Kirjutasin vahepeal pika postituse sellest, kes võiks olla saate “Eesti otsib superkriminaali” esimene kandidaat, aga hakkasin häbenema ja kustutasin selle ära, sest narrida ei ole ilus. Nüüd mõtlen, et oleks võinud vähemalt teoreetilise poole alles jätta, see oli päris kena teooria sellest, kuidas staarkriminaal on see, kes kõnnib edukalt märterluse ja kuritegevuse piirimail, nii et on raske aru saada, kummale poole ta siis kukub. Galojan näiteks, kes oma raamatu ja sõnavõttudega väga aktiivselt ise oma narratiivi loob (ei, tema poleks see kandidaat olnud). Mul on tunne, et minus on tõeline meediaekspert kaduma läinud.
Aga räägin ma hoopis kirjutamisest. Ma ei mäleta, kes, aga keegi hiljuti ütles, et kirjutavad need, keda tavaelus piisavalt ei kuulata. Kirjutamine pakkuvat neile võimaluse oma lugu ära rääkida. Vat ei tea, ma muidu ei tunne, et ma piisavalt tähelepanu ei saa, aga lood saavad siin “ära räägitud” küll. Kui ma olen korra loo kirja pannud, on sellega minu jaoks ühel pool ja ei ole enam tahtmist sellega tegeleda, seda viimistleda, sellele teemale liigselt mõelda – ja kui keegi näiteks küsib, kas ma ei tahaks mõnda neist artiklina kuskile edasi saata, on tegu pigem tülika kohustusega, sest lugu on ju juba kirjas.
Selle pärast ei ole ma kunagi kadestanud näiteks muusikuid, kes käivad tuuritamas ja peavad ühte ja seda sama laulu miljon korda laulma – eriti vanade rokipeerude puhul tekib küsimus, et kas see raha on ikka seda väärt. Vastus on muidugi jah, aga see oleks mulle ikka üsna vastukarva. 😀 Või muudkui maalida hunnikus päevalilli nagu van Gogh, kuigi temast saan ma isegi aru, kui ikka oled millestki haaratud, siis oled.
P.S. Leidsin viimaks ometi asja, mille jaoks mina liiga äkiline olen – muidu on probleemiks ikka see, et ma olen liiga eestlaslikult uimane. Eriti oli see jama muidugi kaklussituatsioonides, kus lõin teise pikali ja mõtlesin, et “peaks vist nüüd lööma ka”. Ja eriti jama oli muidugi vastupidises situatsioonis, kus ma mõtlesin, et “peaks vist end kähku püsti ajama”. Neil, kes ei mõelnud, vaid tegutsesid, läks tiba paremini. Aga nüüd tegin ma korra joogat. No täitsa lõpp. Ütleb onu “ja hästi aeglaselt käed vastu maad” – teen hästi aeglaselt, jõuan maani ja need on videos kätega ikka kuskil rinna kõrgusel. Minu lemmik on muidugi see “seiske kolme sõrme peal, üks jalg pange kaela taha, teise jala suure varbaga kratsige nina – ja nüüd hoidke seda asendit ning keskenduge hingamisele”. Ma keskendun parajasti ellujäämisele! Siin ei ole midagi rahulikku! Ma ilmselgelt ei ole joogainimene, mõned harjutused on head, aga muu on minu jaoks liigne uimerdamine.
P.P.S. Suurepärane uudis mänguhuvilistele on see, et Planescape Tormentile tehakse uut osa.
Pärdikute päevaraamat 
Staarkriminaali kategooriale mõeldes tulid Raivo Roosna ja Aleks Lepajõe kohe pähe. Mu vanemad mäletavad, et kui need kaks olid oma kuulsuse tipul, siis mingis Soome telemängus, kus pidi alguses ainult paarist kriipsust koosneva ja edasi üha täieneva portree järgi inimese ära tundma, olevat mängija kilganud “se on se rosvo Roosna!”, kui pilt polnud jõudnud kaugemale kui ütleme pool kaela ja üks kõrv.
Meil koha peal olid omal ajal Voitkad.
Tänapäeval kirjutavad igasugused, mitte ainult need keda ei kuulata.
Mulle näiteks on kirjutamine tohutu piin. Ma parema meelega räägiks inimestega silmast-silma neil teemadel. Rääkides saan end palju selgemalt väljendada ja pole ka kunagi probleemi olnud enda kuuldavaks tegemisel. Pigem vastupidi:))
Tean ka mitmeid ajakirjanikke, kes räägivad väga huvitavalt ning suhtlevad vabalt aga kirjutavad igavat jura.
