolevalt ei ole Heldur Tõnissonil mingit selget plaani. On kõlanud mõte, et väiksemast majast teha muuseum ja suuremasse külaliskorterid, millega saaks muuseumi toimimist rahaliselt toetada, kuid see on vaid mõte,» rääkis Mölder.

Halloo? Muuseum? Mul on tunne, et tähtsad onud-tädid unustavad sujuvalt selle, et onu Heldur on kohe 101-aastane. Jah, te lugesite õigesti. Ta on juba SADA JA ÜKS AASTAT siin ilmas viibinud. Üsna vähetõenäoline, et ta otsustab praegu Eestisse tulla – seda enam, et ta on niigi üks Eesti rikkamaid inimesi, tõenäoliselt ei hakka ta mingi majamuuseumiga jaurama. Ausalt öeldes on üsna ebatõenäoline ka see, et teda üldse huvitaks, mis siin täpselt toimub (veel vähem sellest ülevaadet omaks, ilmselt usubki seda, mis pilt talle maalitakse). Kuigi on muidugi võimalik, et linnavalitsus paneb oma abivalmis õla alla ja… Oot, kas siin on ehk mingid ärihuvid mängus?

Mis siis veel mainida unustati? Esiteks, hõivajad on kaks aastat üritanud Tõnissoniga ühendust saada, aga keegi ei saa teda kätte. Välispagulased on üritanud väga pikka aega temaga ühendust saada (selle muuseumiideega), aga keegi ei saa teda kätte. Eelmisel aastal oli tema sajanda sünnipäeva puhul Postimehes artikkel, mis tugines 14 aastat tagasi tehtud intervjuule. Ja nüüd järsku selgub, et Tartu linnavalitsusele ei käi miski üle jõu, neil on juba olemas volikiri. Ma tõesti tahaks teada, kuidas USA-s elavatel eestlastel ei õnnestu kuidagi teda üles leida, aga Mölder nipsutab sõrmi ja onu on kohe Skype’is või kirjutab talle aktiivselt kirju?

Teiseks, elanikud on algusest peale rõhutanud, et nad ei ole üürimaksmise vastu. Nad lihtsalt tunduvalt parema meelega maksaksid peale normaalse maja säilitamisele kui mingile Annelinna korterile. Miskipärast ei taha aga linn (kellel on ometigi vanahärraga nüüd kontakt olemas) mingite läbirääkimiste võimaldamisest kuuldagi – kuigi see ei tohiks ju nagu linna otsustada olla. Minu meelest oleks normaalne, et linnavalitsus edastaks neile omaniku kontaktid (postiaadress või meiliaadress või telefoninumber ei ole ometigi nii privaatne informatsioon) ja oleks avatud erinevatele lahendustele.

Kolmandaks – ma VÕIKSIN uskuda, et asja algatas linnavalitsus, kes siiani ühegi teise Tartu laguneva lobudiku vastu huvi pole tundnud. VÕIKSIN. Kui ma ei TEAKS, et Jüri Mölder on elanike naaber, mis tähendab, et enam kui tõenäoliselt tuli algatus siiski otseselt temalt. Samuti räägivad kurjad keeled, et üks neist ümbruskonnas põlenud prügikastidest põleski just tema aias, mis sellest, et pole mingit alust arvata, et just boheemlased selle põlema panid.

Neljandaks. Kuna inimesed olid kõik kenasti linnavalitsusega kooskõlastanud, oleks ju viisakas ja teistega arvestav ka nemad koosolekule kutsuda. Vähemalt üks-kaks esindajat. Ja siis oleks inimestel ülevaade sellest, miks ja kuidas, mitte nii, et ühel hetkel teatatakse:”Ahjaa, me teisipäeval otsustasime.”

Anna Haava oli selles mõttes väga tore koht, et nad reaalselt korraldasid asju – näiteks oli seal tasuta turg. Inimesed said oma riideid ja jalatseid jms sinna jätta ja ise vajadusel teiste jäetud asju võtta. Korraldatakse üritusi, millest inimestel reaalselt kasu on (kevadel näiteks õpetati inimesi, kuidas jalgratast parandada, mis tänapäeva tarbimisühiskonnas kipub paljude jaoks juba ülikeeruline olema). Ja inimesi reaalselt huvitab see, minu tuttavad elektrikud on seal tasuta elektritöid teinud, tuttavad ehitajad on tasuta ehitanud, inimesed panevad reaalselt õla alla, et midagi paremaks teha. Praegu on tuttavad juristid juba tasuta nõu pakkumas, sest see huvitab inimesi erinevatest ühiskonnakihtidest. Ja siis tuleb mingi keskmine kommenteerija ja ütleb:”Kindlasti ei ole tegu kadedusega. Mis kadedust on mul vaja tunda, et leidub kamp 20-30 aastaseid, kes ei võimelised oma eluga piisavalt hakkama saama, et selle eest ka vastutust võtta – minna tööle ja elada vastavalt ühiskonna moraalile.”

