anna kannatust

eriti uimane nädalavahetus

Mul on olnud väga töised päevad. Ja nagu töistele päevadele omane, olen ma pärast tööd väga väsinud olnud. Eile käisin õhtul “Enesetapupoodi” vaatamas ja olin pärast seda niiiiii läbi, et kuigi olin lubanud veel sünnipäevale minna, vajusin kell kümme voodisse ja magasin nagu üks eriti hea unega beebi. Tööl on raske ka, mul on siin üks venelane, kelle jutust ma pea mitte midagi aru ei saa. Kusjuures eelmises kohas on venelane, kes samuti eesti keelt ei räägi, aga ta räägib vene keelt nii korralikult (piisavalt aeglaselt, täislausetega ja kõiki sõnu ning sõnalõppe välja hääldades), et ma saan KÕIGEST aru. Siinne on aga otsustanud, et eesti keelt ta ei oska, seega seda ta ei räägi – ja vene keelt mina ei oska, seega seda ta ka ei räägi. St ma ei oska seda muud moodi selgitada. Kui ta räägib mu ülemusega ja ma kõrval seisan, saan ma enamvähem aru, sest siis räägib ta küll kiiresti, aga mõtestatud lausetega. Aga kui ta räägib minuga, kasutab ta ainult üksikuid sõnu (iga sõna peaks eneses kandma lause tuumsisu) ja lükib neid kiiresti üksteise otsa. Nii et kui juhtub, et kõneakti teises otsas olev ahv nimega Rents neid konkreetseid üksikuid sõnu ei tea, on Rents täielikus segaduses ja ei saa mitte midagi aru. Või veel hullem, EELDAB, et ta on kõigest aru saanud (sest mulle tundub konkreetsel hetkel ainult üks variant loogiline) ja ütleb rõõmsalt:”Da-da.” Hiljem on jama palju, sest venelanna, kes ometigi ise saab oma jutust aru ja kes eeldab hoopis muid asju, sai aru, et temaga nõustuti. Ma ei ole küll ainus, kellel see probleem on, aga teate, lapsed, kui mul oleks praegu natukenegi aega üle, läheksin ma tõesti vestluskursusele, sest vene keel ON kasulik.

“Enesetapupood” osutus minu jaoks parajaks pettumuseks. Sellel oli nii idee kui välise poole pealt nii palju potentsiaali, aga tegelikkuses jäi see ikka päris lahjaks. See oli nii muusikal, et enamus ajast möödus lauldes ja need laulud olid kõik väga uimase ja ühetoonilise viisiga. Süžee oli lihtlabane ja veidi totter, nii et lapsele suitsu pakkumine ja väikesed intsestiviited võtsid küll kergelt muigama, aga ei päästnud midagi. Seetõttu ei viitsi ma ilmselt ka sellele subtiitreid tõlkida. Rahvas tahab rohkem head huumorit!

Muus osas on elu täiesti katastroofiline. Ärkasin mõne päeva eest üles ja mõtlesin, et mu juustel on kehv päev. Juuksed turritasid suvalistesse suundadesse ja nägid igas mõttes jubedad välja. Alumised juuksed, mis on lühemad ja seetõttu pole veel piisavalt rasked, on lokkis ja tahavad seetõttu iga hinna eest end pinnale võidelda. Nüüdseks on selgunud, et neil on kehv periood ja keegi ei tea, kaua see kesta võib – s.t. tegelikkuses ma muidugi tean, et ilmselt nii kaua, kuni need alumised ka piisavalt pikaks kasvavad, et raskus nad sirgemaks tõmbaks, aga mul ei ole õrna aimugi, kui kaua see aega võtab. Hakka või kuskilt kana jääkprodukte kokku ostma. Oeh, olla eestlane on halb.

Üldse mitte sellega seoses küsimus: kust ma valget KIRJADETA maikat osta saan? Võib ka juba vereplekkidega olla. Mu abikaasa ei näe ikka piisavalt vene ambaali moodi välja, tahaks natuke kaasa aidata. Mitte et ma solvunud oleksin või midagi, aga ta naeris täna minu üle, kui ma näitasin, millist võidutantsu ma teeksin, kui ma poksimatši võidaksin.

Ja lõpetuseks – Postimehes on artikkel sellest, et Eestis on peatselt noorte kurjategijate põud. See on muidugi äärmiselt kurb uudis, nii et igaüks peaks andma oma panuse olukorra parandamiseks. Mina panen ette luua uus saade “Eesti otsib supervangi”, et vangistaatust populariseerida. Ja et konkurents ebaaus ei oleks, siis Intsu võistlema ei lase, tema paneme žüriisse.

Kindlasti unustasin midagi üliolulist ära, aga eks ma kirjutan siis varsti uuesti.

literature · movies

“Siili elegants” (2006)

“Siili elegants” oli mu jaoks üks oodatumaid lugemiselamusi, sest KÕIK kiidavad seda, nii Eestis kui väljaspool. Autor on prantslanna, kes elab Jaapanis ja peab seda vist intelligentsi kantsiks – ka üks raamatu peategelastest fännab kõike Jaapaniga seonduvat ja õpib innukalt jaapani keelt (õpetaja on küll veidi tuhmivõitu, aga seda tublim tuleb ise olla).

