anna kannatust

21.02

Kirjutasin vahepeal pika postituse sellest, kes võiks olla saate “Eesti otsib superkriminaali” esimene kandidaat, aga hakkasin häbenema ja kustutasin selle ära, sest narrida ei ole ilus. Nüüd mõtlen, et oleks võinud vähemalt teoreetilise poole alles jätta, see oli päris kena teooria sellest, kuidas staarkriminaal on see, kes kõnnib edukalt märterluse ja kuritegevuse piirimail, nii et on raske aru saada, kummale poole ta siis kukub. Galojan näiteks, kes oma raamatu ja sõnavõttudega väga aktiivselt ise oma narratiivi loob (ei, tema poleks see kandidaat olnud). Mul on tunne, et minus on tõeline meediaekspert kaduma läinud.

Aga räägin ma hoopis kirjutamisest. Ma ei mäleta, kes, aga keegi hiljuti ütles, et kirjutavad need, keda tavaelus piisavalt ei kuulata. Kirjutamine pakkuvat neile võimaluse oma lugu ära rääkida. Vat ei tea, ma muidu ei tunne, et ma piisavalt tähelepanu ei saa, aga lood saavad siin “ära räägitud” küll. Kui ma olen korra loo kirja pannud, on sellega minu jaoks ühel pool ja ei ole enam tahtmist sellega tegeleda, seda viimistleda, sellele teemale liigselt mõelda – ja kui keegi näiteks küsib, kas ma ei tahaks mõnda neist artiklina kuskile edasi saata, on tegu pigem tülika kohustusega, sest lugu on ju juba kirjas.

Selle pärast ei ole ma kunagi kadestanud näiteks muusikuid, kes käivad tuuritamas ja peavad ühte ja seda sama laulu miljon korda laulma – eriti vanade rokipeerude puhul tekib küsimus, et kas see raha on ikka seda väärt. Vastus on muidugi jah, aga see oleks mulle ikka üsna vastukarva. 😀 Või muudkui maalida hunnikus päevalilli nagu van Gogh, kuigi temast saan ma isegi aru, kui ikka oled millestki haaratud, siis oled.

P.S. Leidsin viimaks ometi asja, mille jaoks mina liiga äkiline olen – muidu on probleemiks ikka see, et ma olen liiga eestlaslikult uimane. Eriti oli see jama muidugi kaklussituatsioonides, kus lõin teise pikali ja mõtlesin, et “peaks vist nüüd lööma ka”. Ja eriti jama oli muidugi vastupidises situatsioonis, kus ma mõtlesin, et “peaks vist end kähku püsti ajama”. Neil, kes ei mõelnud, vaid tegutsesid, läks tiba paremini. Aga nüüd tegin ma korra joogat. No täitsa lõpp. Ütleb onu “ja hästi aeglaselt käed vastu maad” – teen hästi aeglaselt, jõuan maani ja need on videos kätega ikka kuskil rinna kõrgusel. Minu lemmik on muidugi see “seiske kolme sõrme peal, üks jalg pange kaela taha, teise jala suure varbaga kratsige nina – ja nüüd hoidke seda asendit ning keskenduge hingamisele”. Ma keskendun parajasti ellujäämisele! Siin ei ole midagi rahulikku! Ma ilmselgelt ei ole joogainimene, mõned harjutused on head, aga muu on minu jaoks liigne uimerdamine.

P.P.S. Suurepärane uudis mänguhuvilistele on see, et Planescape Tormentile tehakse uut osa.