Jah, meie kõigi unistuseks võiks olla “elada vastavalt ühiskonna moraalile”. Elada võimalikult igavalt, rabada nagu hull, osta endale esimesel võimalusel maja, naine ja koer ja lõpuks ära surra. Aamen.

48 kommentaari “Ühe artikli analüüs Postimehe näitel (squat ja Jaan Olmaru)

  1. Ma tean, et tõmban oma seisukohaga teie pere halvakspanu enda peale aga mu meelest aetakse siin asja ikka sutsu liiga dramaatiliseks. See on niigi linnavalitsuse poolt üsna helde diil, et lasti 2 aastat seal majas olla ja elada inimestel, kellel juriidiliselt sinna mingit asja ei ole. Nüüd võetakse see luba tagasi ja kisa kui palju. See, et seal vahepeal omast algatusest remonti tehti on küll nende inimeste oma isiklik tragöödia. See, et omanikku ei ole võimalik kätte saada on kole lugu küll. Tõenäoliselt oodatakse lihtsalt, et see 101 aastane tolmupilv lusika nurka viskaks ja siis pärijad vaatavad edasi mis majast saab. Sisuliselt mitte millegi eest on seal elatud ja nüüd otsustas kuskil keegi, et aitab. Juriidiliselt pole lihtsalt midagi parata. Jah maailm võiks olla ilusam koht, kus inimesed lähenevad asjadele südamega mitte paragrafiga aga tra woodstock on läbi, hipid!

    1. Ja pahameel tõesti tuleb. Sest isand Mölder kuritarvitab siin otseselt oma positsiooni kõrge linnaametnikuna, mis on märksa hullem patt, kui skvottimine. Muide, linnavalitsus pole neil tegelikult “lubanud” seal tegutseda, sest see ei kuulu linnavalitsuse vastutuse alla. Linnavalitsus lihtsalt ei tegutsenud, kuna omanik ei kaevanud. Ja kellelgi ei õnnestunud temaga kontakti saada. Nüüd on aga isand Mölder teinud suuri pingutusi omaniku leidmiseks ja tal on see õnnestunud. Ja me võime vaadata uudistes võidurõõmsat muiet alla suruvat Roman Tamme ja muid ebameeldivaid tallalakkujaid jutustamas, kuidas kõik on lõpuks hästi. Sest sai skvottijatele lõpuks koht kätte näidatud ja õiglus maailmas jälle maksma pandud. Vastik suhtumine!

    2. Selles point ongi, et teoreetiliselt peaks see omanik olema, kes ütleb, kes võib ja kes ei või. See, et linn midagi omal algatusel ajab, on Eestis harukordne (ja sellisel kujul ka põhjendamatu). Kui põhjuseks on ainult see, et Mölder kasutab linnavalitsust oma huvides, on tegu korruptsiooniga ja korruptsioon linnavalitsuses on juba tunduvalt olulisem teema kui seitse hipit, kes kuskil kitarri plännivad.

      Ja ma ei ole veel kuulnud, et keegi räägiks, et neile tuleks majja pandud raha hüvitada või et see hirmus tragöödia oleks, et sai sinna raha pandud. Kas sina oled? Kui jah, siis kus? Point oli ainult selles, et nemad on maja säilitamisele reaalselt kaasa aidanud, erinevalt omanikust, erinevalt linnast ja erinevalt neist asotsiaalidest, kes seal varem joomas ja laaberdamas käisid.

      Kolmandaks oskavad ilmselt ka hipid vajadusel paragrahviga läheneda ja teavad, et Eesti riigis saab välja tõsta ainult kohus, aga kohtuveskid teatavasti jahvatavad oi kui aeglaselt. Nii et soovi korral saab seal ilmselt vaielda veel sada aastat, kuni on ammu koolid lõpetatud, mujale kolitud ja nutab juba pealekasvav põlvkond. Kui nutab.

      1. Mulle lihtsalt ei meeldi, et antud artikkel oli roppu moodi skvotterite vastu kallutatud, aga sinu post jälle roppu moodi nende poole kallutatud.

        See maja säilitamise jutt on suht pointless mu meelest. Justkui kole altruistlikud noored tahaks hirmasti maja püsti hoida mitte enda ajutist eluaset elamiskõlblikumaks muuta.

        1. Ta ju ütles, et ta tunneb neid isiklikult. Tal oli vähemalt õigustus kallutatult kirjutada, sest ta teab asja teisest küljest rohkem, kui ajakirjanik.

    3. Omanikuga OLI korduvalt ühendust võetud, tal oli sellest squattimisest siiralt ükskõik. Tema ütles, et tõstab oma jala Eesti pinnale alles siis, kui viimane kommunist Eestist kadunud on. Pealegi pole see kisa tõstmine, vaid lihtsalt tähelepanu juhtimine faktile, et kui need squatterid välja kolivad, hakkab maja jälle lagunema ja muutub samasuguseks urkaks nagu ta oli enne squatterite tulekut. Vaesed Hõbehelgi pensionärid käisid ainult paar korda aastas Tõnissoni tähtpäevadel seda korrastamas.. ja üldse, mida sa selle woodstockiga nüüd öelda tahtsid? Pakun, et keegi kes seal majas elab pole isegi nii vana et oleks woodstocki-aegset maailma näinud. Mis vahet seal on kas hipid või mitte hipid?

  2. TÄPSUSTUSI:
    1) me ei kõlastanud hõivamist linnavalitsusega, me lihtsalt andsime neile sellest enne avalikuks minemist (umbes aasta pärast hõivamist) teada (see on kõige olulisem möödarääkimine su tekstis, palun ära levita valeinformatsiooni)
    2) linn on omanikupoolset volikirja näidanud, esindaja lubas koopia saata
    3) Heldur on siiski 100 aastat vana, 101 saab ta selle aasta juunis
    4) linn on maininud kohtumist, kuhu maja esindajad saaksid tulla

    märkus kommentaatorile exloikam:
    linn “lubas” meil seal kaks aastat tegutseda, sest tegemist on eraomandiga ning seetõttu ütlesid nad üsna kohe ka meile, et nad ei saa midagi selles osas teha.

    1. 1) Hmm, “nõusolekul” on vist tõesti mitmetimõistetav, ma panen siis “teadmisel” – kui mina õigesti mäletan, siis selle esimese aasta jooksul inimesed ju nagunii veel sees ei elanud, vaid seal käidi pigem “niisama hängimas”, Mis on põhimõtteliselt sama, mida enne seda tegid teised inimesed.
      2) Viin paranduse sisse.
      3) Ma ju ütlesin, et “kohe 101”, st seda, et saab, mitte ei ole.
      4). Jah, linn on maininud kohtumist, kuhu maja esindajad saaksid NÜÜD tulla. NÜÜD, kui kõik on juba otsustatud. Aga teisipäevasele kohtumisele ei kutsutud majaelanikke miks?

      1. esimesel aastal elas seal suvel kolm inimest, suvelõpus saabus veel kolm juurde. esimesed kolm läksid mujale, kui ilmad külmaks muutusid, sest päris mitmed ahjuuksed olid metallivaraste poolt eest ära rebitud. teised kolm pidasid detsembrini vastu.
        2012. läksime avalikuks, sest kohaga on alati olnud suuremad plaanid, kui seda lihtsalt eluruumina kasutada.

    2. Kuidagi raske on kaasa tunda inimestele, kellel on omameelest õigus elada kellegi eraomandi peal lihtsalt seepärast, et kohe ära ei aeta. Nagu ma aru sain, siis omanikuga pole teist keegi ühendust saanud aga sisse kolisite sellegipoolest.
      Tundub, et teie mentaliteet oli, et “kui ei huvita, kolime sisse!”. Nüüd aga tuli kuskilt järsku huvi ja täiesti ebaoluline on see, kes seda huvi algatas ja mis motiividega. See ei ole teie maja ega teie kodu.
      Tõenäoliselt on minu puhul tegemist inimesega kellele lihtsalt see nõndanimetatud “skvottimine” just kõige moraalsema teguviisina ei tundu. Usun, et muidu olete toredad inimesed kõik 🙂

      1. Mis “teist/meist” – kas sulle on jäänud mulje, et ma elan squatis või? Ei ela ja ei tahagi elada, ma räägin lihtsalt sellest, et praegutoimuv on kallutatud ja äärmiselt kahtlane.