Peategelased on päris nummid. Neid on kaks. Esimene on paks vähese haridusega majahoidja Renée, kes õnneks küll enam kapsasupi järele ei haise, kuid jätab kõigile (taotluslikult) üsna rumala mulje, kuigi salaja loeb filosoofilist kirjandust ja mõttes kasutab igapäevaselt väljendit “kognitiivne dissonants” (me kõik teame, et see ongi tõelise intelligendi tunnus).

Teine on rikkurivõsuke Palome, kes on oma 12 eluaasta kohta liiga tark ja on avastanud, et me kõik elame akvaariumis ja vabadus on ainult näiline. Ka tema varjab oma intelligentsi nii hästi, kui suudab, sest saab aru, et selle välja näitamine tooks kaasa liiga palju tüütut tähelepanu. Tegelikult tundub ta juba loomu poolest paras vingats ka, aga olgem ausad, mõlemad karakterid on huvitavad, kuigi Palome oma küünilisuse ja klassivihaga mind üsna kiiresti närvi ajas. Talle tundub arusaamatu, miks ometi elame me maailmas, kus võim on nõrkade käes – inimene on loom, kelle põhieesmärgiks on süüa ja sigida, kuid ometigi on nad andnud võimu käest just neile isenditele, kes nii jahil kui põllul hätta jääksid ja ainult sõnu ritta panna oskavad. Oma ema peab ta haritud idioodiks, kes tülgastab teda oma kirjanduslike viidetega (mitte et see ema nende viidetega tegelikult Stendhalist vms klassikast kaugemale jõuaks) – samas Renée, kes samuti kasutab pea igas teises lauses väljendeid nagu “Racine’ilik kirg”, on väga lahe, sest ta ei kuulu ju eliidi hulka. Ei saa muidugi öelda, et see ebausutav oleks, pigem tüüpiline (lapseea?) mustvalge maailmapilt, aga see näitab ta väidetavat intelligentsust üsna iroonilise nurga alt. See, et sa oma vanemaid ja nende elustiili vihkad, ei tee sind sugugi vähem väikekodanlaseks, kui sa iga päev end pehmete nahkistmetega mahtuniversaalis kallisse erakooli lased sõidutada, ise samal ajal mõttes maailma ebavõrdsust needes. Teistele heidab ta eelkõige muidugi ette naiivsust ja küünilisust. Geniaalne.

Samas ei suuda meist keegi muidugi päris erapooletu olla, isegi Renée lubab endale pilklikke mõtteid rikkurite tütre (mitte Palome, vaid tema lolli õe) suunal, kes ei riietu oma seisusele vastavalt. Seda sealjuures ajal, mil ka ta ise ei riietu enam “seisusele vastavalt”, kui tänapäeval enam üldse nii saab olla. Ükskõik kui loogiliselt oleme me võimelised etteantud teemadel filosofeerima, päris elus tulevad ikka igasugu tundmused vahele.

Ma olen vist üldse natuke liiga lihtne inimene mitmete suurte teooriate jaoks. Mind on küll ülikoolis õpetatud kenasti noogutama ja ütlema, et tõesti väga sügavamõtteline, aga kui keegi tõsimeeli kirjutab sellest, et Jaapani lükanduksed on meie tavapärastest ustest tunduvalt paremad, sest välja- või sissepoole avanev uks paratamatult lõhestab ruumi ning on seega oma olemuslikult agressiivne, tahaks küll küsida, et mida te ometi tõmmanud olete.

Aga see eelnev “ving” ei ole tegelikult üldse mitte ving – s.t. tegelaste mõtted ei olnud läbinisti puhtad ja selged ja järjepidevad, aga inimeste mõtted ei olegi ju järjepidevad. Ja kõigi nende mõtetega ei saagi me ju nõustuda. Raamat ise oli väga äge just selle pärast, et see ärgitas mõtlema, pakkus välja erinevaid ideesid ja õhutas inimesi elama. Nii et tegelikult ma suisa soovitaksin seda raamatut ja igatahes paneksin kohustusliku kirjanduse nimekirja gümnaasiumile pigem selle kui “Harry Potteri”. Ja samuti on teemadeks kõigeülene sõprus, õiged ja valed valikud ja Tõeline Elu (kuigi mitte nagu filmis).

Teiseks – kui sa pole siiani väga hästi aru saanud, millest Kant heietab või mis see kognitiivne dissonants ikka tegelikult on, aga tahaksid saada, siis see raamat teeb muuhulgas ka selle üsna selgeks. Barbery on filosoofiadoktor, aga kirjutab siiski piisavalt lihtsas keeles, niivõrd kui selliseid asju on võimalik lihtsas keeles selgitada.

Pildil on autor Muriel Barbery koos raamatu itaaliakeelse variandiga. Üldse on see raamat tõlgitud umbes miljonisse keelde ja Prantsusmaal oli see edetabelite tipus 30 nädalat järjest (ning wiki sõnul on sellele Prantsusmaal tehtud 50 kordustrükki – selle raha eest võib juba elada küll). Muide, raamatust on juba ka film, mis esmapilgul tundus täitsa äge (iseasi, kui põnev see pärast raamatu lugemist on). Siin on treiler ingliskeelsete subtiitritega: