anna kannatust

no mõni teine päev veab paremini

No ei saa ometi semester kohe feiliga alata. Ma olen nii vihane, et kui mul poleks kakaokreemi, oleksin ma ikka päris vihane. Nimelt. Tahtsin mina töölt otse kella kaheksasse loengusse minna. Ja selle semestri esimese loengu puhul tahtsin täiega printsessisoengut teha, aga minu peas nägi see välja nagu mulle oleks part pähe istunud või midagi sellist. Ma keeldun tunnistamast, et tegu on vigase tehnikaga, pigem on asi selles, et mul ei ole nalle (K ütleb, et need on klambrid, et sõna “nall” ei olegi olemas ja et see tekitab tal külmavärinaid, aga need on ju nagu täiega erinevad asjad ää) kuskile kinnitada, sest alumised juuksed on liiga lühikesed (aga patsiotsi oli vaja pealmiste alla peita, et neid näha ei jääks). Mis mul muud üle jäi, eks ma need nallid enamvähem läbi peanaha surusin, et nad kuskiltki kinni hoiaks. No ja loomulikult tulin ma selle kõige peale töö juurest töötelefoniga ära ja pidin kümne minuti pärast tagasi kõmpima. Muidu oleks hilinemisega ikkagi loengusse läinud, aga mu ema tõi mulle eile töö juurde hiiglasliku karbi küpsiseid (nagu kodukvaliteet, selle vastu ei saa), aga oleks ma sellega nüüd hilinedes sisse astunud, oleks olnud nagu moraalne kohustus teistega jagada ja siis oleks kõik mind pugejaks pidanud. Või mõelnud, et ma saan oma ideed 9gag-ist (seal oli hiljuti mingi tüüp, kes hilinedes iga kord kõigile sõõrikuid viis). No miks on nii, et mulle on korraga antud nii palju ambitsiooni ja nii vähe mõistust ja järjekindlust?

Nii ma siis kõndisin oma kuradima printsessisoenguga koju hoopis. Kuna sellisele asjale ei saa ju kapuutsi peale panna, sest see laguneb kohe laiali (sest nalle pole kuskile kinnitada, eks), hakkasid kõrvad umbes minuti pärast külmetama. Kuna osad juuksed olid lahti, jäid need igale poole jalgu – jopeluku vahele, kotisanga alla jne. Ütleme nii, et mul on nüüd hobusesaba. Ma ei tea, kuidas elukutselised ilusad tüdrukud selle eluga hakkama saavad, kas neil tassib keegi teine kogu aeg asju?

P.S. K ütles eile ühel hetkel, et ta ei saa aru, kas naabrid laulavad või tülitsevad. Peatselt selgus muidugi, et mõlemat. Üks soovis laulda ja teine üritas teda takistada. Pole kerge neil, kes kõrgeid kunste teenida tahavad.