        Ja tõesti, arvestades seda, et minu tänavas asuv maja oleks korduvalt võinud süüdata ka teisi kõrvalasuvaid puust (samuti muinsuskaitse all olevaid) maju, oleksin ma sada korda rohkem eelistanud seda, et seal ka normaalsed skvotterid olnud oleksid. Nüüd hakati seal õnneks siiski remonti tegema.

        1. wordpressi kommentaarium paneb vist hullu.. mu “teist/meist” jutt oli vastus inimesele, kes rääkis asjast “meie” vormis 🙂
          Ma tean küll, et sa squatis ei ela 😀

      2. ma räägin meie vormis, sest kuigi mina seda maja eluruumina ei kasuta, olen asjaga väga tihedalt seotud.
        omanikuga ei võetud ühendust, sest omanikuga ei saa ühendust võtta, kui ta ka muude asjade osas kellegagi eestis rääkida ei taha. ta lahkus siit 43. aastal, elab hetkel san franciscos ning väldib kõiki eestis tulevaid signaalne. selline mees mõistagi ei riputa oma e-maili facebooki lehele üles, tal ilmselt ei olegi facebooki lehte.
        kuidas linn temaga nüüd ühendust sai, on huvitav. aastaid on linna poole vaadanud erinevad tõnissonientusiastid, kes on tahtnud kõrvalmaja muuseumiks muuta. linn pole neid aidata saanud, sest tegemist on eraomandiga. omand küll, aga täielikult maha jäetud. pärast nõukogude aja miilitsa lahkumist on seal vaid eelpool mainitud entusiastid (illegaalselt!) trimmerdust suviti teinud ning kõrvalmaja aknad plekiga suletud. võssakasvanud tondiloss linnas on siis tõesti parem lahendus?
        ühesõnaga, selle juhtumiga on kohutavalt palju erinevaid nüansse ning lugu läheb järjest põnevamaks.

        1. Mis muuseumiks ometi? Muuseume pannakse Eestis kinni praegu. St lõpetatakse rahastamisi, mis teeb sama välja.Eriti kavalal juhul remonditakse muuseumi maja enne kinnipanemist mõne eurofondi rahadega ära ja skeemitatakse siis mujale.

        2. nonde pensionäridega oli rohkem nagu selline vaikiv kokkulepe, et 7 on nende, 7a meie ning vastastikku kriitikat ei tee, vaid pigem toetame, kui vaja. neil on teine maja, teised motivatsioonid ja nemad mõtlesid omi ideid enne meid. aga ega me ka väga mingisse muuseumisse usu, samamoodi arvan, et nemad ei saa kõikidest meie tegudest aru.

  3. Omanikuga OLI korduvalt ühendust võetud, tal oli sellest squattimisest siiralt ükskõik. Tema ütles, et tõstab oma jala Eesti pinnale alles siis, kui viimane kommunist Eestist kadunud on (ühesõnaga tema enam Eestisse ei tule). Pealegi pole see kisa tõstmine, vaid lihtsalt tähelepanu juhtimine faktile, et kui need squatterid välja kolivad, hakkab maja jälle lagunema ja muutub samasuguseks urkaks nagu ta oli enne squatterite tulekut. Vaesed Hõbehelgi pensionäärid käisid ainult paar korda aastas Tõnissoni tähtpäevadel seda korrastamas.. ja üldse, mida sa selle woodstockiga nüüd öelda tahtsid? Pakun, et keegi kes seal majas elab pole isegi nii vana et oleks woodstocki-aegset maailma näinud. Mis vahet seal on kas hipid või mitte hipid?

    1. veel üks täpsustus:
      omanikuga EI OLE korduvalt ühendust võetud, sest temaga pole mingit teed, mille kaudu ühendust võtta.

      1. See jala tõstmine Eestisse, kui viimne kommunist on läinud, see pärineb minu teada mingist omaniku vanast intervjuust.

  4. Kuna mõned leiavad, et minu postitus jätab kõigile AH maja elanike meelestatusest vale mulje, siis rõhutan veelkord – ma olen sissejuhatuses välja toonud, et ma ise squatis EI ela ega üldiselt EI käi. Ma ei esita mitte kuidagi selle maja elanike ametlikku seisukohta, vaid siin on ainult minu isiklikud mõtted.

