literature · movies

“Siili elegants” (2006)

“Siili elegants” oli mu jaoks üks oodatumaid lugemiselamusi, sest KÕIK kiidavad seda, nii Eestis kui väljaspool. Autor on prantslanna, kes elab Jaapanis ja peab seda vist intelligentsi kantsiks – ka üks raamatu peategelastest fännab kõike Jaapaniga seonduvat ja õpib innukalt jaapani keelt (õpetaja on küll veidi tuhmivõitu, aga seda tublim tuleb ise olla).

Peategelased on päris nummid. Neid on kaks. Esimene on paks vähese haridusega majahoidja Renée, kes õnneks küll enam kapsasupi järele ei haise, kuid jätab kõigile (taotluslikult) üsna rumala mulje, kuigi salaja loeb filosoofilist kirjandust ja mõttes kasutab igapäevaselt väljendit “kognitiivne dissonants” (me kõik teame, et see ongi tõelise intelligendi tunnus).

Teine on rikkurivõsuke Palome, kes on oma 12 eluaasta kohta liiga tark ja on avastanud, et me kõik elame akvaariumis ja vabadus on ainult näiline. Ka tema varjab oma intelligentsi nii hästi, kui suudab, sest saab aru, et selle välja näitamine tooks kaasa liiga palju tüütut tähelepanu. Tegelikult tundub ta juba loomu poolest paras vingats ka, aga olgem ausad, mõlemad karakterid on huvitavad, kuigi Palome oma küünilisuse ja klassivihaga mind üsna kiiresti närvi ajas. Talle tundub arusaamatu, miks ometi elame me maailmas, kus võim on nõrkade käes – inimene on loom, kelle põhieesmärgiks on süüa ja sigida, kuid ometigi on nad andnud võimu käest just neile isenditele, kes nii jahil kui põllul hätta jääksid ja ainult sõnu ritta panna oskavad. Oma ema peab ta haritud idioodiks, kes tülgastab teda oma kirjanduslike viidetega (mitte et see ema nende viidetega tegelikult Stendhalist vms klassikast kaugemale jõuaks) – samas Renée, kes samuti kasutab pea igas teises lauses väljendeid nagu “Racine’ilik kirg”, on väga lahe, sest ta ei kuulu ju eliidi hulka. Ei saa muidugi öelda, et see ebausutav oleks, pigem tüüpiline (lapseea?) mustvalge maailmapilt, aga see näitab ta väidetavat intelligentsust üsna iroonilise nurga alt. See, et sa oma vanemaid ja nende elustiili vihkad, ei tee sind sugugi vähem väikekodanlaseks, kui sa iga päev end pehmete nahkistmetega mahtuniversaalis kallisse erakooli lased sõidutada, ise samal ajal mõttes maailma ebavõrdsust needes. Teistele heidab ta eelkõige muidugi ette naiivsust ja küünilisust. Geniaalne.

Samas ei suuda meist keegi muidugi päris erapooletu olla, isegi Renée lubab endale pilklikke mõtteid rikkurite tütre (mitte Palome, vaid tema lolli õe) suunal, kes ei riietu oma seisusele vastavalt. Seda sealjuures ajal, mil ka ta ise ei riietu enam “seisusele vastavalt”, kui tänapäeval enam üldse nii saab olla. Ükskõik kui loogiliselt oleme me võimelised etteantud teemadel filosofeerima, päris elus tulevad ikka igasugu tundmused vahele.

Ma olen vist üldse natuke liiga lihtne inimene mitmete suurte teooriate jaoks. Mind on küll ülikoolis õpetatud kenasti noogutama ja ütlema, et tõesti väga sügavamõtteline, aga kui keegi tõsimeeli kirjutab sellest, et Jaapani lükanduksed on meie tavapärastest ustest tunduvalt paremad, sest välja- või sissepoole avanev uks paratamatult lõhestab ruumi ning on seega oma olemuslikult agressiivne, tahaks küll küsida, et mida te ometi tõmmanud olete.

Aga see eelnev “ving” ei ole tegelikult üldse mitte ving – s.t. tegelaste mõtted ei olnud läbinisti puhtad ja selged ja järjepidevad, aga inimeste mõtted ei olegi ju järjepidevad. Ja kõigi nende mõtetega ei saagi me ju nõustuda. Raamat ise oli väga äge just selle pärast, et see ärgitas mõtlema, pakkus välja erinevaid ideesid ja õhutas inimesi elama. Nii et tegelikult ma suisa soovitaksin seda raamatut ja igatahes paneksin kohustusliku kirjanduse nimekirja gümnaasiumile pigem selle kui “Harry Potteri”. Ja samuti on teemadeks kõigeülene sõprus, õiged ja valed valikud ja Tõeline Elu (kuigi mitte nagu filmis).

Teiseks – kui sa pole siiani väga hästi aru saanud, millest Kant heietab või mis see kognitiivne dissonants ikka tegelikult on, aga tahaksid saada, siis see raamat teeb muuhulgas ka selle üsna selgeks. Barbery on filosoofiadoktor, aga kirjutab siiski piisavalt lihtsas keeles, niivõrd kui selliseid asju on võimalik lihtsas keeles selgitada.

Pildil on autor Muriel Barbery koos raamatu itaaliakeelse variandiga. Üldse on see raamat tõlgitud umbes miljonisse keelde ja Prantsusmaal oli see edetabelite tipus 30 nädalat järjest (ning wiki sõnul on sellele Prantsusmaal tehtud 50 kordustrükki – selle raha eest võib juba elada küll). Muide, raamatust on juba ka film, mis esmapilgul tundus täitsa äge (iseasi, kui põnev see pärast raamatu lugemist on). Siin on treiler ingliskeelsete subtiitritega:

4 kommentaari ““Siili elegants” (2006)

  1. Oi-oi-oi. Just eile võtsin selle raamatu ja täna alustasin. Ausalt öeldes ajas mind üsna pea öökima see silmakirjalikkus kuidas vastandati ‘neid’ ja ‘meid’, targutati kannatuse teemadel, varjati igasugust isikupära ja mille nimel? Võimalik, et punnitan läbi, aga… Zola ‘Söekaevurid’ paistab selle kõrval nagu silmipimestavalt ere täht ja valgustatus korraga.

    1. See vastandamise osa oli ikka väga teravalt tunda. Eriti tüdruku poolt muidugi, kellel tundus kaugelearenenud jumalakompleks olevat, aga ma mõtestasin selle enda jaoks lahti nii, et mitte autor ei ole imbekas, vaid ka peategelased ei suuda siiski igas mõttes oma ideaalide väärilised olla. Eriti lastel ongi ju mustvalge maailmapilt ja täiskasvanud on tihti oma kompleksidega nii harjunud, et ei mõtlegi enam, kas need ka loogilised on.

  2. filmi sai näha ka sellel sügisel Tartus, erinevus rikastab nädala raames. täitsa tasuta. täitsa hea film oli. isegi väga. ei jätnud keegi targutaja muljet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.