A mis see sinu asi on?

Hah, siin on äge artikkel 20 valdkonnast, kuhu ei ole viisakas oma nina toppida. Kõik, mis ta räägib on tõsi. Aga vahepeal on NII raske endale meelde tuletada, et see ei ole minu asi, kui keegi mõtleb, et valged tossud, nahkpüksid ja eest lahti jäetud särk oleks hea moevalik. Mitte et ma seda kellelegi näkku ütleks. Või kui sõbranna deidib ainult eksvangidega ja hiljem nutab, sest nad varastavad tema tagant – siinkohal arvan ma küll, et mul juba natuke nagu on õigust soovitusi jagada. Kui kästakse selle peale vait olla, siis on muidugi teine asi ja eks ma siis hiljem ka viisakusest natuke ta nutmist kuulan, aga olulises olukorras võiks esialgsed põhjendatud soovitused siiski letti laduda. Sõbrale. Tuttavatele muidugi mitte.

Tätoveeringute osas olen ma kahtleval seisukohal. Selles mõttes, et loomulikult on igaühe oma asi, mida ta kannab, millise tätoveeringu ta teeb jne ja hukka ma ei mõista, aga kui inimesel nt jookseb ainult üks sukk ja seda ainult selja tagant, siis viisakusest ikka küsid, kas see on teadlik moevalik või ta pole lihtsalt märganud, et hargneb. No mõne tätoveeringuga on sama lugu, huvitav oleks teada, kas ta tätoveerija oli parajasti purjus või hakkas poole töö pealt krambitama või oodatigi sellist tulemust.

No ja vahel on lihtsalt nii vahva kedagi natuke taga rääkida. Ju… Aga ma proovin paremaks inimeseks saada, päriselt.

Here Comes the Boom (2012) + niisama

Vaatasin filmi, mis esmamulje põhjal tundus olevat eelkõige labane, aga tegelikult oli täitsa okei. Nagu keegi kommenteeris, this wasn’t funny, but it was entertaining – mitte naljakas, vaid meelelahutuslik. Minu meelt lahutas küll. Film on “Here Comes the Boom” ja teemaks paksuke bioloogiaõpetaja, kes peab kooli muusikaringi päästmiseks 48 000 dollarit kokku ajama ja otsustab, et parim lahendus on MMA. MMA on täiskontaktmadin, mis ühendab eneses erinevate suundade parimaid palu – seal võistlevad nii endised maadlejad kui poksijad (kui karatekad, judokad või ükskõik kes, sh need, kes ongi otse sinna tulnud), kasutatakse nii jalgu kui käsi, kakeldakse nii püsti kui matil.

Minagi tahtsin eelmise aasta alguses trenni minna, aga kõik kohad olid juba täis. Septembris jõudsin liiga hilja Eestisse tagasi ja kõik kohad olid juba täis. Jaanuari lõpus/veebruari alguses pidi uus grupp alustama, aga kuna ma jamasin Pariisist rahasaamisega (siiani jaman), läks meelest ära ja nüüdseks on muidugi kõik grupid taas täis. No kurat, hakka või Tallinnas trennis käima, sest mu teine variant oli ronimine, aga esiteks hüppas Sirks alt ära, nii et mul pole partnerit, ja teiseks on see ka järsku popiks saanud ja puupüsti täis kogu aeg. Ma tglt olen kunagi viis aastat karated teinud, täitsa kumite’d (sest Eestis on nii mõnedki neiud, kes on uhke vöö ainult kata’dega saanud, ilma et neil reaalset võitluskogemust üldse oleks – kata tähendab siis, et sooritatakse nö tantsukava, nagu varjupoks, aga alguses öeldakse kata nimi ja järgnev peab olema õiges järjestuses ja ilusasti sooritatud), nii et mingi ettekujutus on toimuvast olemas. Nüüd tahaks teha midagi, mis natuke rohkem liikumisruumi jätab, karates on näiteks asend vägagi reglementeeritud, kuigi see ei sobi ühtviisi hästi igaks olukorraks, ja maasvõitlusega ei tegeleta seal üldse. Lisaks on palju asju ilu pärast – st ma võin sulle pöördega jalaga pähe lüüa küll (Chuck Norris ja roundhouse kick, teate küll), aga enamasti eeldab see seda, et sa oled loll ja ei taipa eest ära astuda, sest pika löögiteekonnaga löögid võtavad teatavasti rohkem aega. Kui lööja just vastasest oluliselt kiirem ei ole. Enamasti ei ole, sest väga aeglase toimega inimesed üldiselt kaklema ei roni. Aga noh, mis siin ikka arutada, jälle jäin ilma, ehk sügisel olen ise targem ja panen end varakult järjekorda.

Õige, filmiarvustus. Ega siin suurt midagi öelda ei olegi, sest see ei ole mingi “Anna Karenina”, see on ajaviide. See on kerge ja lahutab meelt. Tore oli vaadata, kuigi alguses peitsin ma pea vahepeal K selja taha, sest seal oli selliseid kohti, kus toimuv on nii häbiväärne, et sul on inimesest nii kahju, et sa ei taha seda vaadata. Nagu endal oleks häbi. Aga isegi see oli täitsa toredal kombel. Ja eks mõte on muidugi õige – kui nagunii oled juba sitas seisus, tasub ikka oma parim anda, sest… Sest kellelegi ei meeldi mökud. Ja mittemökud saavad hea õnne korral isegi Salma Hayeki rinda katsuda.

Filmis tegid kaasa päris mitmed MMA-huvilistele tuttavad tegelased, muuhulgas näiteks Joe Rogan, Herb Dean, Bas Rutten (kes mängis Nikot), Wanderlei Silva ja Mark Muñoz. Lõpuvastast mängis kusjuures Krzysztof Soszynski, kellest oli hirmus kuri tegelane tehtud. Tegelikult on ta ju täiega nunnu, kuigi seljal olev tätoveering jätab mulje, nagu ta oleks seda ise ühe käega üle õla sirgeldanud (kuigi selles seltskonnas ei pääseks nendega isegi huumori top10-sse, seal on näiteks sellised mehed). Aga vaadake ise, kas ei ole hea silmavaatega poiss?