  5. Olmaru artikkel oli tõesti lohakas ja kehv, aga siinne artikkel on ikka väga lahmiv ja suuresti justkui kuulujuttudele toetuv. Linn lähtub seadustest, skvottijad ja nende toetajad puhtalt emotsioonidest, olekski imelik, kui see oleks kuidagi teisiti. Muidugi on need skvottijad tore rahvas, aga ausalt öeldes ei suuda ma näha linna tegevuses midagi nii hullu, mis peaks põhjustama sellise pahameelepuhangu. Aga kogu lugu ise on usutavasti positiivne, kuna nüüd on ka linnal raskem kui kunagi varem seda maja lihtsalt mädanema jätta.

    1. Siinne “artikkel” ei ole artikkel, vaid isiklik blogi. Ajakirjanduses on ilmselt tiba teised reeglid (objektiivsus võiks olla üks neist?), mina tahtsin lihtsalt Olmaru kirjutise nõrkadele kohtadele osutada.

    2. Mina näen küll linna tegevuses midagi eriti hullu. Ilmselgelt on siin tegemist kellegi isiklike huvidega. Kui maja oli skvottijate käes, siis oli ta seal sama õiges kohas nagu nüüd ükskõik milline ärikas seda endale nihverdades. Korruptsioon, kullakesed.

  6. Ühesõnaga, pika jutu kokkuvõtteks võib arvata, et nii mõnigi inimene on skvotteritele lihtsalt kade mingil põhjusel (sest inimese ülim eesmärk on ju mahtuda sellesse lahtrikesse, mida ühiskond heaks kiidab) ja lahmivad neid asjasse süüvimatult narkomaanideks, Tõnissonil on asjast täiesti ükskõik ja too vehkleja, kes selle lumepalli käima lükkas, on mingi isikliku agendaga ilmselt, soovib maja odavalt ära osta või selgus, et skvotterid EI OLEGI narkomaanid ja prostituudid ja mõni skvotterneiu andis onklile kinga lihtsalt. Ning tõenäoliselt ülehomme ei mäleta mitte keegi ei seda postitust siin ega skvottereid ega midagi, haugimäluga ühiskond.

  7. muidugi, skvotteritega on jürtsil lihtne kakelda ja oletatavat feimi koguda. üldist turvalisust on ju palju raskem tagada pätipoisse ja siiriuse ümber jõlkuvaid amfiärikatest rullnokki ei saa ju iialgi kätte. autod on kiired ja nende väljenduslaad on kole reljeefne; tappa võib ju nii saada.. fastersi ümbrus kaubahalli taga on nagu, vabandust, sitahunnik, valgustamata jne, öösiti möll käib; aga jürr on chill..
    isegi jää raiumist kõnniteedelt on raske orgunnida, majaomanikud ei tõsta üldse toru(küll sulab ise ära), kojamehed tahavad ilmlõpmata palju palka ja joovad ikka. niiet parimaiks vaenlaseiks jäävad skvotterid .prioriteedid mai äss..

  8. Mnjah, osa tegelasi tundub siin lihtsalt vihkavat kõiki, kes kuskilt palka saavad, sest kõik sellised närakad osalevad ylemaailmses vandenõus. Mõni vihkab samamoodi kõiki, kes palka ei saa, aga need siia vist ei satu. Võta yks ja viska teist.

    Keegi nimetas seda blogipostitust FB-s hea kodanikuajakirjanduse näiteks. No ega ikka ei ole kyll, hea ajakirjandus (olgu kodanikuga või muidu) on tasakaalustatud. Aga iga blogi ei peagi ajakirjandus olema, minu blogi kah ei ole.

    Ilmselt on majast aegade jooksul läbi käinud seltskond ysna kirev. Mõni on vastutustundlik ja mõtlemisvõimeline, mõni syytab generaatorit välgumihkliga ja kuulutab hiljem, et pole olnud. Selge see, et kõigiga ei ole sama lihtne asju ajada. Sama selge on, et kui pahura vanapapi käest on linnal natuke kergem vastust saada (mis sest, et aastatepikkuse jama tulemusel) kui niisama noortel. Ja skvottimine käib tõepoolest igal pool nii, et kui omanik on otseselt vastu, siis head nahka sellest ei tule, mõistlikum on otsida uus pind.