See ütlus kehtib aga hoopis nii et – headeks KIRJANIKEKS saavad need, kes pole head suhtlejad. Need, kes elavad enamuse ajast nö sisemaailmas. Sellistel on suur tõenäosus kirjutada “elavaid”, huvitavaid raamatuid.
Räägitakse küll, et jooga ei ole üldse ainult mingi ühe jala suure varba peal kükitades teise jala varvastega nina kinni surumine. Täitsa normaalne ja isegi treeniv tegevus olevat. Seal on vist ka koolkonnad ja erinevad stiilid. Mõni on rohkem hingamine ja sisemaailm ja õnnistav lõõgastus, aga on ka sportlikumaid suundi. Nood pole ehk need õiged ega ortodokssed, aga neid elaksid ehk sinagi üle.
No kui sa suudad endale varba ninna suruda, on see ikka päris sportlik. Mina ei suuda, selle pärast vingungi.
Aga tõsi ta on, et on ka aktiivsemat joogat, mulle kulukski ilmselt midagi sinnapoole ära.
Oi see aktiivsem jooga on üks jube asi – sattusin poolkogemata sõbra ähvardusel ühte niisugusesse trenni. Hüppa püsti, tee kobra, hüppa maha, vehi jalgadega, pane käed maha ja pumpa, võta krokodill ja murra maha, kuku persekile, tõuse päikesesse. Ja seda kõike üheainsa õnnetu minuti jooksul. Põhimõtteliselt hakkasin nutma ja kõndisin välja.
Seal äärmuste vahel on ka ikka mingid normaalsemad variandid. Üks ülikooli rühm on selline, kus tehakse suht aktiivset joogat. Kui ma ütlen sulle, et kbjs käib seal, siis arvad isegi ära, et see ei ole kumbki äärmus. Ta ei ole just Sport Kuubis, eks ole. Ega Hõljum Ruudus. Tglt ta ütleb, et vahel on tema jaoks veits raske, aga saab hakkama. Kui mõtled, et ta on sinust sada aastat vanem ka, siis on see ehk just midagi sellist nagu sinul vaja. Ja ma arvan, et selliseid rühmasid on nagunii Trt-s veelgi, vaja ainult üles nad leida. Algajaid ju ei panda ometi kohe pikali-püsti-krokodill-kobra-siga-kägu tegema? Kui sa miskipärast just raudselt joogat tahad. 🙂
Sa kickboxingut ei taha teha? Seal vast nii sodiks ei peksta kui Sirgiga läks. Ega ma ei tea ka. Mul üks isane sõbranna käib selles ja tema küll enamasti väga segi ei ole pekstud. Paar korda on tal muidugi ette tulnud Üleüldine Suur Sinikas olemist. Ma pakun, et alguses klopid nagunii kotti ja seal võid ju unistada ja mõelda nii palju kui kulub. Aga pärast äkki lastakse ka meeste kallale. Mõne pisikese vietnami vahetusüliõpilase kallale näiteks. Saad kõikidele smurfidele tagasi teha ega ole üldse hasardist puudust. 😀
on küll nii, kes see mind ikka kuulab 🙂 ainult teised blogijad ja käputäis teisi … Go, Reena ja kus on Reena teh princess?????
Pilt on äge, aga need vist ei ole sinu koerad?
Ei ole tõesti. Pakun, et need on ameerika bulldogid (kellest ilmselt üks ka mul endal kunagi kodus olema saab). Kui on USA pilt, võivad ka pitbullid olla, nad seal nimetavad pitbulliks üsna erineva välimikuga isendeid.
Jõudsin nüüd alles blogi järel-lugemisega siia… Pilates on hea, vähemalt mulle meeldib oluliselt rohkem kui jooga või tai-ji, mis kisuvad uimaseks või liiga vaimseks kätte ära, mulle meeldiksid adrenaliinilaksud, aga suure adrekaga alad mu vigastusi arvestades ei sobi mitte. Ma käin hoopis mingis asjas, mille nimi on “in pilates”, see on muusika taustaga mitte päris-pilates, kuid midagi sinnakanti. Tegelt tahaks vist isegi selles pärisvärgis käia, aga Sõbra tänav jääb mulle kaugeks ja ma saan EMÜ spordihoones keset tööpäeva mõnulemas käia. Samas saab selle mõnulemisega üsna paraja koormuse ning koormust saab ise valida, sest tavaliselt on algajate ja edasijõudnute harjutused.
Mhmh, pilates sobib mulle ka päris hästi. Esiteks tunned, et harjutustest on reaalselt kasu ja teiseks on tulemus ka üsna kiiresti näha, kui natukenegi viitsid vaeva näha.