    (Muide, olen ka ise kord skvotteriks osutunud: tuttav andis võtme, et mine, ela ja hoia majal silm peal; aasta hiljem avastas linn, et tyhjale pinnale on elu tekkinud, mida seal mitte olema ei peaks, ning mul tuli päevapealt uus elupaik leida. Mu võtmega tuttav oli nimelt vaid yks umbes sajast pärijast, kes kõik omavahel nääklesid, seega polnud tal mingit õigust kellelegi pinda jagada. Nii et need asjad on tihti keerulisemad kui pealt paistab – ka Haava uulitsas kuulub maja osalt Helduri õe pärijatele, kellega on segased lood.)

    Niivõrd kui mina näinud olen, on linn põhimõtteliselt nõus praegu Haavas toimunud tegevuse kasuliku ja mõistliku osa jaoks kas pinna andma või vähemalt aitama seda leida. Raamatuturu vastu ei ole enamikul inimestel midagi (ehkki ma sain hiljuti teada, et tunnen inimest, kes vihkab kirjandust; go figure). Aga mitte kõik skvotterid ei tegele selliste asjadega, eks ole.

    1. Mis mõttes “siin” tundub osa tegelasi vihkavat palgasaajaid? Näpukas või tahtlik ebatäpsus? Need, kelle kohta “siin” käijatest ma rohkem tean, on kõik suuremal või vähemal määral palgasaajad, ja kui nüüd Rentsi uskuda (aga miks ta peaks valetama?) on ka kirgi kütnud elamispinna ilma loata kasutajate hulgas töölkäijaid ja palgasaajaid. Omi jopesid tavaliselt ju ei vihata, neile kehtiv ühistunnus jäetakse siis ka reeglina seltskonna vihkamisobjektide nõutavate tunnuste hulgast välja.
      Ja üldse, mis palgasaamisel skvottimisega pistmist on?

      1. Täpsustan igaks juhuks ruttu, et mina 1. saan palka, 2. elan legaalsel üüripinnal/maksan üüri 3. ei suhestu kõnealuse majaga üldse mitte kuidagi.

    2. mdx, ülal rentsi tasakaalustamatuses (!) süüdistav oop on lv meedianõunik raul veede… kus on full disclaimer? kes siin erapoolik on?

  9. Täiesti sõltumatult kirjeldatud sündmustest olen ma juba mõnda aega olnud seda meelt, et meie omandiõigused maale, sh maaga seotud kinnisvarale on mõttetult valede rõhuasetusega reguleeritud. On bioloogiliselt ebakorrektne jätta tühjaks kasutamiskõlblik eluala üksnes seetõttu, et selle omanik ise ei tunne asja vastu huvi – “koer heintel” sündroom on üks nendest paljudest pahedest, mis selle kuradima ühiskonna sujuvalt persehe keeravad.
    Ses mõttes olen ma skvottijate poolt.

  10. Päriselt antiikse Rooma seadusandlus meil ikka ei kehti ja omanik ei või sugugi oma omandiga suvalisi asju peale hakata. Kui näiteks omand ohustab teisi, siis võib kohe sekkuda, kultuuriväärtusega omandi osas võib ettekirjutusi teha jne jne Selles mõttes argumendid, et “aga see ei ole ju nende oma, seega…” ei ole tingimata pädevad, selle üle tuleks siiski arutada. Antud maja on avalikkuse jaoks väärtus, seega võib avalikkusel olla huvi seda korras hoida ka siis, kui omanik tahaks tal lasta laguneda. Kas skvotterid on parim võimalus, see on teine küsimus, aga siiski, antud juhul, mina küsiks, et “millised on praktiliselt parimad võimalused selle maja säilimise tagamiseks”? Muide, kui vaadata utilitaristlikult seisukohalt: skvotterid hoiavad maja korras, kriminaalse kontingendi eemal ja ei pea ise tänaval elama, ei tundu üldse paha lahendus. Seda enam, et omanik ei ela Eestis ega pole sellesse majja kaua-kaua investeerinud (telekas räägiti, et Šveitsis elavat).

    Teine probleem, mis selles loos on, ei ole seotud üldse skvottimisega vaid sellega, et linnavalitsuses keegi kuritarvitab oma ametipositsiooni. See võiks parempoolsetel ka kopsu üle maksa ajada.

    1. See möldri ametipositsiooni kuritarvitamine tundub veidi kahtlane jutt. Kui ametnik elab kõrvalmajas ja näeb olukorda, mis tema arvates ohustab midagi, siis oleks minu meelest lausa kuritahtlik, kui ta sellega ei tegeleks. Iseasi on see, kas see kellegi õiglustunnet riivab või mitte, aga et selle taga nähakse kohe korruptsiooni… see on sama paranoiline kui näha skvottijates narkareid vm.

      1. Ega muidu ju ei näeks korruptsiooni, aga kogu asja vastu “huvi” tundub hetkel tekitatud ühe isiku või grupi poolt. Sellist huvi, mida pole siin linnas kunagi näha. Samas tehes seda nii kummaliselt et linnavalitsuses ei teatud sedagi, et tegelikult on elanikud Tõnissoni kõrvalmajas…

        1. Vanamehe seisukohast on muidugi lausa koomiline, et talle räägitakse ilma igasuguse häbitundeta:”Hei! Kuule, me helistame siit Eestist. Jah, siit samast, kus sa meiega aastaid kohtus käisid, et oma maid kätte saada, mis me sult ikka rõõmuga tuuri panime. Jah, siit samast, kus me su Tähtvere krundi juppideks saagisime ja su kõigest ilma jätsime. No vat, nüüd me tahaksime täiega seda su viimast lobudikku kaitsta kurjade inimeste eest. Tuled appi või?”

        2. Fakt ja arvamus on siin küll veidi sassis, aga see pole muidugi see väljaanne, kui need ei tohiks sassis olla.

        3. Huvitav, et sa võtad siin nii palju sõna, aga oled üks vähestest, kes siin anonüümselt kommenteerib. Teised on kas internetinimena äratuntavad või pole häbenenud minuga oma meiliaadressi jagada. Ma olen harjunud sellega, et inimesed, kes reaalse argumenteerimise asemel teiste argumente alavääristavad, julgevad seda vähemalt avalikult teha.

          Aga ma ei tea, millal sinu jaoks arvamusest saab fakt. Minu jaoks saab siis, kui ma ise olen hädas laguneva majaga, millega keegi (peale lällavate joodikute) midagi ette ei võta ja ametivõimud leiavad, et “ahah, eks siis trahvime omanikku”. Sel hetkel ei ole see minu jaoks enam arvamus, sest ma olen näinud, kuidas neil asjad käivad.

        4. Vabandust, ma ei soovinud alavääristada kellegi arvamust. Lihtsalt hakkas häirima see ühte väravasse andmine. Sattusin selle loo peale FBs levitatud lingi kaudu, kus ühes diskussioonis muide jõuti selleni, et võiks linnaametniku auto täis kusta. Muidugi oli ilmselt tegemist mngi suvalise tüübiga, kes püüdis enda arvates lahe olla ja võimalik et ise skvottijate suhteliselt sümpaatsesse seltskonda ei kuulugi. Aga nõme oli ikkagi lugeda. Ühine vaenlane ikka liidab, aga lihtsalt nõme on see esimese asjana vastandamine ja vaenlase otsimine, Vabandust ka, et ma poolanonüümne olen. Tahan lihtsalt olla. Aga saan aru, see siin ei ole peremehetu pind. Vabandused veelkord ja lahkun nüüd siit heaga ja päriselt.

        5. Mind häiris lihtsalt see, et sa ei argumenteerinud enne oma seisukoha kaitseks, vaid ütlesid lihtsalt, et teiste argumendid on nõmedad või ei päde. Ilma põhjendamata. Vaielda on kena, aga vaidlus peab olema argumenteeritud.

          Mina ütlesin juba sissejuhatuses ära, et ma ei ole skvatter. Ilmselt ka ei hakka selleks, sest mulle meeldib teatav privaatsus ja mugavus. Aga artikkel oli nii kallutatud, et tahtsin seda lihtsalt teise nurga alt näidata. Aga see, kui Pisa torn järsku tiba teisele poole kaldu keerati (kusjuures sugugi mitte nii palju, kui esialgses artiklis) hakkas miskipärast inimesi kohe hirmsasti häirima.

    2. Muidugi on see “maja korras” nii ja naa. Jah, päris ümber veel ei kuku, kütavad ehk ahjugi ja panevad akendele uued klaasid, aga põhjalikumaks korrastamiseks ei ole skvotterid ilmselt valmis.
      Teiseks on see “kriminaalse kontingendi eemale hoidmine” ka küsimärgi all. A.Haava 7 krundil (mis kannab tükk aega silti “hoivatud”) kogunevad ja tegutsevad kenasti nii kodutud kui suvalised poisikesed, kes seal mitte heakorraga ei tegele.
      Mölderi tegevus on muidugi nõme ja laiduväärt, aga ei saa öelda ka, et teine pool ainult ja kõiges õige on.

  11. Olen “Eesti Ekspressi” otsekorraldusega tellija ning mis mina tänases paberlehes näen:
    “LINNASEKRETÄR MÄNGUS?
    Tartu Postimees on viimase nädala jooksul hoidnud silma peal Jaan Tõnissoni endise maja hõivajate ehk skvottijate juhtumil. Varju on jäänud fakt, et Anna Haava tänaval asuva maja lähinaabruses on ka linnasekretär Jüri Mölderi kodu. Mullu suvel sattus Mölder ühe hõivajaga konflikti, mis lõppes viimasele avaliku korra rikkumise eest määratud 40eurose trahviga. Seejärel suutis linnavalitsus juba üsna kiirelt seni maja vastu täielikku huvipuudust näitavate Tõnissoni pärijate käest saada vähemalt dokumendid, mille abil hakata skvottijaid välja tõstma.”
    Rubriigis “Sahinad ja hüüded” siis.

  12. Tänases “Tartu Postimehes” on Jüri Saare artikkel pealkirjaga “Päästeamet ei pea Haava tänava skvottijaid ohtlikuks”.

    Valitud lõike artiklist:
    “Päästeamet ei nõustu Tartu linnavalitsuse seisukohaga, et Haava tänaval kunagise Jaan Tõnissoni maja hõivanud inimesed on ohuks majale ja naabruskonnale, ning nimetab selliseid väiteid eksitavaks.

    Lõuna päästekeskuse järelevalveteenistuse juht Viljar Schmidt ütles, et päästekeskusele ei ole teada, kas majas elatakse omaniku loal või mitte, sest päästekeskus ei ole saanud omanikult ühtki teadet, et tal oleks midagi selle vastu, kui keegi hoonet kasutab.

    Schmidt nentis, et see ei ole ka päästekeskuse pädevusvaldkond.

    Küll ütles ta, et pole põhjust seda konkreetset maja ja selle praegusi elanikke riskirühma liigitada: «Mina ei näe seal suuremat ohtu, kui on tavaliselt igal pool.»

    /—/

    Schmidti sõnul on Haava 7a majja olnud vaid üks väljakutse, mis oli seotud hooletusega kütuse valamisel elektrigeneraatorisse.

    /—/

    Päästeameti kinnitusel ei ole ka mingit alust seostada hõivajaid prügikastide põlemisega tänavu jaanuaris, põlengu tekke põhjust ei olnud võimalik kindlaks teha.

    «Selline seostamine oleks meelevaldne,» ütles Lõuna päästekeskuse pressiesindaja Evelin Uibokand.

    Schmidt jätkas, et nende poole on naabrid pöördunud küsimusega, kas Haava 7a majas rikutakse tuleohutusnõudeid, mispeale läinud suvel käis inspektor olukorda kontrollimas, kuid tuleohutusnõuete rikkumist ei tuvastanud.

    Päästeameti vaatevinklist on elanikega maja igal juhul tuleohutum kui hüljatuna seisev maja.

    «Otse loomulikult,» kinnitas Schmidt. «Tühja hoone puhul on see oht, et sinna tulevad sisse inimesed, kes ei hooli tuleohutusnõuetest ja võivad seal käituda täiesti ettearvamatult. Antud juhul inimesed, kes seal elavad ja peavad seda elukohaks, peavad nõuetest kinni. Kuni suitsuandurite paigaldamiseni välja.»

    /—/”

    http://www.tartupostimees.ee/1145194/paasteamet-ei-pea-haava-tanava-skvottijaid-ohtlikuks/

    Minu tagasihoidlikku arusaamist mööda on kogu väljatõstmise jant ikkagi alguse saanud linnasekretär Jüri Mölderi isiklikust huvist. Osundan:
    “Tulekustutustööd 21. jaanuaril 2013 kell 00.03. Haava 1 juures põles prügikonteiner lahtise leegiga. Tulekahjus hävis kolm prügikasti, tulest said kannatada umbes kaks meetrit aeda ja sõiduauto.”
    “Tartu linnasekretär Jüri Mölder rääkis veebruari alguses Tartu Postimehele, et Haava 7a maja hõivanud inimeste tegevus on mitte üksnes ebaseaduslik, vaid ka ohtlik.”
    Ühesõnaga, üks linnaametnik otsustab, et on ohtlik seltskond, mis siis, et pädev riigiamet (Päästeamet) tõestab vastupidist. Isiklik huvi ja isiklik arvamus on need, mis antud juhul panid linnavalitsuses rattad käima.

    Masendav.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.